Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi” on möödunud sajandi vaieldamatult üks kuulsamaid näidendeid. Kui mitte kõige kuulsam, seda Hollywoodi toel muidugi. George ja Martha laamendavad ja ise ütlevad, et mängivad. Et mängivad karme mänge. Vahing meil siin ka mängis karme mänge. Ja jõi viina. Nagu ka George ja Martha. Et joovad aga viina ja mängivad. Võtavad vaesed noored inimesed ette ja mängivad. Vääritud tõprad.
Igal asjal on mõte. Vist on George ja Martha mängul ka mõte. Aga milline?
Ja vist on sellel lavastusel ka mõte. Aga milline?
Ojasoo-Semperi lavastust on võimalik vaadata ja arvustada kahte moodi. Vähem nõudlikuma ja enam nõudlikuma teatrivaataja seisukohalt. Järgnegu siis siin kaks arvustust.
1. arvustus
Hendrik Toompere. Ma ütlen veel kord – Hendrik Toompere. Muidugi Marika Vaarik, Mirtel Pohla ja Sergo Vares ka, aga – Hendrik Toompere. Juba enne esikat liikusid linna peal kõlakad, et Toompere paugutab jõuliselt. Et niigi vaimselt ja füüsiliselt plastiline näitleja on oma oksad eriti laiali ajanud. Heas mõttes. Laseb vahenditegalerii täiesti välja. Õelast kiusupunnist avalisilmse poisini, haavatavast kultuurihingest metalse meheni, keda ei koti keegi ega miski. Egobuustist appikarjeni. Toompere on laval Mängu Jumal. Ja orgaaniline ka seal, kus tavaarusaamise järgi orgaaniline olla ei saakski.
Ning tema kõrvale Orgaanika Emand Maarika Vaarik. Ürgne lavaline jõud, mis ei lahene kunagi suvaliselt sihitud purtsatuseks, on suunatud ja kontrollitud kiir. Nagu Superkangelane Steel.
See on teater, mis püsib ja õitseb karmil ja jõulisel, täpsel näitlejamängul. Kolm tundi ja viisteist minutit sõna ja teo, rohkem küll sõna tulevärki. Ja sellisena iga teatrisõbra laual kohustuslik eine.
2. arvustus
Albee näidendi põhimärksõna on mäng. Kaks keskealist mängivad. Suht julmi mõttemänge, kakuvad mingi info välja, ja siis väänavad selle objektile näkku. Ja see ei ole mõnus tunne. Küsimus on ainult – miks nad seda teevad? Nii nagu füüsika, nii on ka iga lavalise aktsiooni põhiküsimus – miks? Miks inimene laval midagi teeb?
Tõsi on, et numbriteatri “VW” on jõuliselt mängitud. Nii lavastuslikus kui ka tegelaskuju mõttes, aga küsimusele “Miks?” Ojasoo-Semperi maailmakorraldus sedapuhku paraku ei vasta. Mitte kummaski mõttes. Esiteks, et miks seda teksti siin ja nüüd ja praegu teha.
Nii jääb “VW” siin tavaliseks väga hästi kirjutatud suhtedraamaks. Või suhtelooks. See näitemäng on ju midagi enamat. Aga samas jälle – kas ikka on? Kas on? Kas särava idee ja geniaalse dialoogi taga on ka maailm, mis seal olla võiks, mille me taha mõtleme, suurema kui elu. Või oleme me pimestatud teksti kuulsusest, Hollywoodi taustast, elava klassiku nimest ja kunagisest Endla ?apiro-lavastusest, mida rahvas Tallinnast bussidega vaatamas käis, aga mida praeguseks keegi enam näinud ei ole. Või ei mäleta. Või on Albee nagu Ameerika Kivirähk, knihviga mõte, palju lobedaid sõnu, aga maailmakõigutuslikud tõed ja ideed on teiste meeste kirjutusmasinates ja arvutites? Järelemõtlemise koht.
Millest omakorda ripub ka näidendi sisetasandi küsimus. Et miks need va George ja Martha mänge mängivad? Nahhui neil on vaja ennast ja noori kottida niimoodi? Heast elust lolliks läinud? Ei ole nagu. Muudki pole teha? Aga sellisel juhul jälle – miks pole muudki teha? Lihtsalt tahavad? Miks lihtsalt tahavad? Mis mõttes nagu ää?
Või on siis nii, et sõnumi puudumine ongi lavastajate sõnum? Ning ühtlasi ka George’i ja Martha sõnum? Ka nii võib olla. Kuigi see tundub natuke imetud.
Olgu mis on, aga mina armastan kõige rohkem Mirtel Pohla Kullakest.
Hinne – kunsti tunnustega