MONIKA ÕNNELOOS
Monika Salu teenis hea töö eest lotorindel kolm miljonit preemiaks. Kadedad on kohe jaol – miks, kuidas, mis eest. Mina kade pole, ma andnuksin talle veel rohkem. Kolmkümmend, võib-olla kolmsada. Globaalsel tasandil, mitte vaestemaja moodi. Söögu, joogu, laulgu, tantsigu. Meie, luuserid, aga mõelgem temale ja tundkem sest rõõmu, et temal hea on. Nii oleme kõik rõõmsad ja kahest Eestist polegi tarvis rääkida. Mõttesuunda muutes?
EUROKATASTROOF
Hullemini kui SARS-i viirus ründas (Ida-?) Euroopat järjekordne eurolaulumaaniahoog. Ning oma kiitvat ja vaimustatud häält tõstsid selle sündmuse puhul taas need väljaanded ja isikud, kelle põhimõtteks näikse olevat: kaagutan – tähendab elan. Ja kes siis ei tõstnud. Läänele näib too nähtus üha enam kurku kinni jäävat ja seepärast püütakse asja tasapisi nagu muudki sitta võimalikult itta nihutada. Eeldades õigusega, et see seal vaimustusega vastu võetakse. Meie võidame muudku! Seekord Türgi.
TRUMMILÖÖJA SAATUS
Eesti rahva saatuseaastail lõi Debora Vaarandi trummi ja puhus pasunat Eesti maa anastajaile ning eesti rahva piinajatele ja mõrtsukatele. Eriti arvukalt sõnapaitusi ja -embusi lähetas kirjaneitsi peatimuka Jossifi aadressil. A propos, enam-vähem sama tegi ka enamik Debora poeetidest kolleege (et kuraditel ka häbi polnud!). Ainult et andeka inimesena oli Debora neist ka võimekam tallalakkuja. Koos oma tollasest abikaasast Juhan Smuuliga andis Debora oma õrna ja naiseliku panuse ka 1949. aasta märtsiküüditamisse. Ning kodumaad pole teda unustanud. See, mis käis Hiina müürini, õnnistas poetessi ägedalt tõusvat ja vajuvat rinda Oktoobrirevolutsiooni ja Tööpunalipu ordeniga, Eesti Vabariik, millise nähtuse mättasse löömist Debora nii kirglikult soovis, kinkis oma kilinad-kulinad. Ja nüüd, last but not least, võitis Debora oma elutööga ka muidu jäiste soomlaste südamed – tuli Soome Valge Roosi Rüütelkonna rüütlirist! Egas kedagi, õnnitleme!
KM/V 134 KM/H
Väsimatu seaduserikkuja, vastutustundetu liiklushuligaan, patoloogiline kihutaja ja potentsiaalne mõrvar Ken-Marti Vaher jäi oma ministri kreslasse edasi ja ohkas ilmselt kergendatult. Taevas ei langenud talle kaela, vaid jäi rõõmsasti pea kohale sinetama. Päästjaks-poisiks osutus boss Parts. Ja kus saigi viimane kamraadile liiga teha, kui ise on kimamisega Kenist hoopis enamgi vahele jäänud. Sita rosinaks rääkimisel kasutati lapsikut ja vastikut tuha-raputamise meetodit. Tuhka näikse partspubliklased endale olevat varunud lausa kottide kaupa, plaanis on ju neli aastat seal, kus tarvis, püsida. Vahelejäämiste sageduse üle otsustades võib arvata, et kumbki mees liikluseeskirjadest kunagi ei hooli. Ning mis sunniks arvama, et muudki Eesti seadused siis neile mingiks pühakirjaks on. Juhtide eeskuju julgustab alamaid lausa lendu tõusma. Aga võib-olla oligi juhtoinaste eesmärgiks hullutada võimalikult suuremat karja südikamalt pedaalile vajutama sihiga kergitada riigi kukrut. Kui nõnda, siis ju igati riigimehelik tegu!
Too lugu kenide ja parbidega inspireerib tegema ettepanekut kaotada igasugu kiiruspiirangud vabas Eestis sootuks. Las igaüks vajutab sügavalt südame põhjast. Ning nõnda pool aastat. Siis võib asja uuesti läbivaatamisele võtta.
