VENE ELUS TOIMUVA MUUKIMISEST: Põline komparteilane Eduard Tinn analüüsib põhialuseid, mis ei lase Lääne inimestel Venemaa asjadest aru saada.
Eesti Vabariigis üles kasvanud meie noor humanitaarintelligents on iseenesestmõistetavalt saanud suurema osa oma vaimsest tarkusest Läänest. Kui aga võetakse ette idanaabrite ideoloogiaga seotud küsimused, siis selgub, et Venemaa asju tuntakse pinnapealselt. Allolev artikkel püüabki juhtida lugejate tähelepanu mõningatele seikadele, mida peaks arvestama iga autor kes soovib Venemaast tõsisemalt rääkida. Loomulikult ei luba käesoleva artikli formaat probleeme sügavamalt avada, antud teema nõuab tõsisemat ja mahukamat läbitöötlemist.
Juhi kontrollitud meeskonnavaim
Mind ajendas oma arvamust jagama Urve Eslas, kes filosoofiadoktorandina on olnud vaimustatud prantsuse filosoofist Jean Baudrillard’ist (1929–2007), kes sai tuntuks 1981. aastal ilmunud esseekoguga „Simulaakrumid ja simulatsioon“. Oma kahes artiklis (Postimees AK 18.04.2015 ja Postimees AK 25.04.2015) püüab Eslas lahti mõtestada tänapäeva Venemaal valitsevat ideoloogiat ja meediategevust just nimelt Baudrillard’i abil. Venemaa poolelt võetakse appi valitseva vene ideoloogia üks kujundajaid Vladislav Surkov, kes Eslase arvates on ka üks Baudrillard’i austajaid.
20 aastat Moskvas elanud inimesena olen üliskeptiline selles suhtes, et tänapäeva Venemaa vaimuelus toimuvast võib saada sotti prantsuse filosoofi abil, seda enam, et tõsiselt rääkides on ju Baudrillard ikkagi üks teisejärguline figuur. Ka Vladislav Surkovi olulisust ei maksa üle tähtsustada, loomulikult pole ta mingi „mees, kes lõi Putini“; loomulikult on ta intellektuaal, aga Putini-Venemaal on ka intellektuaalid eeskätt meeskonnamängijad.
Endise tippsportlase Putini veendumuse kohaselt on kõige õigem viis juhtida riigiasju kindla meeskonna ja tugeva meeskonnavaimuga, mida siiski kontrollib tugev juht.
Mulle tundub, et tänapäeva Venemaa vaimuelus, ideoloogias ja meediasfääris toimuvat saaks palju produktiivsemalt mõista marksistliku dialektika, hollandlase Johan Huizinga (1872–1945) „Mängiva inimese“ („Homo Ludens“) kaudu, aga ka mõistes nõukogude perioodi spetsiifikat ja vene teatrikunsti kogemust. Selge on see, et on olemas ka rida teisi faktoreid, mis aitaksid Venemaa mõistmist ja lahtimõtestamist meile lähemale tuua.
Filosoofilise suurrahva pärand
Aga alustagem dialektikast: nõukogude vaimuelus mängis esmajärgulist rolli saksa klassikaline filosoofia ja marksistlik dialektika. Mitu põlvkonda Venemaal on kasvanud üles arusaamises, et kõik siin maailmas muutub, midagi ei seisa paigal; mis oli normaalne täna, ei pruugi seda olla homme. Täna on ühed riigipiirid, homme on teised. Kui naaberriik oli enam-vähem sõbralik, siis kehtisid riikide vahel ühed kokkulepped, kui naaberriik muutus vaenulikuks, siis olukord muutus ja ka riigipiirid võisid muutuda.
Dialektilise maailmavaate seisukohast on absurdne meie kooliõpikutes olev õige-vale testiprintsiip, kus ajaloosündmusi lahterdatakse positiivseteks ja negatiivseteks – marksistliku hariduse saanud dialektik kinnitab, et tuleb igas nähtuses osata näha nii head kui ka halba, nii positiivset kui ka negatiivset. Nii oli selle loogika järgi Nõukogude vägede tulek Eestimaale üheaegselt nii positiivne (võit natsismi üle) kui ka negatiivne sündmus (stalinlikku koonduslaagrisse jäämine). Dialektikas on peidus medali kaks poolt: ühelt poolt on dialektiliselt mõtlev indiviid alati intelligentsem kui tema oponent, sest suudab näha vastandeid, maailma mitmetahulisust, märkab pool- ja veerandtoone jmt; teiselt poolt võib dialektika muutuda efektiivseks instrumendiks, mis annab võimaluse rääkida musta valgeks ja valget mustaks. Dialektikarelv sofisti käes ei taotle avada tõde, vaid soovib üksnes võitu oponendi üle. Ja olgu see võit kasvõi ideoloogilises kokkupõrkes või propagandasõjas.
Igatahes pole talupojamõistuse loogikast lähtudes või ka argimõistust (common sense) aluseks võttes sugugi kerge võidelda haritud ja rafineeritud dialektikute vastu.
Kahjuks Läänes alahinnatakse vene vaimuringkondade (nii riigimeelsete kui ka opositsiooniliste) filosoofilist üldkultuuri. Venelased lähtuvad rohkem kui keegi teine filosoofilise suurrahva, sakslaste pärandist.
Võitlus kultuuris
Nüüd paar sõna nõukogude perioodi spetsiifikast. 1960-, 70- ja 80-ndatel toimus suurriigi vaimuelus võitlus konservatiivsete ja edumeelsete jõudude vahel. Nõukogude ametlikku ideoloogiat ei võtnud suurem osa haritud inimestest tõsiselt. Kriitiline suhtumine mausoleumi tribüünil seisvatesse „isakestesse“ oli tüüpiline, eeskätt intelligentsi jaoks, see kriitiline hoiak ühendas edumeelseid, humanistliku aluspõhjaga inimesi. Võitlus käis kirjastustes, meedias, kunstirindel jm. Iga väärt filmi või teatrietendust oli vaja oskuslikult läbi suruda. Vahel see õnnestus, vahel mitte.
Tolleaegne ideoloogiline võitlus ei saanud toimuda avatud kaartidega. Paljusid seisukohti avalikult ja otse välja öelda polnud võimalik. Tõde jäi varju. Nõukogudeaja vaimne eliit õppis ära Aisopose keele, allusioonid, ümber nurga ütlemise, ridade vahelt lugemise, musta huumori ja absurdihuumori, marksismi klassikute tsitaatide osava kasutamise jmt. Loomulikult osati oma vaateid kaitsta ka salakavala dialektika relva abil. Nõukogude aja vaimse elu spetsiifika ja ideoloogiline võitlus tegi elu omamoodi huvitavaks, iga humanistlikest väärtustest lähtuja pidi arvestama sellega, et impeeriumis tuleb suuta olla ekvilibrist – üheaegselt mitmel tasapinnal olija.
Mäletan, et 1970. aastatel, mil olin Moskvas Kunstide Ajaloo Instituudi aspirantuuris, kus minu töö juhendajaks oli Lev Kopelev (hiljem riigist välja saadetud nimekas dissident) ja kus minu kolleegideks olid väljapaistvad erinevate kunstialade spetsialistid (kellest suuremat osa välismaale ei lastud), hämmastas mind mu esmakordsel Rootsis viibimisel kogetu. Rootslased, kellega õnnestus suhelda, tundusid ausate, korralike ja moraalsete inimestena! Tõsi küll, inimestena, kelle maailmapilt oli üllatavalt mustvalge, lihtsakoeline, üheülbaline ja naiivne (midagi ligilähedast sellele, kui eestlaste käest olla küsitud, et miks te küüditamise ajal politseid ei kutsunud). Mul hakkas intelligentsete rootslaste seas igav. Jah, tõe väljaütlemine polnud nende riigis probleem, kuid totalitaarse riigi keerukused sundisid mind ja minu kolleege justkui rohkem ajusid liigutama… Nii igatahes mulle siis tundus.
Reaalsus tapab lapse
Aga mis on Huizinga mänguteoorial pistmist Venemaaga? Mängul on oluline roll kultuuris. Lapsed mängivad alati. Elu reaalsus tapab paljuski igaühes meist lapse, täiskasvanute maailmas on, loomulikult, mängu alati vähem. Aga mängu võimalusi on alati rohkem vabas sootsiumis. Tõeline mäng nõuab alati vaba inimest. 1990-ndatel sai Venemaa vabaks. Kõrvale sai visatud kõik keelud. Järsku sai kõik lubatuks. Vabanemise rõõm ühiskonnas oli tohutu. Ainult pime ei saanud märgata seda, milline mängurõõm ja mängulisus kui selline vallandus 1990. aastate Vene massimeedias ja kunstis. Jah, Vene telekanalid ostsid nagu meiegi sisse hulgaliselt välismaiseid TV-programme, aga venelased suutsid algusest peale luua ka omaenda originaalseid saatesarju. Venelased on teatraalne rahvas, nende teatriajalugu on rikas kõiksuguste teatrivormide poolest.
Vene telesaatel nagu heal teatritükil pidi olema dramaturgia, režii ja konflikt. Mul tulevad meelde koolivenna, teatriteadlase, Vene kultuuriministri Mihhail Švõdkoi mitmed omaaegsed suurepärased TV-vaidlussaated, kus vastaspooled olid oskuslikult teineteise vastu võistlema pandud.
Meie samalaadsetes diskussioonisaadetes mingit režissööri kätt pole, jutul lastakse minna, nagu ta läheb, ja resultaat on tavaliselt igav – mingist mängulisest algest tänaste ugrilaste puhul rääkida ei saa. Kahju, sest ka meie teatrimeeste varamust oleks flegmaatilisuse vastu üht-teist kasutusele võtta.
Sõjaline tugevus kui kõige alus
Praegu käib Venemaa ja Lääne vahel propagandasõda. Venelased ajavad oma asju meisterlikumalt. Aastakümnete pikkust rikast ja mitmetahulist meediakogemust osatakse kasutada oma eesmärkide läbiviimiseks. Mitte prantsuse filosoof ei õpeta venelasi, neid õpetab nende endi kultuuritraditsioon.
Tõsi küll, venelaste meetodid ärritavad Urve Eslast. Tema suur autoriteet Londonist Peter Pomerantsev tuleb järeldusele, et venelasi ei huvita tõde, nad ei pürgigi tõe poole.
Vastaksin Pomerantsevile. Ega meedias vallandunud propagandasõjas saagi jõuda tõeni. Tõe poole pürgis Sokrates. See oli filosoofia kõrgeim pilotaaž. Propagandasõjas saadakse hakkama ilma Sokrateseta. Tegemist on konkreetse võitlusega, kus vajalikud on dialektikud-sofistid, osavad manipulaatorid, kes tagavad vaidluses võidu vastaste üle. Vene propagandistide heaks töötavad praegusel ajal eeskätt saksa filosoofia ja marksistlik dialektika, venelaste vaieldamatu intellektuaalse mängu oskus.
Pomerantsev igatahes eksib, kui jätab mulje Venemaast kui nihilistlikust riigist. See, et infosõjas pole tõde esiplaanil, ei tähenda veel seda, et tänapäeva Venemaal mingist tõest üldse kinni ei hoita või et venelaste jaoks pole tõde olemas. Võit suures isamaasõjas on venelaste jaoks tõde, nende identiteedi aluste alus.
Teine tõde on see, et sõjaline tugevus peab alati olema primaarne, siis Venemaa ei kao iial. Heaolu on sekundaarne. Heaolu ohverdatakse riigi sõjalisele võimsusele. Ja kes pole valmis elama sellises riigis, kus isiksus näeb enda ja riigi huvi kui lahutamatut tervikut, see pole patrioot, see sõitku Lääne heaoluühiskonda.
20 aastat Moskvas elanud inimesena olen ma üliskeptiline selles suhtes, et tänapäeva Venemaa vaimuelus toimuvast võib saada sotti prantsuse filosoofi abil.
Heaolu on venelaste jaoks sekundaarne. Heaolu ohverdatakse riigi sõjalisele võimsusele.
Kes on Eduard Tinn
Eduard Tinn (sündinud 28. oktoobril 1943 Jaroslavlis) on Eesti ühiskonnateadlane ja teatritegelane, publitsist, ajakirjanik, spordiaktivist, kommunistliku partei tegelane ja ärimees.
Tinn on lõpetanud 1962. aastal Tallinna 21. Keskkooli ja 1970. aastal teatriteaduse erialal GITIS-e, õppis aastatel 1970–1972 Moskva Kunstide Ajaloo Instituudis, 1978–1981 Moskvas NLKP Ühiskonnateaduste Akadeemia aspirantuuris (aastast 1981 filosoofiakandidaat) ja 1986–1988 samas doktorantuuris (aastast 1988 filosoofiadoktor).
Ta töötas aastatel 1972–1974 Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppejõuna, 1974–1975 EKP Tallinna Linnakomitees, 1975–1978 Sirbi ja Vasara toimetajana; oli 1982–1990 TRK esteetikaõppejõud (1982–1985 Lavakunstikateedri juhataja) ning 1988–1990 ühtlasi ajakirja Poliitika (Eesti Kommunist) peatoimetaja. Aastatel 1990–1998 elas ta peamiselt välismaal, aastast 1998 töötab Tallinnas Euroülikoolis filosoofiaprofessorina. Tinn oli nõukogude ajal Eesti karateföderatsiooni eestvedaja. Pärast Eesti taasiseseisvumist on ta tegutsenud välismaal ja Eestis muu kõrval ka ärimehena (OÜ Rendmark jm).
Tinn oli NLKP liige.