Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sa oled pärit vaimuliku perekonnast. Kuidas nõukogude koolis läks, kui tuletame meelde, et seitsmeseks said sa aastal 1946?
Toomas Paul (T.P): Kõigepealt, ma ei ole vaimuliku laps, sest minu isa oli usuteaduse üliõpilane ja tegeles hoopis mingite juhutöödega, kui mina sündisin. Siis mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, kust ta läks väekargajana metsa. Aga jah, ma olin 7-aastane, kui ta metsast välja tuli ja siis ilmikjutlustajana Kursi külas alustas. Minu meelest see küll mingitki rolli ei mänginud. (Mõtleb) Ja hiljem ma olin rahvavaenlase poeg, mis pigem mu saatuse määras. (Muigab) Ma olin tehnikumis ühel kursusel valitud kursusevanemaks, ehkki ei olnud komsomolis. (Muigab veel mõnusamalt) Olin nähtavasti mingil kombel liidriloomusega. Ma ei oska muud seletust öelda! Aga ma sain kõrvetada kursuse vanemana, noh, kostsin meie rühma eest ühte ja teist. Ja ainsana sain negatiivset tagasisidet. Siis ma nihverdasin ennast ära, aga ma ei tundnud ennast kõige vähematki tõrjutuna, et isa on vang või kirikuõpetaja. Nii et ma sellest praegusest koolikiusamisest ei saa üldse aru. (Irooniaga) Võib-olla vanadusest ajan sassi kõik!
J-K.R: Rahvavaenlase laps – mingil moel salaja oli see hoopis ehk uhkuseasi?
T.P: (Veendunult) Ega mina võtsingi seda uhkusena! Ma ei hoidnud saba jalgade vahel, vaid püsti. Ma ei kippunud dissidendiks ka, sest ma olin juba! Tähendab, seal ei olnud sul vaja enam tõestada muude tegudega kui, et sa oled. Ma olin ainukene mittepioneer terve kooli peale. (Mõtlikult) Noh, kas see on siis häbi- või auasi?
J-K.R: Kuidas see üldse võimalikuks osutus? Rahvavaenlase poega ei tahetud?
T.P: Eino taheti küll, aga ma lihtsalt keeldusin. Ma ei läinud komsomoli pärast ka ja kui direktor ütles, et astuge komsomoli palun, siis ma vastasin, et kui lasete isa vangist koju, siis vaatame edasi.
J-K.R: Sul esimesed mälestused langevad ilmselt sõjaaega.
T.P: No esimesed mälestused… Mul on meeles, kui Pärnu sild oli puruks lastud. Ja siis paadiga sõideti üle Pärnu jõe ja seal oli üle jõe tõmmatud köis. Niimoodi parasjagu madalalt, et mehed seisid püsti ja tõmbasid paati. Ja mul on meeles – ma pidin olema siis kolm-neli olema –, et tahtsin ka paati tõmmata, aga ei ulatanud. Sedasorti lapse-mälestused.
J-K.R: Mitmed sõja ajal kasvanud lapsed on vanemana kirjeldanud, et see sõda oli nende arust täitsa igapäevane normaalsus. Sa ei oskagi ju tegelikult mingit teistsugust aega ette kujutada.
T.P: (Nõustudes) Nojah! Teistsugust aega ei ole sul ju olemas. Ma ise olen mõtelnud, et üks põhjus, miks üksteist ei kiusatud, oli tõenäoliselt see, et ümberringi toimus reaalne vägivald. Meie ümber oli reaalset mahalaskmist. Noh, mis mõtet siis üldse kiusata on, kui sul sellised asjad on igapäevased.
J-K.R: Kas inimene ehitab endale ise koledusi, kui tal parasjagu sõda või muud jama käepärast pole?
T.P: Einoh, kui tal ei ole midagi halba kuskil, siis hakkab see lõputu me too. (Vaikselt) See on heaoluühiskonna vesivõsu.
J-K.R: Et see tuleb siis ikkagi igavusest?
T.P: Vaata. Meie jaoks oli kurjus reaalne, aga ega ta ei kao ära ka heaoluühiskonnas. Ta on olemas. Ja siis tulevad fantoomid, mis on veel võimsamad. Sest reaalse kurjuse puhul on kasvõi leppimine hiljem võimalikum. Et lepivad kaks venda, kes on teine teisel pool.
J-K.R: Minu meelest näitab tänane aeg väga hästi, kui kiirelt ja tugevalt maailm võib polariseeruda. Poliitika ja veendumused ajavad sõpruse või perekonna lõhki, me oleme ka Eestis kuidagi sinnapoole teel.
T.P: (Laiutab käsi) Nojah, see lootus, et inimesest saab teha ingli, kui muudad välised olud heaks… Seda on raske üldse ette kujutada, kuidas praegu keegi saab veel olla marksist. See on läbi proovitud, et sellest ei tule mitte midagi välja, no ei tule!
J-K.R: Palun väga, nooremate hulgas on selliseid küll!
T.P: Jah, see tähendabki, et kui puudub reaalse vägivallaga kokkupuude, siis saab pepule patsutamine ahistamiseks. Noh, paremat ei ole võtta! Keegi ju ei vägista sind. Ma mäletan hästi, kui vene sõdurid kambakesi vägistasid meie vanatüdrukust saksa keeleõpetaja. Me teda väga ei armastanud, aga milline löök see kõigile oli! Ja mida ta teha sai? Pea mokk maas.
J-K.R: Ühtäkki võib sinu poliitilisest antipaatiast saada sinu vaenlane. Et à la EKRE tüübid vihkavad sotse, sotsid omakorda kedagi veel jne. Ja kõik on oma õiguses kohutavalt kindlad, mistõttu toimuvad pidevalt laupkokkupõrked.
T.P: (Kurvalt) Ega ma ei usu, et siin eriti seletusi anda saab. Kust mina neid oskan ütelda! (Elavnedes) Aga seda on Leszek Kołakowski sedastanud, et kas sa jumalat usud või ei, on sinu asi, aga seda, et sa ei usu kuradit, see küll ei ole võimalik.
J-K.R: Meile meeldib mõelda, et me oleme uhkelt Euroopa kõige suuremad ateistid ja ei usu keda kuraditki.
T.P: (Pisikese irooniaga) Paneme selle taustale, et eestlasel on himu olla esikohal. Ükskõik, kas esimene eest- või tagantotsast. Ükskõik, kus eestlane millestki räägib, siis ta katsub leida, et tema on ainulaadne. Nii et see on selle väiksuse ja tühisuse kompensatsioon.
Aga siin ongi, et mida ristiusuks pidada. Ma kirjutasin hiljaaegu ühe loo „Asenduse asi“, seal on riivamisi sellest juttu. Kirikut peetakse teiste jaoks vajalikuks – nii, et ollakse isegi valmis toetama teda. Aga praegu on Eesti täitsa normaalne postkristlik maa, kus – kui usklikkust võtta – umbes 56% või mis ta oli, usutakse kõrgemasse võimu. Igasuguseid asju usutakse, mis on palju kergemad. Usklikkust on palju rohkem kui ühel kristlasel. (Naerab) Mina olen palju uskumatum kui normaalne eestlane, ma olen üsna vastik! Tähendab, mul on teatud eksistentsiaalsed asjad, millele tavaline inimene ei mõtlegi, vaid usub suvalist pudi-padi.
J-K.R: Ilfil ja Petrovil on tegelane, salausklik seltsimees Panikovski, kes laulis jorutades, et aeg on loll ja inimesed on rumalad, ei enam keegi usu jumalat.
T.P: Kui võtta seda inimajaloo ja inimkultuuri seisukohalt, siis monoteismi on väga vähe. Juutlus, kristlus, muhamedlus, ongi kõik, aga ülejäänud on ju ikka animism. Kui auto ikka käima ei lähe, siis annad talle ühe tou, või televiisorile. Ma sulle näitan! Aga taimedega räägib ta ikkagi. Kui hakata teda religiooniantropoloogi pilguga vaatama, siis on see homo estonicus üsna usklik. (Kavalalt) Aga las ta usub pealegi seda ka, et ta on kõige uskmatum. See on ka usuvorm.
J-K.R: Sa ise läksid pärast kooli kõigepealt Tartusse ehituskooli.
T.P: Mul oli valida ka raudteetehnikum, kus maksti rohkem stippi, aga vanaema oli väga selle vastu. Ema tööle ei võetud, rahvavaenlase naine, mismoodi ta üldse ära elas juhutöödest ja nõnda, seda mina ei tea. Minu valikud olid kas tööle kohe või tehnikum. Ja see 140 rubla, sellega noh… Meil oli üks poiss, Jaan. Pildi pealt vaatan, istub lastejalgratta peal kursus enne lõpetamist! Ja mõne aasta pärast oli ta mürakas nagu Juku-Kalle. Tähendab, alatoitumus. Ma olin tehnikumis ja kui keegi kodunt paki sai, siis see oli pidupäev. See nädal oli söömist, kõik jagati ära. Et mitte ei nosinud vennas ise, vaid jagas kõigile.
J-K.R: Miks siis see raudteetehnikum ära jäi? Muidu oleks kimanud veduriga mööda Nõukogude Liitu ringi.
T.P: (Mõtleb) See oleks Tallinnas olnud ja… Nii et ma läksin tööstusettevõtete elektriseadmeid õppima. Väga venekeelne ka. Läksin Tööstusprojekti ja sõitsin palju mööda Eestimaad ringi, sest kasutasin seda võimalust, et kui oli kuskil midagi projekteerida, siis sõitsin ikka kõigepealt kohapeale ja vaatasin ja rääkisin. Nii et ma tegin nii head tööd, et kahe ja poole aasta pärast olin vaneminsener! (Naeruga) Ma ise kiitlen praegu. Seejärel tuli Polütehnikum Tallinnas, nii et viimane aasta oli siin.
J-K.R: Kas mingil hetkel jõudsid tagasi usu juurde või käis see kogu aeg sinuga kaasas?
T.P: Mul niisugust katket ei ole. Väiksena väga meeldis üksinda, sest oli õhku hingata. (Selgitades) Teised olid neljakesi toas, pisike tuba, mida sa seal hingad. Ja siis vedelesin kõhuli põrandal, suur piibel ees, seda ei saanud kätte võtta – teed talle liiga ju, kui ei hoia korralikult. Ja ma ei lugenud teda ainult järjest, vaid mind väga huvitasid ristviited. Vanas piiblis oli iga salmi all, kuskohal veel sellest või tollest juttu tuleb. Et paralleel. (Elavalt) Ja tead, kui põnev oli seiklema minna! Sa lähed sinna ja sealt tulevad uued kohad ja lähed edasi – vahel ka tagasi –, vahel hoopis ei tea kuhu välja. Niisugused niidid, tagantjärele mõtlen, on just see, mis minu jaoks piibli tegid teistsuguseks. Ei ole ainult üks lugu, vaid võrgustik, mis kokku hakkab ja põrkub.
Mäletan viimast kursust, kui olime Tallinnasse tulnud ja sügisel pidi kuu aega kolhoosis abiks käima. Ja need olid nuumakuud. Kui me tagasi tulime, olid kõik paar kilo ikkagi paksemad. Ühel korral oli kaasas klassijuhataja ja õhtuti toimus tihtipeale paras diskussioon-dispuut. Teised kiibitsesid, kes peale jääb, kas õpetaja või mina, aga ma ise arvan, et ma nii väga peksa ei saanud, klobisin ikka teda ka. Nii et ühesõnaga, ma ei ole oma usku häbenenud.
Isa jõudis veel enne, kui ta ootamatult lahkus, mind viia usuteaduste kõrgemasse katsekomisjoni. Kuna mind natuke see asi huvitas ja kuna valida oli, kas TPI õhtune või siis midagi muud, siis ma kaalusin, et ma hakkan seal käima. Vist paar eksamitki sai tehtud. See oli kas 1959-nda lõpus või 1960-nda algul. Nii et ma tegin avalduse, et mind võetaks vabakuulajaks. Ja kui ma lõpetasin, siis küsiti, kus on avaldus, et sa meile siia õppima oled tulnud. Vastasin, et teate, sellist avaldust ei olegi, ei maksa otsida. Mind ei olegi vastu võetud. Ma olen vabakuulaja olnud. (Naerab) Ma lõpetasin ilma, et ma oleksin alustanud. (Ohkab) Ma kukkusin nüüd lobisema!
J-K.R: Loomulikult olid nõukogude ajal julgeolek ja kirik seotud omavahel, eriti käib see õigeusu kohta. Kas oli seda ka seestpoolt märgata?
T.P: (Noogutab) Noh, küllap ta oli. Aga nagu Kuku klubis oli teada, kes ettekandeid kirjutavad, nii oli ka selles seltskonnas paar tegelast, kes jätsid niisuguse mulje. Näiteks Joel Luhamets Kuressaarest, piiskop praegu, kui tuli Tallinnasse külalisjutlustajana, teatab äkki viibates: näh, minu lukk on seal all! (Mõtlikult) Ma ei arva, et kõik ennast dissidendiks pakkujad nii väga puhtad vennad olid. Ütleme, et ma natuke umbusaldasin mõnda nendest. Ta võis olla dissident, aga ma ei tea, mis ta veel oli.
J-K.R: Kuna see Kuku klubi juba jutuks tuli, oled sa ise ka olnud seal stammkäija?
T.P: Sinna mõned võtsid vahel kaasa, aga käisin Kirjanike Liidu baaris, Pegasuses rohkem, sinna ei olnud raske sisse saada. Arvo Valton muretses mulle klubikaardi ka. Eks need puhvetid käisid toona asja juurde. Nii nagu kohvikus Tallinn oli alati teatud kindel seltskond vanaprouasid.
J-K.R: Tuleme veel tänasesse ka! Kui asjalood lähevad segaseks, saavad segastest asjatundjad. Millest see võib tulla, et kusagilt Pärnust sigineb mingi tehnikamüüjast lammas ja hakkab kunstnikele seletama, kuidas lehma joonistada? Ja mihukene peab olema kunst. Kõik teavad justkui kõike, kole targaks on äkki saanud ja see muudab õhkkonna närviliseks.
T.P: Noh, küllap ta närviliseks muidugi muudab, kui kõik kohad on neid pseudoeksperte täis. Aga ma läheks natuke kaugemale ja kaarega. Kõige suurem ja nutusem on turismisektori järg praegu koroona tõttu, eks ole? Aga mis on turism? Turism on meelelahutus. Kui siia juurde paneme veel niisugused massikultuuriüritused ka, nii kergema kui ka tõsisema, siis see on kah meelelahutus. Mitte halvustavalt ei mõtle, aga see ei ole tootev töö. See tähendab, et heaoluühiskonnas on väga suur hulk inimesi ja palju raha, mis lihtsalt tuleb ära kulutada. Turism… Lähed kuskile mujale ja sööd seal. Ja magad seal. Ja teed selfi Collosseumi taustal. Võid muidugi targemaks ka saada, keegi ei keela. Aga kas nad saavad targemaks – võrreldes sellega, kui nad sellel aja oleksid lugenud –, siis ma ei usu. Hendrik Relve saab targemaks, aga see hulk, kes kruiisilaevadega tuhandete kaupa molutama sõidavad, kas sinu meelest saavad nad targemaks?
J-K.R: Ma ei tea! Ma ei ole sellisesse kohta nagu kruiisilaev tikkunud!
T.P: (Küllaltki veendunult) Minu arvates on see raha ja aja surnukslöömine, millega midagi teha ei ole. (Muigega) Nii et kui sedapidi võtta, siis miks ei võiks igaüks veel olla ka asjatundja?
J-K.R: Kõikide asjade spetsialist.
T.P: (Naeruga) Jah. See on kah ju aja viitmine. Suur hulk tegemistest ongi ju pseudo. Las nad siis tegelevad, ega ma ei ütle pahasti, aga ma ütlen seda, et miks nad ei võiks ennast eksperdiks pidada ka juba, kui kama, millega tegelevad? Kes ütleb talle, et ta ei tohi? Kus on see instants, keda ta peab arvestama?
J-K.R: Pärnu „kunstiteadlane“ muidugi teab täpselt ja õhkab aja järele, mil nõukogude realismis oli puu veel nagu puu ja tööline nagu tööline. Inimestel on alati millegi järele õhata. Näiteks Stefan Zweig „Eilses maailmas“ õhkas I maailmasõja eelse maailma järele. Nõuka-ajal kindlasti õhati kahe ilmasõja vahelise aja järele. Praegu on hämmastavalt palju inimesi, kes õhkavad nõukogude aja järele. Et siis oli ju kõik olemas ja hea! Leib maitses paremini ja kaalikas polnud säilitusaineid ja mis kurat kõik veel.
T.P: (Mõtlikult) Minu meelest ei saa tahta inimesest rohkem, kui ta on. Ma ei ütleks, et see resigneerumine on. Inimeseloom on ju nihukene, nagu ta on. Tähendab, et see aeg, milles ta praegu eksisteerib, on ikka ebamugav ja ikka on kergem kujutleda, et vanasti oli parem või tuleb tulevikus parem. Aga tuleviku jaoks peaks justkui vaeva nägema ja siis on parem kujutleda minevikku, et siis oli parem. See on nii juba inimese mõtlemises… Noh, sellest võib saada lahti, aga kui sa ei püüagi lahti saada, siis ongi niisugune tagajärg.
J-K.R: Siia kuulub muidugi ka see asi automaatselt, et noored on lollid ja vanad mingid mõttetud seniilid.
T.P: (Rõõmsalt) No seda on kõikidel aegadel üteldud. See on selles mõttes kõige üldisem tõdemus… Aga eks nad on ka ju lollid! Nad ei ole ju veel nii kaua elanud, et elukogemust oleks. Siit aga mõtleme, kas elamine lihtsalt teeb sind targaks? Vast ka mitte. Aga pingutamine ei ole ju meelepärane.
J-K.R: Jah, ega elamine iseenesest ei saa targaks teha, kui elu möödub kruiisilaeval. Et ega elatud aastad iseenesest ei tähenda midagi.
T.P: (Nõusolevalt) Ei tähenda mitte midagi! Ja see analüüsivõime, et kas nõukogude ajal oli midagi odavam või sai muidu või kas nüüd on parem või halvem… Inimese käest ei saa niisugust analüüsivõimet oodata, vähemalt reeglina.
J-K.R: Ühiskond kipub jälle kalduma – mitte ainult Eestis – ohtlikult vasakule, nagu me ei oleks seda eksperimenti teinud. Või on see liialt öeldud?
T.P: Nojah. Sellepärast, et see soov, et neilt, kellel hästi läheb, võtta ja ära jagada. Viletsakeste eest aga peab muidugi hoolitsema, aga siin on palju kadedust ka. (Naeruga) Einstein on selle kohta öelnud, et noh, eks mina olen ka natukene vasakpoolne nagu Mooses, Jeesus ja Marx ja muud meie juudid. Aga ka piiblist võib leida ka seda tahtmist. Et rikas ärgu väga poosetagu, seal on reglementeeritud, kuidas seda saavutada, see on nii-öelda juubeliaasta. 7×7, siis kõik võlad kustutatakse jne. Nii et ega ta põhimõttena on ju niimoodi kaitstav, ainult et see ei tule paraku hästi meelde, mis maailmas sihukesest asjast reaalsuses välja tuli. Ega prooviti! Aga siis ei ole midagi jagada enam varsti! See läheb meelest ära.
J-K.R: Jagamine iseenesest ei loo uusi väärtusi. Aga sulle jagatu eest saab uusi väärtusi luua.
T.P: (Noogutab) Ei loo, just. Sellepärast oleks natuke rohkem vaja mõtelda, kui ainult seda, et vaestele ka ja lihtsalt niisama. Jälle olen ma siin, kuidas öelda, optimist või resigneerunud isik, mis vahet sel on, ütlen, et niimoodi on see ikka olnud. Ega temalt liiga suurt tarkust ei tasu tahta. Natuke aitab küll.
J-K.R: Kuidas sa ise praegu elad, kuidas sa oma vaba aega veedad? Loed, käid jalutamas, millega sa tegeled?
T.P: Ma olen ikka suur jalutaja olnud, tunde päevas, aga praegu lihtsalt kondid ei kannata niimoodi. Jalutamisega on jah see õnnetus, et siin see füüsiline piiraja… Sama on lugemisega, mul oli nüüd kaks silmaoppi. Vasak silm ei näinud üldse. Ta on kaks korda lõigatud ja siis see kile nihkus nii ära, et oli täielik udu. Mitte udu, vaid seda silma lihtsalt ei olnudki. Ja praegu on siis hetkel… (pigistab ühe silma kinni ja vaatab) Ei, sind ei ole siiski olemas selle silmaga!
J-K.R: Tänapäeval tuleb muidugi järjest juurde uusi audioraamatuid, mis on ka muidugi tore asi.
T.P: Küllap ta on, aga seal on see mälutüüp. Minu noorem õde, tema palus, kui ta ülikooli sisseastumiseksamiteks valmistus, et ema loeks ette talle, siis talle jäi meelde sedapidi. Aga minul kipub kuulates kaduma järg, mul lähevad mõtted oma rada pidi. Sellepärast ma ei ole suur raadiokuulajagi. Mul niimoodi ei ole, ikka raamat, raamatu lugemine.
J-K.R: Kui me räägime lõpuks üha väiksemaks muutuvast maailmast, siis… Okei, see koroonaviirus on selle nüüd võib-olla natuke suuremaks tagasi teinud, ei saa nii palju lennukites viibida ja punktist a punkti b kanduda. Aga jääb planeedi plahvatuslikult suurenev inimkonna arv.
T.P: Need on erineva kaalukategooria asjad, sest liikumine võib-olla väheneb, aga mis puutub nälga ja tõelisse migratsiooni, siis ei ole koroonast… (Otsib sõnu) Noh, võib-olla ei tohi niimoodi ütelda, aga ei ole temast tolku ega midagi sellele rahvaarvule. Mitte kõige vähematki. Need koroonapõdejad, neist suur osa on nagunii minejad. Aga kõik see tähendab, et kui julgeks kainelt mõelda, siis aastat 2050 ei saa olla. Lihtsalt selleks ajaks on loodusressurssidega nii kaugel… Muidugi see ei lähe lineaarselt, me täpselt ei oska öelda, millal mingi nõks käib. Ja see inimeste arv, mis praegu kõige vähematki märki ei näita pidurdamisest… Mis asi peaks teda pidurdama? Peale selle, et ei ole kuhugi minna ja ei ole midagi süüa.
J-K.R: No rahvaste liikumine käib, seda on maailmas ennegi ette tulnud.
T.P: Jah, aga sellist ei ole, mis ees ootab. Varem alati oli kuhugi minna, aga kuhu praegu minna? Ei saa ju tõsiselt võtta, et lähme Kuu või Marsi peale. Siukest juttu saab ainult Stephen Hawking rääkida.
J-K.R: Gaia teooria räägib, et kuna maakera on elav organism ja inimkond käitub nagu kahejalgne sabata viirus, siis maakera sülitab meid lihtsalt enda pinnalt välja. Tekib sihuke vastureaktsioon.
T.P: Seda Gaia teooriat ma tean küll, see on hirmsasti sõnastatud. Mida saab öelda ka teistmoodi, aga eks ta mõjub sellisel kujul paremini. Me ei mahu ära ja meil ei ole süüa. Juua ei ole, tõenäoliselt vesi lõppeb ka otsa. Väga paljudes kohtades on juba.
J-K.R: Me võime ka öelda, et me ise oleme oma probleemide allikas, sest…
T.P: (Mõtlikult) Noh, see ei ole ju kuskilt väljastpoolt tulnud, see ei ole mujalt, kui ainult tõsiasjast, et inimese mõistus on suuteline olnud teaduse ja tehnika revolutsiooni tekitama. Ja muidugi see saatana vedelik, nafta. Endlandt on seda kõige jõulisemalt välja öelnud, et kogu elus loodus kiirendab termodünaamika – oma soojussurma – saabumist. Aga inimene ja eriti nafta, see on asja justkui kontsentreerinud, siis ongi inimloom täpselt just seda teinud, mida vaja on termodünaamika teisele seadusele. Jube julm mõtelda. Ma ei arva, et ma praegu suutsin seda korralikult selgitada. Olen mõelnud, et kui julgeks, siis kirjutaks, et ehk keegi kuskil avaldab ka.
J-K.R: KesKus avaldaks hea meelega.
T.P: See on nõnda, et ei meil ole väljapääsu. Sellest ei ole väljapääsu.
J-K.R: Siis me lõpetasime küll praegu väga optimistliku noodiga!
T.P: Ma ise olen enda käest küsinud, mis siis järele jääb ja mõtlen, et seni ei ole võetud tõsiselt piibli juttu maailmalõpust. On olnud niimoodi, et ah, need usuhullud räägivad ja ilmutusraamatu kuvandid, aga see ei ole ju üldse mõeldav. Tegelikult pole piibli seisukohast see, et praegune maailm hävitab enda, üldsegi mitte uudis, vaid seal ongi, et meie ootame uusi taevaid ja uut maad, kus õigus elab.
Ma räägin sulle ühe loo, mis minule endale on väga mõjunud, Karl Heinilit pärit. Ta võrdleb Kristust – mitte ainult ristisurma, vaid inimeste hulka tulekut – piksega. Nagu seal oleks välgusähvatus käinud, aga kõuekõmin ja lööklaine jõuab paari tuhande aasta pärast pärale. On, millele mõelda. Kes pääsevad, need ei pääse mitte sellepärast, et nad siia ehitavad endale parema maa, vaid nad pääsevad siit välja. Ükskõik, kuidas seda kujutada, aga mitte, et seda saaks remontida. Et piibli järgi maailm otsa saab, ei ole midagi, mis oleks selle õpetuse vastu. (Muigab) Aga ma ei tea, mis must järele jääb, kui sa selle kõik nüüd kirja paned.
J-K.R: Mis sinuga ikka teha saab!
Jah, see on tõsi, mis minuga ikka teha saab. No see oli muidugi retooriline heietus.
