Gruusia re?issöör, kunstnik, kirjanik Rezo Gabriadze lavastas hiljuti Broadwayl näidendi oma jutustuse “Keelatud Lihavõtted ehk Doktor ja patsient”.
NUKUD STALINGRADI TRAGÖÖDIAS
Selle jutustuse kangelane elab gruusias Stalini ajal ja unistab vabadusest. Prototüübiks on reaalne inimene – gruusia teatrilavastaja Basa Ku?ita?vili. Ta naasis Kutaisissse Prantsusmaalt, kuhu algul emigreerus, siis aga ei suutnud kodumaata elada. Ta püüdis mitte märgata ümbritsevat kohutavat elu, kogu päeva hilisööni veetis teatris ega lavastanud kordagi midagi kaasaegsest elust – ainult Schillerit, Shakespeare`i. Öösiti piinas teda vahistamishirm, vanglad, hukkamised, hommikul ta aga tõusis ja läks lavastama lõbusaid etendusi… Oma etenduse Broadwayl lavastas Gabriadze inglise keeles. Ning peaosa esitas tal Mihhail Barõ?nikov – kunagine ärajooksik Nõukogude Liidust, Mariinski teatri tantsija, Liza Minelli partner muusikalides, Brodski lähedane sõber; möödunud nädalal pälvis ta USA rahvusliku preemia panuse eest ameerika kunstisse. Rezoga on alati nii: mingil moel oskab ta ühendada inimesi kogu maailmast ja vihkab ksenofoobiat. Teda teatakse kõikjal: Gruusias sai ta kuulsaks oma marionetiteatriga, kus lavastatakse nii muinasjutte kui ka tragöödiaid ja kõige tõsisemaid “täiskasvanute” etendusi ja kus muide eriti hinnatakse eesti nukulavastajat Rein Agurit, kes samuti püüab laiendada nukuteatri võimalusi. Venemaal teatakse ja hinnatakse Rezot tema filmide – “Mimino”, “Kin-dza-dza”, “Pass” ja paljude teiste pärast, kus on esinenud ka kuulsad grusiinlased, sellised, nagu Vahtang Kikabidze, kuulsad armeenlased nagu Frunzik Mkrt?jan, vene tähed – sellised, nagu Jevgeni Leonov. Ning ka Obraztsovi nukuteatris on Rezo lavastanud mõned legendaarsed etendused. Tasub nimetada vaid “Stalingradi lahingut”, kus ühes kõige kohutavamas sõjatragöödias esinevad nukud, kutsudes vaatajail esile pisaraid, nagu oleksid nende ees elavad inimesed.
KASUTU KUULSUS
Rezot ärritavad jutud tema geniaalsusest, kuulsusest. Ta räägib järgmise loo: kui ta oli vaid kuueaaastane ja elas väikeses Kutaisis, pakkusid naabrid talle võimalust karjatada nende hanesid. Rezo tuli ülesandega suurepäraselt toime ja järgmisel päeval andsid naabrid talle karjatamiseks juba mõned lambad. Ja jälle näitas poiss end parimast küljest. Siis kolmandal päeval usaldati talle juba lehm. Ja kuueaastane laps suutis toime tulla ka lehmaga. Ning hakkaski karjuseks! “Mis võid sa mulle rääkida kuulsusest, kui vaid ühe nädalaga võisin ma teha seesugust tormilist karjääri! Ei, kuulsus ei huvita mind juba alates kuuendast eluaastast!” räägib ta mulle.
Ta armastab meenutada oma lapsepõlve. Järgmisel aastal saab ta seitsmekümneseks… “Vat nüüd tuli mul meelde. Minu vanaemal oli kaks kastrulit ja üks kaas. Oo, see kaas! Millist rõõmu valmistas see mulle lapsena! See kaas oli auto rooliks, millega ma reisisin ümber maja. Õu oli umbes kümmekond ruutmeetrit suur. Tänini lendan ilmas ringi ent sellist täielikku avarust, nagu oli see kümme ruutmeetrit, pole ma enam tundnud. … Mis seal veel oli, selles õues? Pähklipuu ja tema koor. Aga see koor oli juba omaette maailm: seal, koores, olid teed, trassid, paralleel-liinid, , ristuvad… Seal olid lõhangud, milles liikusid sipelgad, nad kohtusid, enne vihma aga kadusid kusagile… Ja vanaema hääl kostis majast: “Kas hakkas juba sadama?” Nemad – vanaema ja sipelgad – tundsid seda koos, üheaegselt. Ning tuli koju minna. Ning vat nüüd ma mõtlen: ma sain lava samuti kümneruutmeetrise. See tähendab, et lava võib olla suurem, kuid mina tunnetan seda oma lapseea kümne meetrina. Ning nendes seguneb kogu planeet, teed, ajalugu. Kõik see langeb kõige kummalisemal moel ühte.”
“MIMINO”
Kuulsas “Miminos”, kus gruusia lendur tillukesest külast unistab lennata hiigellennukitega, kui aga ta unistus täitub, hakkab ta kohutavalt igatsema oma kodukülakese järele, stsenaariumis oli selline stseen: sõidavad hotelli liftis grusiinlane ja armeenlane, nendega liituvad kaks jaapanlannat, jaapanlannad vaatavad mehi tükk aega, siis ütleb üks teisele: “Siiski on need venelased – kõik nad on ühtemoodi!”
Filmis, mis tuli ekraanile nõukogude ajal, lõigati see stseen muidugi välja, kuid ei takistatud Rezol naermast kõigi rahvuslike eelarvamuste üle. Ning veel oli tal stsenaariumis üks stseen. Seal otsustab kangelane, kes viibib Euroopas, helistada oma Telavi nimelisse kodukülla, kuid telefonineiu, kes pole kunagi Telavist kuulnud, ühendab ta Tel-Aviviga. Kuid ka Iisraelis võtab toru grusiinlane ning koos kangelasega venitavad nad kurba rahvalaulu. Kuid veel oli stsenaariumis teine variant: Tel- Avivis võtab toru noor olend lotendavas särgis ja liibuvates teksastes, ta pole kaasrääkijast huvitatud, jookseb akna juurde ja kutsub telefoni juurde vanaisa. Kuid vanaisa venib aeglaselt jalgu vaevu maast tõstes mööda kollasest valgusest kuumenenud tänavat ja puude lõikav rohelus ei võta teda oma varju, peas on vanaisal gruusia soni kirjaga “aerodroom”, aga vanast kotist vaatab vastassuunas välja hani justnagu veelgi liikumist aeglustades, vanaisa kohal taevas lendavad lennukid, terve hulk on neid näha kaugel selja taga. Lapselaps karjub: “Vanaisa, tule rutem!” Tema vastab, vaadates lennukite poole: “Oota, sa ju näed, et ma käin niigi kiiremini hävitajatest!”
MILLEST MÕTLEB VASAR?
Odessas on halvatud laste rehabilitatsiooni keskus. See on ainus keskus maailmas, kus haigeid lapsi ravitakse tasuta! Ning paljud kuulsad ja tundmatud inimesed, andekad ning mitte millegagi silmatorkavad kingivad sellele keskusele midagi. Ernst Neizvestnõi näiteks kinkis kulda ingli kuju tarvis, mis hoonet kaitseb, Gabriadze aga kinkis? nukuteatri.
Me kohtusime temaga Odessas, kus ta pidas meistriklassi selles teatris kohtumisel kohalike näitlejatega. Vaat mis ta neile ütles:
“Ma võin teile rääkida ainult sellest, mida te teate sama hästi kui mina, mida teab igaüks, kes püüab tegelda teatriga. Ärge otsige hiilgust, ärge kaunistage nukke kulla ja hõbedaga, see viib hukule. Kas teate, mille tõttu hukkus Nõukogude Liit? Hiilguse tõttu, prantsuse kardinate tõttu rüü?idega, tülli tõttu, selle tõttu, et polnud häid naiste sukkpükse, ehitati vähe õllebaare ning karjuti liiga palju.
Meil teatrites karjuvad kõik tänini. Pöörduvad selgadega üksteise poole ja karjuvad armastusest. Aga selgadega pöördutakse seetõttu, et oleks rohkem ruumi kätega vehkida.
Meil on praegu kõike saada: igast poekesest võib osta delikatesse, millest ei julgenud unistada Antonius ja Kleopatra, kui aga kõike on ja pole millestki unistada, keskenduvad inimesed seksile. Sellega saab kunst otsa ja kõigist tsivilisatsiooni saavutustest jääb alles üksnes verine kättemaks.
Inimkonna ajalugu on sõdade ajalugu. Kujutage endale Petja Rostovit “Sõjast ja rahust”, kes rünnaku ajal tormab endale kaevama muldonni, et selles varjuda. Võimatu! Kuid umbes mingi viiekümne aaasta pärast, Krimmi sõja ajal, vaatas krahv Tolstoi ise lahingut end puu taha peites. Aga hiljem muutis sõda tundmatuseni inimese nägu, ses asetas sellele gaasimaski. Hiroshima elanike jaoks oli sõda sähvatus, mis kestis vaid sekundi jagu, nii et kõik ei jõudnud tõenäoliselt isegi pead tõsta. Tänapäeva sõdade eripära on selles: siin kaigub automaadivalang, siin vedelevad verised kehad, aga kolme meetri kaugusel passib keegi saabast, liigutab jalga- kas ei pigista?
Pidagem seda meeles ja ärgem hirmutagem lapsi. Lapsi tuleb lohutada, aga mitte hirmutada. Nukud võivad endast kujutada kohutavat vaatepilti. Hiljuti sõitsime koos minu kunstnikuga Tbilisi turule, kus on read vanade asjadega, katkiste nukkudega. Mulle oli töö jaoks tarvis nukusilmi. Ostsime mõned vanad nukud ja siis ütleb kunstnik: “Milleks ma seda tassin?”Ta rebis nukul ära pea ja hakkas silmi välja kaevama… Mul hakkas paha ja ma ei saanud temaga tervelt kuu aega rääkida…
“Aga kuidas te lohutate haigeid lapsi?” küsib Rezo näitlejatelt.
– “Me lavastasime muusikali “Hea doktor Aibolit” ja stseenis, kus doktor ravib haigeid ahve, anname kõigile vaatajatele maitsvat rohtu – keedist.”
– “Missugust keedist?”
– “Mida parajasti on. Täna maasikamoosi, homme ploomi…”
– “Nii ei tohi, ” ärritub Rezo, “vaja on ühe haiguse puhul anda maasikamoosi, teise puhul ploomi oma, siis lapsed usuvad, et nende haigus on ravitav, tuleb ainult õiget rohtu võtta…”
“Aga üldiselt, ” lõpetab ta kurvalt meistriklassi,
“pole meil teiega sugugi lihtne. Me siin püüame, teeme üht-teist, piinleme, siis aga tuleb mingi idioot ja küsib: “Aga mida mõtlevad nukud öösel, kui üksi jäävad?” Ning seejuures on ta veendunud oma originaalsuses ja lüürilisuses ning on neist sisse võetud nagu sant oma kotti kiites. Aga, millest mõtleb vasar, kui ta öösel üksi jääb, kas teate?”
Rezo räägib: “Avangard – see on instrumendi ihumine. Otsingute tulemusel saame me kunsti üha täiuslikuma instrumendi. Avangard pureb meid jalust laskmata peatuda. Ta annab vabaduse, õhu tunde. Minu jaoks on hea see, milles ma näen loogikat. Kuid ma näen väga harva mõtet, igal juhul – mõtet, mida on õigus nimetada mõtteks. Ja kuigi midagi uut öelda on peaaegu võimatu, on tekkinud üldiselt väga palju rääkivaid kunstnikke, rääkivaid re?issööre ja kõige rohkem – rääkivaid arhitekte. Nende hulgas on muidugi hulk andekaid inimesi, kuid enamikel juhtudel – on need inimesed “rääkiva”
elukutsega.
Mõnikord näib mulle, et inimene tegeleb hommikust õhtuni sellega, et mitte tegelda oma hingega. Ja selleks on olemas suurepärane instrument – sõnad. Sõnad, mida kasutatakse, et mitte mõelda. Ja mitte rääkida. Mida kiiremini sõnu välja öeldakse, seda parem – nagu Rubiku kuup. Üha rohkem ja rohkem – televisioonis, raadios, elus – on inimesi, kes räägivad ruttu. Praegu kutsub see esile vaimustust. Ning sa satud selle kiiresti rääkija lummusesse. Kuigi ma püüan teda kuulates lüüa tema monoloogi mõningaid vaiu, et hiljem tõmmata niiti ja mõista, mida ta siiski ütles. Kuid tavaliselt niit kusagil katkeb – ja mul on käes tühjus.”
PU?KINI REISID
Rezo Gabriadze annab koos vene kirjaniku Andrei Bitoviga välja tsükli raamatuid Pu?kinist – need on naljakad lood ja anekdoodid, kus tuuakse ära mitte kunagi toimunud lood Pu?kini elust. Näiteks joonistas Rezo reisiva Pu?kini, kuigi Aleksandr Sergejevit?i, nagu teada, kunagi välismaale ei lastud. Nende jaoks, kes Pu?kinit teavad ja armastavad, on see väga naljakas, kuid huvitav ka neile, kes vene klassikust midagi ei tea, kuna koomilised joonised ja allkirjad on naljakad selletagi.
Veel loob Rezo Gabriadze ausambaid. Peterburis seisab tema ausammas T?izikule- Põzikule. On sellinevana lauluke: “T?izik-Põzik, kus sa olid? – Ma Fontankal viina jõin! Võtsin pitsi, võtsin kaks – pea hakkas ringi käima.” Rezo püstitas ausambatollele samale T?izikule – väikesele purjus linnule. Aga Odessas seisab tema ausammas Rabinovit?ile – kõigi juutidest rääkivate anekdootide kangelasele. Naljakas juut näeb välja väga kurb. Ta sarnaneb Mandel?tamile enne arreteerimist, ta on mähitud pleedi. On ebausk: kui hõõruda pronksist Rabinovit?i vasakut kõrva ja jätta selle juurde münt, saad tingimata rikkaks!
Rezo Gabriadze armastab kunstis kõike lõbusat. Mul ripub kodus tema pilt “Tsirkus”. “Tsirkuse” pealkiri on gruusia keeles, kuid mitte keegi, eii venelased, ei eestlased ei eksi kunagi, arvavad täpselt nime ära. Pildil pole ei areeni, ei akrobaate, ei mustkunstnikke, vaid mõned lõbusad kujud, kuid ometi on see selgelt tsirkus. Võib-olla on kogu elu hea tsirkus.