Võtame terve mõistusega. EV käes on inimene, kes on vaenuliku riigi salaorganisatsiooni agent. Tema Eestisse tulemise taga võib olla riiki kukutavate terroriaktide vms sooritamine. Tema näol on tegemist isikuga, kellel on ligipääs maailmarevolutsioonist unistava Sovet-Venemaa suurimatele saladustele; ja selle asemel, et tema käest kas või mingeid andmeid küsida, tapetakse ta asja ees teist taga kohe lihtsalt maha.
Kingissepast saanuks alguse Eesti strateegiline luule
Pöögelmanni väljend, et Kingissepp lasti maha pärast “demokraatlikku(!) sõjaväljakohtumängu (sic!) ja toorest piinamist”, viitab mitte EV võimude tegevusele, vaid paranoilise kommunisti psüühilisele seisundile. (Faktimärkuse korras: Pöögelmanni iseloomu kaldumist eksalteeritud lüürilisusele ja idealismile on viidanud Bernard Kangro oma Tartu-romaanis).
Rahvuskangelasele kindral Jaan Sootsile*, kes kinnitab olematu juurdluse otsuse, pole Kingissepp üldse mingi teema. Olgu. Soots ju võis olla tuhmi taibuga soldat, aga isegi siis lihtsalt pidid olema kusagil ka targad inimesed – kas või sõjaväeluures. Pidi ju kusagil keegi taipama: töölepandud Kingissepast saaks alguse Eesti Vabariigi strateegiline luure! Kingissepp on Eesti Vabariigi julgeoleku ja sõltumatuse algus, kui temaga veidi rääkida.
Metsikuks minev oletus
Kingissepa juurde pidid jooksma niidid mitte ainult 1924. aasta koomilise mässukatseni tulevikus, vaid minevikuasjadeni kaugemal ja kõrgemal. Ja teatud tingimustel võis Kingissepaga rääkida härrasmeestena: fanaatikuks ei pidanud teda kaasvõitlejatest keegi.
Jaan Tõnisson ütles Konstantin Pätsile otse: “Nii suuri vastaseid kui Kingissepp ei tapeta.” Kingissepa valmisolek õigete Eesti juhtidega juttu ajada võis olla seda suurem, et tema lahkumisel Venemaalt ja T?ekaast on teatavad põgenemisele omased jooned. Ainus, mis need otsad omavahel kokku seob, on juba metsikuks minev oletus: Kingissepp lasti Eestis Eesti ülemuste poolt Moskva korralduse alusel ära koristada. Ju oli põhjust sealt tulevat käsku täita. Sest muud seletust nii suurele lollusele on raske leida.
* * *
Käpardid käpardite vastu
Mul pole endal mingit teooriat. Aga on alust arvata, et Eesti Vabariigi mahasahkerdamine algas kohe peale tema sündi. 1939. aasta oli vaid selle loogiline jätk, mis oli alanud paarkümmend aastat varem. Ei tasu unustada, et olime esimesed tunnustama bandiitlikku valitsust Venemaal (Tartu rahu) ja sedagi, et meie kapitalide algus on olnud Venemaa rikkuste sahkerdamises läände ajal, mil röövlivalitsusel puudusid mis tahes muud sidemed välisilmaga. William Tomingas* on esimesi (siis Mati Talvik jne), kes selle nii selgelt välja ütles, et kordamist pole vajagi!
Eesti loovutamine ühegi lasuta polnud vajadus, vaid lihtsalt mingi rahalise ja poliitilise äri tagumine ots, mis läks kusagil viltu. Ning Kingissepa variant – kuul kuklasse ja otsad vette – enam ei käibinud.
Ja kuna ajalugu on eeskätt ikkagi muinasjutuvesteline ja moraliseeriv itk, siis – miks arvata, et kingisseppade ja nende tapjate moraalsed tasemed ja motiivid olnuks erinevad. Mäletate Woody Alleni valemit: mis on komöödia? See on: tragöödia pluss aeg. Kingissepa loos tuleb näha eeskätt ikkagi ajalooliselt koomilist elementi (käpardid käpardite vastu), mille üle naermast keelab vaid üks asi: 1939. aastast alates pöördus see jant rahvuslikuks tragöödiaks. Sest pole midagi õudsemat end tõsiselt võtvast pajatsist (vt Pär Lagerkvist).
* * *
Abiks mõne harvemkasutatava nime puhul Gräzini loos
Viktor Kingissepp (1888-1922). Bol?evistliku lehe “Kiir” kaastööline. Juunis 1917 tuli Kingissepp Tallinna ning oli juulist septembrini parteitööl Narvas, kus organiseeris Narva Punakaardi ja Eesti Punakaardi. 8. novembril 1917 valiti Kingissepp Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liikmeks. Sakslaste Eestisse saabumise järel 24. veebruaril 1918 läks Venemaale, kus osales 4. Ülevenemaalisel Erakorralisel Nõukogude Kongressil Eesti delegaadina. Seal valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks. Ta oli Revolutsioonilise Tribunali juurdlusosakonnas ja Ülevenemaalises Erakorralises Komisjonis, kus ta oli T?ekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzer?inski lähedane kaastööline. Viis läbi Vladimir Leninile sooritatud atentaadi uurimist, kuulas üle atentaadi sooritajat Fanny Kaplanit. 1918 saadeti ta Eestisse illegaalsele parteitööle kuni oma vahistamise ja hukkamiseni 1922.
Alma Vaarmann (1902-). Eesti bol?evik, revolutsioonitegelane, Nõukogude kompartei liige 1922. aastast. Oli 1922-1923 Töölisühisuste Kesknõukogu ja EKP Tallinna komitee liige. Vangistati Eestis 1923 ja mõisteti riigivastase tegevuse eest viieks aastaks vangi. 1929 siirdus N. Liitu, ENSV-sse tuli tagasi 1946. Personaalpensionäriks sai 1957.
Jaan Kreuks (1891-1923). Kommunistliku Partei Eestimaa organisatsiooni Tallinna parteiorganisatsiooni vastutava organisaatorina võttis osa EKP asutamisest. Ta oli EKP Keskkomitee liige, EKP I, II ja III kongressi delegaat. Mõrvati “kodanliku kaitsepolitsei” poolt lasuga selja tagant.
Linkhorst. Tööliste rongkäigu ajal 1. mail 1922 õnnestus Kaitsepolitseil kinni võtta mees, kes teadis, kus varjab end Eesti tagaotsituim kommunist Viktor Kingissepp. Kuid sidemees Linkhorst ei andnud KaPo’le kedagi üles. Kapo andis asja üle Sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunni pärast surma. Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul kommunisti veel viimast korda üle. Algul Linkhorst puikles vastu (tema hüüdnimi oli “Malm”). Kuid siis käis komandant välja trumbi, lubades: kui Linkhorst annab välja Kingissepa varjupaiga, tühistatakse tema surmaotsus. “Kas annate ausõna?” nõudis Linkhorst. Selle saanud, teatas mees ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänaval kommunistidele Salomonia ja Juliana Tellmannile kuuluvas korteris.
Feliks Dzer?inski (1871-1926). 1917 asutati Vene repressiivorgan T?ekaa, mida Dzer?inski kuni oma surmani juhtis (asutuse nimi muutus mitu korda). See tegeles kontrrevolutsionääride ja teiste valitsuse suhtes vaenulikult meelestatud inimeste jälitamisega, pärastpoole ka parteisisese opositsiooni mahasurumisega. Tema nime kannab Nõukogude Liidus toodetud fotoaparaat FED(Feliks Edmundovit? Dzer?inski) ja arvutusmasin Feliks.
Tema nime järgi on nimetatud kaks linna: Dzer?inski Moskva oblastis ja Dzer?insk Ni?ni Novgorodi oblastis.
Fanny Kaplan (1890-1918). Vene revolutsionäär, kes 30. augustil 1918 tulistas Leninit. Ta oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei liige. Augustis 1918 pidas Lenin kõnet Moskva Michelsoni tehases. Pärast seda, kui Lenin väljus tehasest, et minna oma autosse, hüüdis teda Kaplan ning lasi kolm lasku. Vaatamata tõsistele vigastustele, jäi Lenin elama. Lenin ei paranenud vigastustest täielikult kunagi – arvatakse, et hilisemad rabandused ja osaline halvatus olid otseselt põhjustatud just atentaadist saadud tüsistustest. Kaplan vahistati ja kuulati Kingissepa poolt üle, misjärel ta T?ekaa poolt ilma kohtuotsuseta maha lasti.
Jüri Vilms (1889-1918). Eesti riigimees, Eesti esimene kohtuminister. Vilms oli üks Eesti olulisemaid sotsiaaldemokraatliku liikumise tegelasi, tema asutatud oli ka Eesti Tööerakond. Vilms kuulus Eestimaa Päästekomiteesse, mis valmistas ette Eesti iseseisvuse. Saksa okupatsiooni alguses lahkus Vilms Soome, lootes asuda korraldama Eesti Vabariigi välisdelegatsiooni tööd, ent jäi segastel asjaoludel kaduma. Kõige tuntuma versiooni järgi langes ta Suursaarel sakslaste kätte vangi ja hukati Helsingis.
Hans Pöögelmann (1875-1938). Üks Kominterni rajajatest Eestimaa Kommunistliku Partei esindajana Kominterni I Kongressil Moskvas 2.-6. märtsil 1919. 1918-1919 Nõukogude Venemaal Rahvusvähemuste Rahvakomissariaadis Eesti osakonna juhataja; ÜK(b)P Keskkomitee okupeeritud oblastite Keskbüroo liige; EKP Keskkomitee liige 1920. aastast; tegutses aastatel 1923-1938 NSV Liidus ning osales Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimises. Avaldanud rohkesti poliitika- ja majandusalast publitsistikat ning H. Rooskaja varjunime all luuletusi. Kommunistliku Internatsionaali Kesktäitevkomitee liige ja Komiterni 1.-6. Kongressi saadik. Hukati NSV Liidu võimude poolt aastal 1938.
Jaan Soots (1880-1942). Eesti sõjaväelane (kindralmajor) ja poliitik. Aastail 1921-1923 ja 1924-1927 Eesti sõjaminister. Temale 1940. aastal venelaste poolt esitatud süüdistuses on kirjas: “Jaan Soots on küllaldaselt paljastatud selles, et olles staabiülemaks, viis ta rida aastaid läbi vaenulikku tegevust Nõukogude Liidu vastu. 1924. aastal suruti J. Sootsi käsul julmalt maha ja lasti maha revolutsioonilised töölised ja kommunistid.” Talle mõisteti mahalaskmine, kuid ta suri 1942. aastal enne surmaotsuse täideviimist.
Helmut Veem (1896-1941). Eesti Kaitsepolitsei peavalitsuse ülem 1920-25, Nõukogude agent numbriga AA 122 Eesti kaitsepolitseis.
Johannes Käspert (1886-1937). Eesti Töörahva Kommuuni sekretär ja siseasjade juht. Kommunistliku partei liige 1912. aastast, bol?evistliku Narva ajalehe “Kiir” asutaja ning toimetaja (1912-1914). 1918. aasta märtsist töötas Nõukogude Venemaal ajalehe Pravda toimetuses; Vene NFSV Rahvuste Rahvakomissariaadis. 1919. aastast töötas Punaarmee Staabis, T?ekaas ja OGPU-s. 1924. aasta veebruaris töötas NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse Vastuluureosakonna 2. jaoskonna ülemana Moskvas; jaoskond tegeles vastuluuretegevusega Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra ja Taani poolt NSV Liidu vastu suunatud luuretegevusele. Käsperti tappis Stalin nagu teisigi vanu kommareid.