KUI ME VABADUSE UNUSTAME: Timothy Snyderi “Tee vabadusetusse. Venemaa. Euroopa. Ameerika” ilmus 2018. aastal (eesti keeles 2024) ning on viljakal Yale’i ülikooli ajaloolasel juba mitmes raamat, kus ta süvitsi analüüsib Ida-Euroopa ajalugu, kaasaega, ühiskondade ja riikide arengut. Aimar Altosaar sooritab ringkäigu teemasse.
Vabadus ja demokraatia pole alati koos
Fareed Zakaria kirjutas oma 2003. aastal ilmunud raamatus (eesti keeles 2005): “Demokraatia on maailmas laienemas ning kui mõni režiim püüab sellele vastu seista, on tulemuseks suured häired ühiskonnas – nagu nähtub Araabia maailma näitel. Araabia elanikud tajuvad vabaduse puudumist üha teravamalt sedamööda, kuidas neile selgub, et asjad on hoopis teistmoodi, nagu nad nüüd saavad näha nii CNN-i, BBC kui Al-Jazeera telepiltides.” (lk 14–15)
“Uusaegne vabadus on eelkõige üksikisiku vabadus, et võim ei saaks inimesega teha, mis tal pähe tuleb – mis suurema osa ajaloost on tähendanud riigi toorest vägivalda. Meie vabaduse mõiste sisaldab endas mitmeid põhilisi inimõigusi: sõna- ehk väljendusvabadus, ühinemisvabadus, usu- ja usutalituste vabadus, õigus ausale ja erapooletule kohtumõistmisele.” (lk 28)
Zakaria nägi selgelt, et vabadus ja demokraatia ei ole alati koos, kuid oli veendunud, et inimkonna tulevik on just demokraatliku riigikorralduse ja isikuvabaduste leviku päralt.
Esimesena igavikus
“Tee vabadusetusse. Venemaa. Euroopa. Ameerika” ilmus 2018. aastal (eesti keeles 2024) ning on viljakal Yale’i ülikooli ajaloolasel juba mitmes raamat, kus ta süvitsi analüüsib Ida-Euroopa ajalugu, kaasaega, ühiskondade ja riikide arengut. Eelmine “Veremaad” (eesti keeles 2011) keskendus riikidele, kus hukkus suurriikide algatatud sõdade ja ebainimlike režiimide korraldatud kataklüsmide tõttu kõige suurem osa elanikkonnast.
Proloogis kirjutab Timothy Snyder, et raamat on katse võita ajaloolisele ajale tagasi olevik ja seeläbi võita poliitikale tagasi ajalooline aeg. Ta ironiseerib, et Venemaa juhid võiksid kutsuda eurooplasi ja ameeriklasi tagasi igavikku, kuna Venemaa jõudis sinna esimesena.
Isekate poliitiliste liidrite tõus riikide etteotsa, kes ei hooli vaba ühiskonna toimimise põhimõtetest ja demokraatia komberuumist, ühiskonna sidususest ja koostööst ega sellestki, mis saab pärast neid, on muutunud valitsevaks tendentsiks. 20. sajand näis lõppevat liberalismi võiduga, kuid juba enne sajandivahetust sünnitas oligarhide haardesse sattunud Venemaa uue ajastu juhi – Vladimir Putini, kes on kujunenud “suunamudijaks” mitte vaid endise N. Liidu aladel, vaid kogu vabas maailmas.
Kes põlgab tõeotsinguid?
Timothy Snyderi uus erakordselt mõttetihe ja ülevaatlik teos on läbivalt keskendunud Venemaale, kuid tõestab ka arvukate näidetega, et nii Donald Trumpi tõus Ameerika presidendiks kui ka sellele eelnenud Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on selgelt manipuleeritud Venemaalt.
Kreml on võtnud eesmärgiks lammutada läänemaailma ühtsus, lõhestada ja nõrgestada ühiskonnad. Nagu Snyderi järgi on Venemaa välispoliitikas olemas strateegiline relativism. Ta kirjutas, et Venemaa ei saa ise muutuda tugevamaks, seega peab muutma teisi nõrgemaks, mida on kõige lihtsam teostada, tehes nad Venemaaga sarnasemaks. Kremli huvi on paisata maailm kaosesse, kus ei maksa mitte riikidevahelised lepped ja ühine väärtusruum, vaid tugevama õigus.
- Liit kehtestas ennast kommunismiteooria levitamisega, millel oli kirglikke toetajaid kõigi maade vasakpoolsetes ringkondades, sest pakutud utoopia tundus olevat rakendatav igal pool, mis aga ei osutunud tõeks mitte kusagil, kui Põhja-Koread ja Kuubat mitte edulooks pidada. Venemaa revanšism ja imperialism leidis aga ideoloogilise õigustuse Venemaalt pärit fašistliku filosoofi Ivan Iljini õpetuse näol. Koos praegugi Venemaa poliitilise mõtte suunda mõjutavate Aleksandr Dugini, Aleksandr Prohhanovi ja Sergei Glazeviga, keda Snyder nimetab samuti fašistlikeks mõtlejateks, on Putinil käes mürgipudel, millega on halvatud Venemaa vaimusfäär, kuid mis erinevate meediakanalite kaudu on tekitanud teravaid vastasseise peaaegu kõigis lääne ühiskondades. Iljini õpetuse tuum sobib aga hästi mitte vaid Venemaa diktaatorile, sest õigustab isevalitsemist, faktide eitamist, põlastab tõe otsimist ja ajalugu. Viimast on vaja vaid selleks, et leida seal sündmusi, mida suvaliselt tõlgitsedes õigustada isevalitsejalikku käitumist ja agressiivset välispoliitikat.
Väljamõeldis maailmast
Snyder toetub oma analüüsis kahe mõistele – paratamatuse poliitika ja igavikupoliitika. 20. sajandi viimased kümnendid olid läänemaailmas ühest küljest majanduslikult väga edukad, kõigi elanikkonna rühmade elatustase kasvas, kuid ühiskonnad tervikuna hakkasid kaotama sisemist sidusust. Kui sajandi lõpul usuti läänes, et nende valitsev liberaalne majandussüsteem on võitmatu ja vaba turumajandus lahendab kõik probleemid, siis sellist suhtumist nimetabki Snyder paratamatuse poliitikaks. Ta nimetab ka kommunistliku ideoloogia postulaati, et inimkonna areng tipneb kommunistliku ühiskonnaga paratamatuse poliitika teiseks haruks. Sellel ajal kui kommunism hääbus, pani keskendumine turumajanduslikule paratamatuse poliitikale aga aluse igavikupoliitikale.
Snyder: “Paratamatuse poliitika on idee, et ideid pole. Need, kes on selle lummuses, eitavad ideede tähtsust, tõestades sellega vaid, et nad on ise ühe võimsa idee haardes. Paratamatuse poliitika klišee on, et “pole alternatiivi”. Sellega nõustudes eitatakse individuaalset vastutust ajaloo ees ja muutuste tegemisel. Elust saab uneskõnd eelnevalt ostetud hauaplatsil tähistatud kalmuni.”
Kujundlikult väljendades sedastab ta, et igavik tõuseb paratamatusest nagu kummitus surnukehast. “Paratamatuse poliitika kapitalistlik versioon, turg kui poliitika aseaine, tekitab majanduslikku ebavõrdsust, mis õõnestab progressiusku. Kui sotsiaalne mobiilsus peatub, annab paratamatus maad igavikulisusele ja demokraatia oligarhiale,” kirjutab ta. Samas stiilis jätkates jõuab autor järeldusele, et oligarh punub loo süütust minevikust, leiab toeks fašistlikke ideid, et pakkuda ehtsat valu tundvatele inimestele võltskaitset. Väljamõeldiste maailmast tegelikku poliitikasse minnes valitseb oligarhia müütide esile manamise ja kriiside sepistamise teel. Nii jõuab Snyder raamatu ühe peamise tuumkonflikti nimetamiseni, kuidas igavikupoliitikasse esimesena jõudnud Venemaa president Vladimir Putin saatis väljamõeldiste maailmast võimule teise tegelase Donald Trumpi.
“Peaoligarh Vladimir Putin valis teejuhiks fašistliku filosoofi Ivan Iljini. /–/ “Iljin oli igavikupoliitik. Tema mõte pääses mõjule, kuna paratamatuse poliitika kapitalistlik versioon varises Venemaal 1990. ja 2000. aastatel kokku. Sedamööda, kuidas Venemaa muutus 2010. aastatel organiseeritud kleptokraatiaks ja sisemine ebavõrdsus saavutas enneolematud mõõtmed, jõudis haripunkti ka Iljini mõju.”
Iljin eiras või põlgas Snyderi sõnul teatud poliitilisi voorusi: individuaalsus, järglus, integratsioon, uudsus, tõde ja võrdsus.
Iljin pidas fašismi tulevase maailma poliitikaks ning ta hindas kõrgelt nii 1920. aastate Itaalia Mussolini võimu kui ka 1930. aastatel Adolf Hitlerit. Ta pidas Vene valgekaartlasi eeskujuks nii Itaalia fašismile kui ka Saksa natsismile.
Me mõtleme ja ei mõtle üldse
Veel Iljini mõtteid ja seisukohti Snyderi poolt kirja panduna, mis annab tegelikult ka Putini poliitikale arusaadava verbaalse selgituse, kuivõrd Putin hindab Iljini üle kõige.
* Me peaksime taga igatsema olukorda, kus me mõtleme ja tunneme kõik nagu üks, mis tähendab, et me ei mõtle ega tunne üldse.
* Me peame lakkama eksisteerimast iseseisvate indiviididena.
* Iljin omas sõnadega: kurjus algab sealt, kust algab üksikisik.
* Iljin põlgas keskklassi, kelle kodanikuühiskond ja eraelu hoidsid tema arvates maailma katkisena ja Jumalat ohjes.
Snyder: “Nagu kogu ebamoraalsus, algab ka igavikupoliitika erandi tegemisest iseendale. /–/ Iljin tegi erandi Venemaale ja venelastele. /–/ Sest vene rahvas on süütu, neitsilik, keda teised tahavad rikkuda.”
“Iga viimane kui lahing, mida venelased on kunagi pidanud, on Iljini järgi kaitselahing,” toob ta välja.
Iljin nägi asja nii: “Vene rahvale on alates täielikust pöördumisest ristiusku kogunenud ligi tuhat aastat ajaloolisi kannatusi. Venemaa ei tee halba; halba saab teha ainult Venemaale. Tõsiasjad ei loe ja vastutus kaob.”
“Iljini filosoofia algas 1916. aastal mõtisklusega Jumalast, seksist ja tõest ning lõppes sajand hiljem Kremli ortodoksiana ja õigustusena sõjale Ukraina, Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vastu,” kirjutab Snyder.
Demokraatia kohta on aga Iljinil sõnum, et salajane hääletamine võimaldab kodanikel mõelda endast kui üksikisikutest ja kinnitab sellega maailma kurja iseloomu.
Iljin õigustas igati oligarhiat, sest tema sõnul peab ühiskonnas olema igal inimesel ja rühmal kindel koht. Riigi eesmärk on säilitada lunastaja ja tema sõprade varandus, mistõttu on õigusriik võimatu.
Snyder sedastab, et fašism ongi valskus, mille kohaselt juhi valitud vaenlane peab olema kõikide vaenlane. Fašist ütleb “rahvas” ja mõtleb “mõned inimesed”, keda ta sel hetkel soosib. Igavikupoliitika kultiveeritud tõe puudumine tähendab ka usalduse puudumist inimeste ja riikide vahel.
Seadus ei tähista Iljinil mitte neutraalseid norme, mis peaks võimaldama igaühel sotsiaalset edenemist, vaid suhet lunastaja kapriiside ja kõigi teiste kuulekuse vahel. Snyder näitab, miks Putini režiim nii tuima järjekindlusega ajab oma tuima vallutuspoliitikat maailmas ning kuidas on tal õnnestunud vene rahva üle saavutada totalitaarne kontroll, tagada kuulekus ning valmisolek minna naaberrahvaid hävitama.
Hakkame pärisvaenlaseks
Miks tekkis läänes korraga niipalju “kasulikke idioote”, kelle poliitilisele agendale paistis koostöö Putini Venemaaga kasulik? Snyder tuletab meelde, et veel 2004. aastal väljendas Putin poolehoidu Ukraina eurointegratsioonile, sõnades, et see on ka Venemaa majanduse huvides, kuid peale 2012. aastat, kui ta sai kolmandat korda presidendiks, kuulutas ta täielikku vastasseisu läänele. See tähendas vastasseisu ka Ukraina igasugustele pürgimustele läände või üldse mingit iseseisvat poliitikat teostada. Snyder toob samm-sammult välja, kuidas Venemaal valitsev poliitiline retoorika ja reaalsed teod kujundasid kogu läänemaailmast vastase, mille keskmes asus peavaenlane Ameerika Ühendriigid. Eestis Edgar Savisaare mahitusel vene kiriku ehitamist rahastanud Vladimir Jakunin arendas välja teooria, kuidas Venemaa vaenulik globaalne rühmitus on valla päästnud homoseksuaalse propaganda, et vähendada sündimust Venemaal ja seeläbi säilitada lääne võim. Autor sedastab, et inimese seksuaalsus on ammendamatu tooraine ärevuse tekitamiseks ning homovastase kampaaniaga oli võimalik muuta demokraatia nõuded häguseks ohuks Venemaa süütusele. Kogu Putini ajastu propaganda üks alusmüüt ongi Venemaa süütuse kaitsmise vajadus, milleks sobivad vaenulike jõudude vastu mistahes vahendid.
Snyder rõhutab, et lääs valiti Venemaa vaenlaseks just seetõttu, et ei kujutanud endast Venemaale mingit ohtu. Iljin on kirjutanud, et poliitika kunst on “vaenlase tuvastamine ja neutraliseerimine”. Pidades silmas, et seda otsustab juht, milline vaenlane ühiskonda kõige paremini konsolideerib. NATO sissetungi ei kartnud mitte ükski Venemaa juht ning seda hirmu isegi ei teeseldud. 2012. aastal, kui Putin määratles lääne põhivaenlaseks, siis näiteks Ameerika juhid valmistusid suhete “taaskäivitamiseks” Venemaaga.
Moskva hiiglaslik vale
Raamatus leiab ka hea ülevaate poliitstrateegi Paul Manaforti tegevusest, kellest sai hiljem Donald Trumpi lähikondlane, kuid kes töötas aastaid tegelikult selle nimel, et suurendada Venemaa mõju Ühendriikides ning kes nõustas ka Ukraina presidenti Viktor Janukovitšit.
- aastatel lubasid EL-i vastased natsionalistid ja fašistid eurooplastele tagasipöördumist kujuteldava rahvusliku ajaloo juurde ning Snyder analüüsib selle voolu silmapaistvamate esindajate Marine Le Peni (Prantsusmaa), Heinz-Christian Strache (Austria), Nigel Farage’i jt tegevuse lähedust Venemaa taotlusega lõhkuda eurointegratsioon. Sealjuures said mitmed neist Venemaalt raha.
Autor väljendab muret Ameerika demokraatia saatuse pärast, sest raamatu kirjutamise ajal oli Donald Trump juba teist aastat president. Snyder toob välja tihedad ja tugevad seosed Venemaa võimuladviku ja Trumpi meeskonna vahel, nimetades viimast läbivalt fiktiivseks tegelaseks “Donald Trump, edukas ärimees”, mille kuvandi tootmisel on suur töö tehtud Venemaa-sõbralike nõustajate poolt.
- aastal, kui see raamat ilmus, ei olnud Trumpi esimese presidentuuri aeg veel lõppenud, polnud veel toimunud “igavikuriigi sõdalaste” rünnak Washingtonis Kapitooliumile ning sõja eskaleerumiseni Ukrainas jäi veel neli aastat. Ka Venemaa ise on muutunud veelgi reaktsioonilisemaks ja suletumaks, mida võis Timothy Snyderi raamatu põhjal ette näha. Ta on kahtlemata üks parimaid Ida-Euroopa ja Venemaa suhete eksperte, nähes eriti selgelt läbi mürgiseks impeeriumiks kujunenud Moskoovia poliitilise ajaloo.
Fiktsioon edukast ärimehest Trumpist
Snyder käsitleb põhjalikult, kuidas tekkis ja toideti fiktsiooni “edukast ärimehest Donald Trumpist”, tuues näiteid projektidest ja ettevõtmistest, kus Venemaa oma eriteenistustega oli vahetult seotud Trumpi ja tema maine kujundamisega. Peaaegu kõik Trumpi toetanud ja nõustanud tegelased nii enne kui ka pärast presidendivalimisi olid seotud äridega Venemaal või olid neil lähedased suhted Vene mõjuisikutega. Snyder nendib, et USA sarnaneb juba Vene Föderatsiooniga palju rohkem, kui ameeriklastele endile meeldiks arvata. Venemaa igavikupoliitikute instinktid ja võtted vastasid Snyderi arvates järjest enam ka Ameerika ühiskonnas esile kerkinud tendentsidele.
“Moskva ei püüdnud projitseerida mingisugust oma ideaali, vaid kasutas hiiglaslikku valet, et välja tuua halvim Ameerika Ühendriikides.” Ka Ameerikas on pärast 2008.–2009. aasta majanduskriisi kokku kukkunud kohalik ajakirjandus, meenutades nüüd Venemaad, kus on juba varem sisuliselt kadunud kohalik ja piirkondlik ajakirjandus. Kui inimestel ei ole enam võimalik saada kohalikke uudiseid, siis asendus see Snyderi sõnul “meediaga”, kus uudised muutuvad abstraktseks ning sisu meelelahutuslikumaks. Vene propagandatööstusel on aga selleks tuhandeid sotsiaalmeedia kanaleid, mille kaudu trollida kogu Ühendriikide ajakirjandust ja seega ka ameeriklaste poliitikat. Näiteks rünnati koostöös Ameerika vandenõuteoreetikutega Trumpi konkurenti Hillary Clintonit fantastiliste väljamõeldiste kaudu.
Venemaa kleptokraatia
1990.–2000. aastatel siirdusid poliitilised ja majanduslikud mudelid inglise keele leviku, NATO ja EL leviku tõttu läänest itta. Kuid 2010-ndatel liikusid mõtted ja mudelid idast läände, sest lääne poolt loodud off-shore-aladel pesid Vene oligarhid oma varastatud raha.
Igavikupoliitikud levitasid võltsuudiseid esmalt ise, väites seejärel, et kõik uudised on võltsid ning lõpuks, et ainult nende lavastused on tõesed. Venemaa algatas 2014. aastal kampaania avaliku sfääri täitmiseks väljamõeldistega, mis sai alguse Ukrainas ning levis sealt kiiresti USA-sse, kui võltsingutega sekkuti 2016. aastal presidendi valimistesse. Venemaa kleptokraatia leidis endale kõige tõhusama relva – igavikupoliitika levitamise, mis tähendas faktipõhisuse lammutamist, ebavõrdsuse säilitamist ning samasuguste tendentside kiirendamist läänes, mis olid Venemaal juba võitnud.
Snyderi raamatu peatükid keskenduvad igaüks ühele teemale: totalitaristliku mõtte tagasitulek 2011, demokraatliku poliitika kokkukukkumine Venemaal 2012, Venemaa rünnak EL vastu 2013, revolutsioon Ukrainas ja Venemaa invasioon 2014, poliitilise fiktsiooni levik Venemaal, Euroopas ja Ameerikas 2015 ning Donald Trumpi valimine ja presidendiaeg 2016.
Timothy Snyderi raamatus on ohtralt kohti, kus on väga lakooniliselt ja samas kujundlikult võetud kokku raamatu idee. Ühe sellise formuleeringuga algab esimene peatükk, kus ta postuleerib, et paratamatuse poliitika on idee, et ideid pole ning kasutatakse klišeelist ütlemist, et “pole alternatiive”. Sellise ühiskonna arengu selgitamise puhul saab elust Snyderi sõnul uneskõnd eelnevalt tähistatud hauaplatsil tähistatud kalmuni.
- aastate sündmused – antidemokraatliku poliitika tõus, Venemaa pöördumine Euroopa vastu ja invasioon Ukrainasse, Brexiti referendum, Trumpi valimine – tulid paljude eurooplaste ja ameeriklaste jaoks üllatusena. Ollakse harjunud, et kõik läheb kokkuvõttes kuidagi ikka hästi ning arvatakse, et kui on halvasti, siis ei saagi midagi teha. See on Snyderi sõnul krigin, mida tekitab paratamatus vahetult enne murdumist ja taandumist igavikulise ees. Snyderi meelest õõnestab paratamatuse poliitika esmalt kodanikuvastutust ja kohates seejärel tõsist väljakutset, variseb kokku igavikupoliitikaks. Kui Venemaa toetatud kandidaat sai USA-s presidendiks, siis ameeriklased just nii reageerisid.
Uus tapmismoodus
Lootust sisendada püüdes rõhutab autor võrdsuse ja tõe tunnustamist. Ta selgitab, et kui ebavõrdsus on liiga suur, siis on tõde õnnetutele liiga palju ja priviligeeritutele liiga vähe. Suhtlus kodanike vahel sõltub võrdsusest, mida ei saa aga saavutada faktideta. Üksikisiku ebavõrdsust võib Snyderi sõnul seletada lugudega paratamatusest või igavikulisusest, kollektiivse ebavõrdsuse selgitamine nõuab fakte ning lahendused sõltuvad poliitikast.
Nähes ajalugu sellisena, nagu see on, on võimalik näha ka oma kohta selles ning mõista, mida muuta, et elu oleks parem. “Me peatame oma mõtlematu rännuku paratamatusest igavikku ja lahkume teelt vabadusetusse. Me teeme algust vastutuspoliitikaga,” ütleb ta lõpetuseks.
- aastal ilmunud raamatus “Veremaad. Hitleri ja Stalini vahel” (eesti keeles 2011) kirjutas Timothy Snyder, et nendes maades – Balti riikides, Poolas, Valgevenes ja Ukrainas – tapeti inimesi viiel moel. Kui Baltimaad ja Poola esimesest kahest pääsesid, siis Ukrainas toimus inimeste hävitamine vähemalt neljal moel viiest: N. Liidu kunstlikult tekitatud näljahädaga 1930. aastate alguses, siis aastakümne lõpu sovetirežiimi massiterroriga, edasi 1939.–1940. aastal tapsid sovetid ja natsid sadu tuhandeid poolakaid ja koos nendega ukrainlasi, kui Saksamaa tungis oma liitlasele N. Liidu kallale, tapsid mõlemad režiimid tsiviilelanikke “sõdiva süükaasluse” vaimus ning sõjaväelasi langes rindel ja hukkus vangilaagrites samuti miljoneid.
Võimalik, et kui Timothy Snyder kirjutab pärast Venemaa sõda Ukrainas järgmise raamatu meie piirkonnast, siis saab ta lisada kuuenda tapmismooduse, millega Venemaa praegu tegeleb Ukrainas – lihtsalt ja toorelt mürskude, rakettide, droonide ja miinidega, samuti sadade tuhandete inimeste piinamistest ja küüditamistest venelaste poolt.