Veerand sajandi tagusel ajal oli nii, et 1. mail sai alati hommikul kuue paiku, hirmsa sireeni peale, silmad avatud. Niisugust äratuskella polnud muidugi igaühel, see oli nõukogude ladviku luksusese.
LASTEAIALAPSE MAAILMAPILT
Elasime tollal Dvigateli bosside kvartali vastas ja ruuporist reipaid estraadiviise väljapaiskav auto tuli tegelikult hoopis teispool teed magavaid tähtsaid seltsimehi äratama.
Seesama punaste ja kollaste õhupallidega ehitud sireeniauto ongi minu isiklik kõige eredam mälestus omaaegsetest maiparaadidest.
Pärast oli nii, et linn oli rahvast ja õhupalle täis ja keegi ei pidanud tööle minema. Miks? Sellele ma ei pööranud toona küll mingit tähelepanu. Noh, oli selline reibas ja süüdimatu nõuka stiilis festivalifiiling.
Seitsmekümnendate lõpus käisid peaaegu kõik maiparaadil, nagu aastaid hiljem Rock Summeril. Mingid marginaalid kindlasti ei käinud, aga minu kui normaalse lasteaiaealise maailmapildis polnud mingisuguseid dissidente ega hipisid.
LOKSA LAEVATEHASE AMETIÜHING
Sel aastal kutsusid ametiühinguaktivistid kõiki maiparaadile ja tegelikult mitte esmakordselt. Miks? Ega ma sellest täpselt aru saanud, aga eeldasin, et eeldatavsti on tegu lõbusa campüritusega. Ja camp mulle meeldib!
Nonii, läksin mina siis läbi kevadvihma Plaadimäe poole vaatama, mis seal toimub. Juba koha valik ise on niivõrd tähenduslik. Seesama Harjumäel asuv Plaadimägi, kuhu kunagi kogunesid kõik need pikajuukselised marginaalid, kes maiparaadist lugu ei mõistnud pidada.
Ronisin vihma trotsides mäkke. Mulle tulid vastu rõõmsad punaste nokamütside ja mustade nahktagidega, pisut kandilise olemisega noormehed. Pisut kandilise moega kaagid küll, aga mitte ohtlikud – nagu kaader nõukogude propagandafilmist, mõtlesin.Pärast selgus, et Loksa Laevaremonditehase Ametiühing.
Lisaks veel mõned ontlikud vanapaarid, turukott ühes, punane õhupall teises käes ja paremad riided selga pandud. Selliseid vanainimesi jätkub vist igasse maailma punkti ning nad on ajas täiesti muutumatud.
USKUMATU PUNKÜRITUS
Olles pisut lähemale jõudnud, kuulsin, et ka rahvalikud estraadiviisid on maiparaadi lahutamatu osana alles jäänud. Estraadilaulukeste vahele kõlamas väsimatu Reet Linna pioneerijuhilikult reipad ja punkarile omaselt süüdimatud sõnavõtud.
See, mille keskelt ma ennast Plaadimäel lõpuks avastasin, oligi uskumatu punküritus. Kokkutulnuid oli pea samapalju kui Plaadimäe hiilgeaegadel ja tänases situatsioonis on tegu ilmselt sama marginaalsete tüüpidega kui hipid ja punkarid kunagi seda olid.
MILLISED NÄEVAD VÄLJA KADI PÄRNITSA SELJA TAHA KOONDUNUD PUKARID
1. Kergelt kandilise olemisega noormehed (valdavalt kuskilt Ida-Virumaa tööstuspiirkonnast) ja nendega kaasnevad blondeeritud beibed. Kõigil punased logoga pesapallimütsid peas. Mütsid tekitavad rahva seas tõelist furoori, lõpuks püüavad nii mõnedki pealinna muidusööjad neilt mütse välja kaubelda, aga see ei õnnestu mitte. See seltskond on organiseeritud korras bussidega kohale toodud, aga nad naudivad hommikust guljaniet pealinnas ikka täiega ja on ühed vähestest, kes täpselt teavad, kus ja miks nad on. Nende kandilisus on pigem sihuke lihtsa töömehe nurgelisus, mis on hoopis erinev harjumuspärasest päti kandilisusest. Nad jõid hästi palju õlut, aga lahkusid omal jalal ja üsna sirgelt.
2. Natuke kulunud olemisega vanainimesed, kes Kroonikat ja Õhtulehte ei raatsi tellida ning seetõttu igal pool kohal on, kus tasuta tsirkust antakse. Neid on tulnud nii üksikult kui paarikaupa. Õlut nad ei joo, saavutavad ilma selletagi ütlemata kepsaka staadiumi ja on esimesed, kes “tantsupõranda” vallutavad. Turukotid lendavad, mantlihõlmad lehvivad ning vanainimesed keerlevad kui külasimmanil. Pole kahtlust, et neil on sihukest pidu kindlasti vaja, olgu selle sõnum milline iganes.
3. Vabameelsed pikajuukselised, kes vastavad täpselt euroopalikule kuvandile vasakpoolsetest. Neid pole just palju ja mõned neist räägivadki mingit scandinaviani. Nad on kui kaasaegse ajalooõpiku lehekülgedelt välja astunud (vanasti – nuhk oli pika musta mantliga ja mõisnik oli jube paks). Seega on kuidagi raske uskuda, et nad tõepoolest reaalselt olemas on. Ametiühingu üritusel Tallinnas aastal 2003|. Aga on.
4. Lastega perekonnad, kes on lihtsalt värvilisele üritusele tulnud. Lastele antakse Pepsit ja suurtele õlut. ?a?lõkk, reibas muusika, värvilised õhupallid ja kollased turvavestid. Kahju muidugi, et batuuti ei ole, aga noh? järgmisel aastal ehk. Nojah, neil lastel pole muidugi nii lõbus, kui minul omal ajal hommikust signaaliautot oodata oli, aga õnneks ei tea nad seda ka isa käest nõuda. Sama süüdimatud on nad küll – nagu peabki. Olnuks ilm ilus, oleks võib olla hoopis loomaaeda läinud, aga loomaaed ei jookse ju eest ära. Uus maipiknik tuleb alles aasta pärast.
5. Vappust vaevatud soomlased, kelle kõht enam ammu pükstesse ära ei taha mahtuda ja ametiühinguüritusel saab segamatult grüünes õlut edasi juua. See on ainuke inimgrupp, kelle puhul tekib tõsine kahtlus, kas neil üldse aimu on, kus nad joovad. Aga mis vahet seal! Nende organism nõuab hetkel õlut, see on kindel.
6. Punkari välimusega punkarid ilmuvad viimaks ka kuskilt välja. Takseerivad jahedal ilmel toimuvat. Aga Ametiühingu punapallikesed kirjaga: “Homme on hullem. Astu ametiühingusse!”neile meeldivad ja punkarid lähevad õhupallid peos linna peale sõnumit levitama. Mine tea, äkki tulevadki ühel päeval algrakukese loomise avaldust kirjutama.
7. Ametiühinguladvik ise näib koosnevat väsimatutest ja lõpmata heatujulistest aktivistidest. Nagu tõelised pioneerijuhid. Seisavad punased laululehed käes vihmasajus ja üürgavad püüdlikult backi, niisuguse pühendumusega, et ei märkagi kuidas pioneerid on end ümberringi ammu punkariteks joonud.
ERAKORDNE FESTIVALIFIILING
Ametiühinguüritus oli pigem piknik kui paraad. Ja see kui töölisnoored, punkarid, pensionärid, yuppiedest pioneerijuhid, pikajuukselised, lastega perekonnad ja hirmsas pohmellis soomlased kõik rõõmsalt üheskoos pidu peavad, on ju erakordne festivalifiiling.
Selliseid asju ei juhtu siinmaal just sageli.
Kes peale Ametiühingu suudaks veel nii eripalgelise seltskonna paduvihmas, kolemuusika saatel tantsupõrandale kokku saada?
Punk´s not dead! See on kindel.
