Viimasel on Eestis palju asju ära tahetud keelata. Eriti ägedasti tahetakse ära keerata suitsetajatele, näib nagu oleks see midagi viimasetaolist, mis keerajaid täiuslikust maailmast veel lahutab. Üldiselt sätib end keelamismaania puhul kohe laulma ka keelamisvastaste koor, kelle laulu üldiselt segasevõitu sõnadest kostub selgemini vaid refrään: “Keelud ei aita!”
TAPMINE ON KEELATUD, AGA MITTE SÕJAS
Jah, kahe otsaga asi on see keelamine küll. Nii et sel puhul peaks koguni hädasti ette võtma midagi õige vastikut – hakata mõtlema. Eks veeda me ju oma päevi maailmas, mis lausa mustab keeldudest. Ja neist üleastumise puhul ette nähtud karistustest. Oleks sulaselge hullumeelsus hakata osakestki neist siinkohal ette lugema. Enamik on neist on nii vanad, et ulatuvad vaat et otsapidi aega, mil inimest veel maamunal polnudki, inimkonnast rääkimata.
Näiteks on ühel kahejalgsel keelatud teise kahejalgse elu kallale kippumine, välja arvatud sõja õilistavates tingimustes. Keeld on vana, aga mõelda mäherduse tohutu arengu me vähemalt enda arvates vahepeal läbi oleme teinud! Ometi notivad inimesed päevast päeva sõdade vaheajalgi maha tohutu ja ehk ka üha kasvava hulga omasuguseid. Andes ühtlasi keelukeelajatele väärika põhjuse väita: “Keeldudest pole kasu!”
RAHUAJAL TAPMISE EEST EI JUHTU SAMUTI MIDAGI
Niisamasugune lugu on ka igasuguste teiste keeldudega – nad ei aita. Keelukeelajate argumendiks näiteks tapmise puhul võiks olla: “Kui nad seda päeval teha ei saa, hakkavad nad seda öösel tegema. Ja salaja selmet seda avalikult teha, nii et ei tea kunagi, kuhu ohvrid kadunud on! Ja nende otsimiseks-leidmiseks tuleb ülal pidada tohutut politseinike ja serlokholmside väge”
Muidugi pole tapmiskeelu kallale söandanud veel minna radikaalsemgi keelukeelaja. Sest võidaks ju vabaduse koites temagi maha lüüa ja ole sa nii radikaalne ja humaanne kui tahes, oma elu on ikka armas.
Karistust tapmise eest on inimarmastajatel küll õnnestunud radikaalselt lahjendada: mõrvar enam tapatöö eest eluga maksma ei pea. Meie veel mitte nii väga ammused esivanemad oleksid meid sellise otsuse eest küll tooresteks ja jõhkrateks pidanud, kuid mis parata, eks ole ennegi nähtud, et inimarmastus võib mõnikord õige jõhkraid vorme võtta. Samas aga, millestki ju peab olema näha, et areng on toimunud ning uus kvaliteet tekkinud, olgu siis selle märgiks pealegi selline poos.Sest kaua sa arengust pajatades paljalt tehnika peal ikka liugu lased.
KEELAMISE OGARUSEST
Isiklikult pakuks mulle suurt lõbu, kui keelukeelajad saavutaksid kiirusepiirangute tühistamise Eesti maanteedel. Mul isiklikult autot ei ole, aga ma istuksin võpsikusse ja passiksin perversselt. Vormel ühte! Erilise vürtsi saaks kätte, kui kiirusepiirangutega koos kaotataks ka mõttetu nõue istuda rooli taha selge peaga. On´s sellest mingit kasu olnud?
Meie keelajad, kes varmalt kaaskodanike kilekotis sorivad (on´s seal õlut, on´s seal sigar?) kihutavad teedel nagu elajad, nii et selle koha pealt võiks nad olla kiiruskeelu keelajad küll.
Keelajad ja keelukeelajad on ühed ja samad mõistuseta kodanikud. Ainuke mõte teha maailm oma suva järgi ümber. Anna neile voli ja nad satuvad hoogu. Ja kui juba hoogu sattutakse, pole lõppu niipea näha. Võim ja sellele pürgimine on haigused, eelamismaania käib sellega pahatihti kaasas. Teate küll neid võimurite meelismärksõnu, mida nad alati ja eriti demokraatia tingimustes välja öelda ei saa, aga mõtteis mõlgutavad küll: “Keelan, käsen, poon ja lasen.”
Isiklikult lähen võtan ühe klõmaka nii keelajate kui keelukeelajate kiire surma terviseks ning lähen teen töökabinetis suitsu peale.
