Eestile on kombeks üks president korraga ja vähemalt üks riigiettevõte igale erakonnale, kust valimiste eel heldelt sponsorpappi tuleb. Keskerakond ja Saaremaa Laevakompanii, kes neid suudaks lahuta! Reegel tundub aina süvenevat. Reformierakonna esimees Ansip sõdis pikalt Tallinna Sadamaga transiidimeeste lobbistina. Ning lõpuks kroonis temagi visadust edu – Tallinna Sadama nõukogu esimeheks sokutati Ansipi Taaralinna kaasvõitleja Neimar Seli.
Ka Villu Reiljan pole oma taskuettevõtte kahtlustest pääsenud.
Jõgevamaal on kummaline ettevõte Werol. Miks peab reformarite arvamusel maailma liberaalseimas riigis riigile kuuluma toiduõli tootmise tehas? Kui Isamaaliit esitas hiljuti Werolis toimunud tehingute kohta Riigikogus arupärimise, oli Rahvaliidu nördimus kiire tulema – kuidas te julgete meid kõige sellega seostada. Ka põllumajandusminister Tuiksoo kinnitused, et küll Werolil veel hästi hakkab minema, ei pea enam paika. Avalikuks tulnud audit ja muud faktid räägivad muust. 1,7 miljonit majandustarkvara ostmiseks ei tea kellelt, miljonite eest mõtetuid autooste ja väliskomandeeringuid. Audit räägib, et asi on sitem kui arvata osati – puhaskahjum 22,3 miljonit, võlgnevus hankijate ees eelmise aasta lõpul 100,3 miljonit, omakapital alla äriseadustikus lubatud minimaalse taseme jne. Kust saada pappi tegevuse jätkamiseks? Eks ikka riigilt laenata. Ehk veel sadu miljoneid mõtetu riigiettevõtte musta auku? See on küsimus, millele Rahvaliidul vastata tuleb!