Hiljuti avaldas sisekaitseakadeemias paiknev Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkt taustapaberi migratsiooni arengutest majanduslanguse aegses Euroopas ja Eestis. Keeruline aeg näitas, et majandussurutisega (masu) kaasnes ka rändesurutis. Kui masu võttis väga paljudelt immigrantidelt töö, siis rändesurutis sundis neid koju tagasi naasma ning piiras uutel immigrantidel tööle tulemise Euroopasse. Samas meeldiva üllatusena kujunes Euroopa masus välistööjõule üheks turvalisemaks kantsiks Eesti, et mitte lausa öelda, kuulusime viie edukama Euroopa Liidu riigi sekka.
Tark välistööjõud?
Eurooplastel on kombeks enne tegutsemist palju rääkida ja arutada. Nii arutamegi juba aastaid, kuidas kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu Aafrikast ja Aasiast Euroopasse meelitada. Oleme seni peamiselt vastu võtnud mitmeid välistarkade meelitamise strateegiaid, direktiive ja muid poliitilisi dokumente, mille rakendamiseks pole aga aega väga jätkunud. Tulemus on, et suurem osa Aasiast ning Aafrikast EL-i saabuvast tööjõust on nn lihttöölised. Samas kui Ameerika Ühendriikides on samadest regioonidest pärit immigrantidest ligi 50% kõrgelt kvalifitseeritud.
Samas on positiivne, et jutustagu eurooplased palju tahes, üldjuhul jõutakse lõpuks ka väärt tegudeni, kui just ei kaotata pika jutu käigus teema vastu huvi. Ameeriklaste rohelise kaardi eeskujul võetakse kohe kõikides EL liikmesriikides kasutusele Euroopa sinine kaart, mis peab aitama muuta Euroopat atraktiivsemaks tarkadele välismaalastele. Neil võimaldatakse senisest lihtsamalt koos perega tulla, elada ja töötada Euroopas.
Seni kui hakkame loodetavasti maitsma sinise kaardi vilju, pidid aga liikmesriigid toime tulema rändesurutisega. Järsku oli tekkinud olukord, kus suure hulga töötuks jäänud põlisrahva kõrval seisid ka madalama kvalifikatsiooniga töötud välismaalased. Masu ajal tõusis Euroopa Liidus keskmine töötuse määr 8,9 protsenti ning enamik riike oli sunnitud mõtlema, kuidas hoida tööturgu omadele. Selleks püüti enamasti tsiviliseeritul viisil nn võõrad koju saata ning piirata uute võõraste sisenemist tööturule. Võrreldes 2008|. aastaga vähenes 2009|. aastal majanduskriisi ajal EL liikmesriikides välistööjõule majandusliku tegevuse eesmärgil väljastatud töölubade arv 37 protsenti.
Esimesed kaks riikide gruppi
Analüüsides lähemalt liikmesriikide välistööjõu alast käitumist rändesurutise ajal, on võimalik riigid jagada nelja gruppi.
Esiteks riigid, kes tegelesid peamiselt enda otsimisega. Nendes riikides jäi välistööjõud masus hammasrataste vahele. Samas ei olnud riikidel ressursse ja teadmisi välismaalaste probleemidega tegelemiseks. Nad lasid võõraid puudutavatel asjadel omasoodu areneda, kuna pidid tegelema iseenda leidmise ja ennekõike põlisrahva aitamisega. Ehedamaks selle mustri esindajaks saab pidada Lätit, kus oli masu ajal Euroopa Liidu üks suuremaid tööpuudusi (17,1%). Samas langes Lätis (peale Hispaaniat) enim ka liikmesriikides välistööjõule väljastatud töölubade arv, kui 2008| väljastati 1823 tööluba, siis 2009| langes lubade arv 464-le ehk 74,5 protsenti. Seega võtsid lätlased kahelt kolmandikult võõrtöölistelt töö, jättes nad samas probleemide ja kojusaamisega omapead.
Teiseks riigid, kes rakendasid keelupoliitikat. Nende riikide arvates oli rändesurutisest väljatulemise peamiseks viisiks keelata tööandjatel palgata välismaalasi. Neile riikidele oli veel iseloomulik suur või ülisuur välistööjõu palkamise langus. Enamasti ühendas neid riike veel ka katoliiklik usk.
Keelustajate musternäiteks olid Iirimaa ja Leedu. Iirimaa otsustas kaitsta põliselanikest d?okisid, veokijuhte ja koduabilisi, keelustades nendele ametikohtadele võõramaalast palgata. Leedus vähendas valitsus 2009|. aastal alahõivega ametikohtade loendit võrreldes 2007|. aastaga 60-lt ametikohalt 7-le, soodustades sellega ainult välismaalastest kokkade, autojuhtide ja laevaehitussektori töötajate palkamist. Selline keelustamine aitas kaasa välistööjõu palkamise vähendamisele Iirimaal 16,9 ning Leedus koguni 67,2 protsenti.
Välistööjõu piirarvu ehk kvooti kasutasid keelupoliitika kehtestamise relvana Itaalia, Portugal, Hispaania ja Ungari. Teisisõnu, riigid keelasid võrreldes heade aegadega samal arvul välismaalasi palgata, võimaldades seda teha mitu korda vähem. Itaalia otsustas kiusata välismaalastest füüsilisest isikust ettevõtjaid, lubades ainult 4000 isikul toimetama tulla Itaaliasse. Hispaania seevastu võttis sihikule hooajatöölised, varasema 15 731 asemel lubati Hispaania apelsinipuude alla tulla ainult 168 immigrandil. Kogu välistööjõu kvooti vähendati koguni 90 protsenti. Rändesurutise suurimaks ohvriks Euroopa Liidus oligi Hispaania, kus oli Euroopas suurim töötuse kasv (18%) ja välistööjõu palkamise langus (76,8%).
Kolmas ja neljas grupp
Kolmandaks riigid, kes otsustasid välistööjõul kätt hoida. Need riigid leidsid, et ennekõike juba olemasoleva välistööjõuga tuleb ringi käia hellalt. Nad kaitsesid immigrante kiuslike tööandjate eest, aidates neil leida uut töökohta või hoopis koju lennata. Nende riikide töötus jäi veidi alla Euroopa Liidu keskmise ning välistöötajate palkamise langus oli liikmesriikide keskmine, erandiks T?ehhi, kus toimus langus 73,8 protsenti, kuid see kinnitab ainult reeglit.
T?ehhi on samas kätt hoidvate riikide eesrindlik näide. Esimese teona karmistas T?ehhi kontrolli töövahendusfirmade üle, et vältida välismaalt pärit töötajate ekspluateerimist. Samuti ei kasutanud nad relvana välistööjõu piirarvu vähendamist, vaid võimaldasid paljudel töö kaotanud kolmanda riigi kodanikel hakata füüsilisest isikust ettevõtjaks. Ettevõtjaks hakkamine päästis välismaalase riigist välja saatmisest. Ja immigrantidele, kes ei osanud end ettevõtjaks vormistada või kukkusid läbi ka ettevõtjana, maksid t?ehhid valuraha kodumaale naasmiseks.
Sarnaselt T?ehhile muutsid ka mitmed teised liikmesriigid töötuks jäänud immigrandile uue töökoha leidmise senisest soodsamaks. Vastupidiselt paljudele riikidele, kes sunnivad töötuks jäänud võõramaalase kohe riigist lahkuma, pidasid eelmainitule lisaks veel Belgia, Suurbritannia, Sloveenia ja Saksamaa vajalikuks võimaldada immigrandil pärast töötuks jäämist teatud periood tööd otsida. Tööd lubati otsida enamasti elamisloa tähtaja lõpuni või seni, kuni riik maksab töötu abiraha.
Neljandaks riigid, kes ei teinud midagi ehk viis kõige edukamat riiki. Need riigid, kas õnnest või läbimõeldud tööturupoliitika tõttu, võisid jalad seinale panna, vilistada ja rahuliku südamega pealt vaadata rändesurutisest tulenevaid virvendusi teistes riikides. Nad leidsid võimalused hoopis masu ajal välistööjõudu juurde palgata. Üks viiest sellisest riigist oli Eesti, kus välistööjõudu värvati 2009|. aastal võrreldes aasta varasemaga 14,8% rohkem, olles Rootsi järel (+24,8%) enim välistööjõudu palganud riik Euroopas. Ülejäänud immigrantidele turvalise oaasi moodustanud riigid olid Holland (+11%), Taani (+10,6%) ning Kreeka (+4,7%). Selle grupi riike iseloomustab veel Euroopa keskmisest madalam tööpuudus, eranditeks Eesti ja Kreeka, kus tööpuudus oli vastavalt 13,8 ja 9,5 protsenti. Eesti ja Kreeka kujunesid kogu Euroopas erandlikuks nähtuseks, kuna üheski teises kõrge tööpuudusega riigis ei kasvanud samal ajal välistööjõu juurde palkamine.
Masu ajal kõrtsis
Masu kordas vana tõde, et raskel ajal saab odavast (välis)tööjõust töötu tööjõud, mis nõuab riigilt erilist tegutsemist. Toimetulemiseks on riikidel võimalik valida erinevaid ideid: võib eirata sisserännanutest töötuid, tegeledes ainult põliselanike probleemidega või siis lihtsalt keelustada välistööjõu sissetoomine. Samas võib talitleda hellalt, aidates immigrandil uut tööd või koduteed leida.
Kõik need moodused tagavad omamoodi edu, kuid erineva inimväärikuse ja rahalise panusega. Seega, parimaks lahenduseks on hoopis mõelda juba majanduskasvu ajal, millist välistööjõudu vajatakse tööturule pikemas plaanis, siis saab masu ajal rahulikult kõrtsis koos Abduli ja Jo?oga istuda, kartmata kohustust neile pidevalt välja teha.