Pärnu. Päike, 30 kraadi kuuma, 30 tuhat inimest rannas ristseliti maas. Supeluse tänav täis õhtu hakul tegevust otsivaid seltskondi, kümned suuremad ja väiksemad söögi- ja joogikohad suvitajate ootel, sanatooriumitäied soomlasi ja muud rahvast. Eesti linn, mis elab puhkusepäikese all oma kaks kuud nagu suurlinn, et sügisest taas oma unisevõitu argipäeva edasi pidada.
*
Siit, palun lahkume, Mercutio;
et päev on kuum, on Capulettid jalul
ja riid kui kohtame neid, vältimatu,
sest põuaga keeb veres meeletus.
(Siin ja edaspidi W. Shakespeare Georg Meri tõlkes.)
*
Meelde tuleb aruka ja ettevaatliku Benvolio tekst ülikoolipõlves mängitud “Romeost ja Juliast”, kui Endla teatri poole tatsan. Lavalise võitluse kursus näitlejatele ja muidu huvilistele on Rein Oja initsiatiivil kaheksandat suve toimumas ja allakirjutanul au Kulka subsideeritud eestlasena osa võtta.
Rein ise tuleb autost välja ja ütleb, et sel aastal on ülivõimsad õpetajad – mehed, kellel mõõk titest peale kaaslaseks.
Eks paistab.
Endlas käivad tasapisi Palu suvelavastuse “Piibel kahe tunniga” proovid ja Pärnu teatri ettevõtlikkus oma fuajeed ja proovisaalid paariks nädalaks mingitele põhjamaa marginaalidele välja rentida väärib tunnustust.
Siin nad on, koridorides sibab hulgakaupa lavavõitlejaid, paar habemikku norralast tulevad kohe tuttavad ette. Ei tea, kas habeme kandmine või kogukas kere mõjuvad kuidagi iseäranis paslikuna – laimõõga treeninguteks vähemalt. No et nagu viikingikadjakad näiteks. Saan veel teada, et eelmise aasta partnerit Lutsepa Aini ei lasknud teater tulema, vaid ekspluateerib teda oma suveetendustes. Nojah, vabakutselise põlvel on peale raskuste ka siiski mõned eelised, vähemalt valida vabalt seda seltskonda ja sündmust, kus osaleda tahad.
Eesti näitlejaid ongi sel aastal, vaid viiskuus tükki ligi kuuekümnest lavavõitlejast. Ning kümmekond asjahuvilist, neist arvestatav osa spordiklubist “Riveta”, Action-Grupist ja EHI teatriõppest. Imekspandavalt mitu Indrek Sammuli juhendatava tüdrukute treeninggrupi näitsikut on samuti Pärnu spordilaagris mõõka hoidmas ja harjutavad helehäälsete karjatuste saatel lavasurmamist.
*
Laertes: Pilkate!
Hamlet: Ei, siin on mu käsi.
Kuningas: Noor Osric, anna neile mõõgad kätte.
Osric toob neli-viis rapiiri; Laertes võtab ühe ja teeb paar võtet.
Hamlet, Mu vennapoeg, kas tingimused on sulle teada?
Hamlet: Väga hästi, kõrgus;???
*
Kõik on kena, trennid hakkavad peale ja Reinul on õigus. Meid treenivad klassikatekstide remarkides kirjeldatud tegevusi sooritama mehed, kelle oskustes ei saa kahtlusi tekkida. Peale esimesi trennitunde sugeneb siiski kahtlus, et kas selle võimlemise, sammuseadmise ning randmete raudseks treeninguga endale liiga ei tee, on ju vähemalt viimane kuu möödunud Euroopa teatrituuril ja peale pideva kohvritassimise pole muud füüsilist koormust nagu mainida.
Tegemist on proffidega ja iga kuuetunnise trennipäeva lõpetab “warm down” – mahajahutus, mis ülepingest koormatud lihaseid rahustab.
Allakirjutanul on suviste Pärnu spordilaagritega isiklik suhe, kõik lapsepõlve suved sai ju igal aastal siinsamas, Pärnu külje all Sindis “Elbi” laagris aerutamist, hiljem vabamaadlust treenitud. Vähemalt rivistusi siin spordilaagris pole. Selle eest on kohvipausid erinevate relvaliikide trenne lahutamas. Kohvi sel aastal Kulka välja ei tee, tuleb ise osta.
*
Romeo: Benvolio, löö relvad maha neil! – Sinjoored, häbi, peatage see temp! Tybalt, Mercutio – vürst kindlalt keelas Verona tänavatel taplused! Pea, Tybalt! Pea, mu hea Mercutio!
Tybalt torkab Romeo käe alt mõõga Mercutiole rinda ja põgeneb.
*
Distsipliinid on minu tasemel (eelmine aasta sai läbitud vaid “beginners course”) “laimõõk” e kahekäemõõk, relvadeta võitlus ja rapiir-pistoda. Viimane tundub nagu eriti “aristokraatlik” võitlusstiil. Treener Klaus Hjuler pöörab keha võitlusasendile nii palju tähelepanu, et kohati tundubki, et tegemist on pigem balleti kui võitlusega.
Kõik on põhjendatud ning mitte mingite formaalsete eeskirjadega, vaid võitleja sooviga võitlus võita ning vale liikumine viib tasakaalustamata asendini, mille tulemuseks oleks reaalsuses surm.
Lavareaalsuses on see lihtsalt ebausaldusväärne ning lapsikult lihtsustatud rollisooritus publiku jaoks näidendi dramaatilisematel hetkedel. Leiavad ju need võitlused, mille esitamise kunsti siin treenitakse, aset näidendi viiendas vaatuses või filmi kulminatsioonisekunditel. Eks seetõttu ole ka põhjendatud lavavõitluse üksikasjalikkus ja paradigmaatilised täpsusenõuded.
Võitlusstseenid elu ja surma peale, aristokraatide ja kuningate tapaheitlused, maailmu teisele rajale suunavad taplused on ju nii ajalooliste kui nüüdisaegsete suurte draamade teemad. Kuidas saame nõuda filmi- või teatrielamust eesti näitlejalt, kui ta hoiab rapiiri käes nagu lusikat ning tulistab automaadist justkui kassapidaja.
*
Paa?: Oh jumal, võitlevad! Ma kutsun vahid.
Jookseb ära.
Paris: Oo suren!
Langeb.
On sul halastust, siis pane mind hauakambri
kõrvu Juliaga.
Sureb.
* * *
Nordic Stage Fight Society koondab neid tegelasi, kes lavavõitlusega oma kutsumuse tõttu või hobi korras tegeleda viitsivad ja sedasama lavavõitluse laagrit Pärnus juba kaheksandat aastat veavad. Mul on siin palju tuttavaid. Mõnega nendest teen ka lugeja tuttavaks.
* *
Rein Oja, kui otsida lavavõitlusele kõige lähedasemat spordialade seast, siis millist kehakultuuri nimetaksid?
Ilma kontaktita karate, sisaldades vehklemise, poksi, sportvõimlemise ja judo elemente. Partnerit peab lavavõitluses aga hoidma, nagu iluuisutamise paarissõidus.
*
Mis seltskond siin koos on?
Eks näitlejad, keda asi huvitab, ning kümmekond asjahuvilist, neist arvestatav osa spordiklubist “Riveta”, Action-Grupist ja EHI teatriõppest. Muust maailmast on kaskadöörigruppide liikmed, tantsijaid vms.
*
Mis on sinu arvates põhjuseks, et eesti laval on efektne ja professionaalselt seatud võitlusstseen küllalt harvaesinev?
Peaasjalikult infopuudus. Pikka aega pole ju Eestis selleteemalist koolitust olnud. Võiks ju visata kivi ka eesti lavastajate kapsaaeda, tihti ei tehta näiteks vahet, et erinevatel ajastutel võideldi sootuks eri moodi. Peapõhjus ongi pealiskaudne suhtumine, et ” – aah, las näitlejad teevad need paar lööki ise ära”.
* *
Armin Pajula, võitluskunstide treener “Rivetast”: Sidet näen päris paljude aladega, kindlasti tuleb lavavõitlust tehes kasuks, kui oled mingitki sorti võitluskunsti treeninud. Üldisele füüsilisele vormile lisaks arendab lavavõitlus koostööd ja kokkumängu, usaldus partneri vastu peab olema, see on kõige tähtsam.
* *
Guro T.Gjerstadberget, Agder Folkehogskole fotokunsti õpilane: Loomulikult on tants lavavõitlusele lähedasim ala. Koordinatsioon, paindlikkus ja tugevus selle sõna laiemas tähenduses on need omadused, mida siin treenin.
*
Kas sinu arvates on lavavõitlus pigem mehelik või naiselik sport?
Muidugi naiselik. Olen õppinud ka muusikat – klaverimängu ja laulu -ning lavavõitluse leidsin enda jaoks juba kolm aastat tagasi!