Eesti elu klassika sünnib iseenesest. Mäletame veel Lihula sündmuste aegset hüüatust: “Kraana punane – juht venelane!” Kiiresti muutus see lause samasuguseks klassikaks nagu Siim kloostri tagant metsast kultusfilmis “Viimne reliikvia”. Või dialoogi samast filmist:”Püha õde, mida sa oma koormas vead. Need on küünlad pühadele õdedele!”
RAHVAKLASSIKA SAI TÄIENDUST
tänu Reformierakonna joodikutele Toomas Teinile ja Peep Arule. “11 aastat õigel teel,” on väljend, mida teavad juba kõik. Paraku pole see lause enam reklaam Reformierakonnale, pigem mõnitusfraas irvhammastele.
Õndsal nõukogude ajal hoolitses kompartei igati oma pomode eest. Kui olid ikka väga kõva parteipomo, siis võidi kõrgemates instantsides isegi kriminaalasjad kinni mätsida. Kõige lõbusam oli alati seltsimeeste kainekasse kukkumine. Kui selline jube eksitus juhtus ja kõrge seltsimees kainekasse plate peale kukkus, saadeti hommikul auto järele ja tavaliselt viibis selles siis ka parteiline ülemus isiklikult.
Reformierakonna joodikute ja laamendajate Toomas Teini ja Peep Aru juhtum on kui kompartei õpikust pärit. Kes oli küll see kuri geenius, kes neile hommikul politseisse Reformierakonna auto järele saatis, peasekretär isiklikult kaasas!? Oleks siis ainult parteiline hoolitsus, aga kiri autol – “11 aastat õigel teel”?
EESTI INIMENE
on juba kord tänu üleelatud aegadele selline, et armastab selliseid juhte, kes on tema sarnased. Vaevalt, et Teini ja Aru purjutamine erilist hukkamõistu oleks pälvinud. Kes siis võtaks vahel viina ja pulli ei teeks. Täpselt samuti nagu venelane armastas Boriss Jeltsinit, ikkagi oma mees, võttis viina ja tegi pulli. Teinile ja Arule sai saatuslikuks ülbitsemine, et nad on Riigikogu liikmed ja könnidel pole õigust neid korrale kutsuda. Küll kutsuti appi Andropovit ja teatati valjul häälel oma isiklikust tutvusest siseministriga. Ja vot seda rahvas ei talu, olgu lihtsad inimesed nagu meie ja ärgu ülbitsegu oma tähtsate tuttavatega.
Aga rahvas unustab kiiresti. Juba on Keskerakonna joodik ja autode mõlkija Kalev Kallo tähtsatel ametitel. Nii arvas ka Viljandi reformierakondlane Suik, et sügisestel kohalikel valimistel on Aru hea kandidaat Viljandi linnapeaks!
Vaevalt õnnestub reformierakondlastel Arust märtrit teha. Purjutamist ja pullitegemist unustatakse kiiresti, aga ülbitsemist rahvas ei talu. See tõdemus ongi kogu asja moraal.