Ants Antson on Tallinna ja Kopli poiss. “Pärapõrgust, sealt TPI juurest,” ütleb ta ise. Ning teeb kohe ka selgeks, mille pärast sealtkandist nii palju tippsportlasi omal ajal võrsus. “Seal vedas selle poolest, et oli kolm spordiväljakut – normaalmõõtmetega staadion, siis tudengite enda ehitatud spordiplats laevatehase vosemsotdevenosto juures, siis veel pargis kaks tennise- ja üks korvpalliväljak. Mul ei jäänudki midagi üle, kui pidin hakkama sporti tegema. Pealegi olid ümbruskonna poisid kõik kõvad spordimehed – odaviskajad Roland Ilves ning vennad Charles ja Harri Vallmannid, vennad odaviskaja Vambola ja vasaraheitja Kalju Poljakov.”
LAPSEPÕLV TULEKAHJU VALGUSES
Ants Antsoni pere oli suur – isa-ema, vanaisavanaema ning õde. Isa töötas sõjatehases nr. 7 ehk miinitehases. “Kuldsete kätega mees oli – lukksepp. Kui sõda lõppes, hakkasin vähehaaval aru saama, mis siin maailmas toimub. Teadsin, et isa oli üks neid väheseid, kes kutsuti Kroonlinna saksa allveelaevu remontima. Aga tal oli ju ainult neljaklassiline haridus.”
Mida Ants sõjast mäletab? “Mäletan hästi. Mäletan, kuidas lennukeid alla tulistati, kuidas sakslaste ja venelaste dessant sisse tuli. Laevad olid eemal, tankid tulid vee alt läbi. Nii sakslaste kui venelaste staap oli Kopli rahvamajas. 9.märtsist mäletan, kuidas venelased Bekkeri sadamas sakslaste õlireservuaarid põlema panid. Need olid tohutud tulekahjud, mis seal olid.” Mingit hirmu- või õudustunnet Ants Antson neist päevist ei mäleta. “Olin selleks vist liiga väike.”
Antson mäletab hästi ka TPI alla asunud varjendisse põgenemisi. “Vanaema jooksis üksi, mina olin isa ning õde ema kukil. Mäletan, et pommitamisepäeval sõime vasikaliha kõrvitsasalatiga. Ema töötas ajal, kui miskit saada polnud, nimelt lihakombinaadis. Egas ma muidu poleks nii suureks kasvanud”, naerab Ants ise.
Tollane Kopli jagunes kaheks, paremal olid praeguseks kõdurajooni kuulsusega Kopli liinid, vasakul Balti laevaremonditehase meistrite luksuselamud. “Meie elasime siis ühes neist, Vene-Balti tänaval. Maja on alles praegugi. Tulin seal ära alles, siis kui olin juba 25-aastane ehk aasta enne olümpiavõitu. Kodu oli see paik mulle kauemgi, sest ema elas seal veel veerand sajandit peale seda.”
EI MUUD KUI TASAKAALUTUNNET
Tõsisemalt hakkas Ants Antson spordiga tegelema alles 1955. aastal. Enne seda olid tema väljapaistvamateks etteasteteks jooksuvõidud pioneerilaagrites. “Ja olin läbi teinud pea kõik spordialad, mis tollal üldse teha andis.” Lahe peal käidi talveti uisutamas ja hokit mängimas, all tipi juures pajakaks nimetatud paigas suusatamas.
“Uisutamine ei vaja muud, kui tasakaalutunnetust. Nagu jalgrattasõit,” selgitab Ants Antson oma keerulise ala lihtsust.
Lahe pealt räägib Antson jubeda ent sellele vaatamata tõestisündinud loo. “Jossif Stalini nime kandnud laev lasti sõja ajal põhja. Tagumine ehk ahtriosa toodi Kopli lahte, täpselt Bekkeri muuli otsa. Eks me poistega käinud mööda jääd selle peal. Seal olid laibadki alles ja kõik muu. Kui vanaema seda eada sai, anti mulle esimene korralik keretäis.” Laibadki olid alles? “Jaa-jaa. See võis olla 1946ndal või 47ndal aastal.” Vrakk koristati poisse peibutamast alles 50-ndate aastate algul.
Põnevatki oli poistel muudki vahtida, Euroopa suurim ujuvdokk, mis sulges pea kogu Kopli lahe, sakslaste allveelaevad kai ääres, mis koristati sealt alles kusagil kuuekümnendate alguses. “Õudselt põnev aeg oli!”
Koolitarkust omandas Ants Antson kõigepealt tollases 26. algkoolis. See liinide pool mere ääres asetsenud maja võeti maha alles mullu. “Seitse klassi käisin seal ära, siis läksin Kevade tänavale vanasse Westholmi ehk 22. keskkooli.”
TREENINGBAASID SAVIAUKUDES
Kuskohal tollal sai Tallinnas uisutamist tipptasemel harjutada? “Sitsi juures. Seal olid suured saviaugud,” meenutab Antson paika, mis tänase tippupürgija naerma või äärmisel juhul nutma paneks. “Niipea kui külm tuli, oli seal kohe jää peal. Käisime sisse ja välja, igatpidi. Järgmine paik oli Schnelli tiik, seal lasime edasi-tagasi.”
Kiiruisutamise tegi põnevaks liikumise kiirus. Sel ajal tehti talvel talvesporti, suvel suve oma. Antson tegi suvel kergejõustikku, jooksis takistusi. Kiiruisutamises jagas näpunäiteid Olaf Olmann, jooksus varsti 90-seks saav Tsika ehk Aleksander T?ikin. Nende vahel käis kõva kemplus – kumb Antsoni endale saab.
Eestis oli tol ajal suurimaks uisutamisideaaliks, kui nii võib öelda, Nikolai Matvejev. “Mulle pani tolle lutika kõrva aga tol ajal kuulus rootslane Eriksen,” meenutab Ants Antson. Ta ei suuda kuidagi ära kiita 1957. aastal ilmuma hakanud Spordilehte, mis oma operatiivsusega andis silmad ette kõigile tänastele ambitsioonikatele spordiväljaannetele ja kus ka kogu maailma kiiruisutamiselu ülima põhjalikkusega sees oli. Tollases N. Liidus oli iidoliteks kolmekordne maailmameister Oleg Gontsharenko ning sprindis koguni kahel olümpial kulla saanud Jevgeni Grishin.
Ette rutates võib öelda, et koos Antsoni suurvõitudega hakkas otsa saama kogu N. Liidu kiiruisutamise lühiajaline hiilgus ega taastunud õieti enam kunagi.
Eestis võisteldi tol ajal peamiselt Nelijärvel, kuhu uisutajad ise raja tegid. Ning kemplemine käis peamiselt ilma pealtvaatajateta, sest kes siis uisutamise pärast nii kaugele ning üksildasse paika sõitma hakkas.
OMA PUNT OLI ÜLE KÕIGE
Olid Antsul tolleks ajaks ka mingid kõrgemad sihid seatud? “Mul on siiani alles kõik need rekorditabelid ja värgid. Hakkasin juba väiksest peale ka enda rekordeid kergejõustikus üles märkima. Pealtvaatajaid polnudki vaja, tähtis oli, et oma punt oleks koos. Ants Saks jõudis koguni Liidu koondise kandidaadiks,” meenutab Ants Antson kunagisi kaaslasi. “Toomas Kirss tuli Eesti meistriks.” Antsu enda eesmärgiks oli iga aastaga jõuda kõrgema spordijärguni. Olümpiavõidust ta tol ajal ei unistanudki.
“Isegi kui ma Euroopa meistriks tulles esimese päeva järel juhtisin, ei rääkinud me treener Boriss Shilkoviga sõnakestki sellest, et ma selle võistluse ära võiksin panna.”
Sama treener soovitas tal olümpial ainult 1500 meetrit sõita ning loobuda teisest tugevast alast ehk 5000 meetrist. “Ei maksa kaht jänest püüda,” kõlas tema tarkus. Antson on veendunud, et seda näpunäidet arvestamata jättes oleks ta saanud kaks hõbemedalit ning teda poleks täna enam keegi mäletanud.
Liidu spordisüsteemi sattus Antson 1961. aastal, kui võitis Medeo imerajal Kasahhi NSV Ministrite Nõukogu auhinna. “Siis kõik vaatasid, mis kuradi vend see on. Kogu Liidu koondis oli ju seal.” Antson ise on veendunud, et teda aitasid tookord ka ilmastikutingimused. “Seal on nii, et mägi ees. Tuul puhub vastu mäge ning lükkab sind edasi kogu aeg. Tekib trubaa ehk toruefekt. Sihuke rada oli tol ajal ainus maailmas ning seal tehti siis neid imeaegu.” Rada oli hea aga elamistingimused polnud kiita. “?a?lõkki sai nii palju söödud, et mu pimesool jäi sinna,” naerab Ants Antson.
Igatahes sai Ants Antson selle võiduga N. Liidu koondisesse. “Hakkasin saama 180 rubla kuus. Rekordid ja tiitlid andsid veel juurdegi.” Varustus oli tol ajal kogu maailmas veel ühesugune. Kuni norralastele ilmusid 1964. aastal juba nailonkostüümid. “Uisud olid heast terasest, Leningradi omad. Uisk pidi olema terav, muidu viskas tsentrifugaaljõud su kurvist välja.” Kurvisõidu eripära tõttu on Antsoni vasak põlv tänaseni haige ehk läbi, nagu ta ise ütleb.
MEELETU MAHVITÕUS
1963. aastal hakkasid venelastel tiitlid käest libisema ning treenerid said teada, et koormusi on mujal kõvasti tõstetud. Tehti siis ka ise niimoodi. “Umbropsu pandi ning lõpuks jäi vaid kaks meest sõelale – Eduard Matussevit? ja mina,” meenutab Antson pöördelisi sündmusi. “Koormus tõusis viis-kuus korda. Panime jalgrattas isegi Liidu selle ala koondislastele ära! Kui varem sörgiti trennis pool tundi, siis nüüd ulatus pikim jooks juba nelja tunnini. Jalgrattatrenn kasvas koguni paarkümmend korda – tuhandetelt kilomeetrilt aastas 20 000-ni.”
Antsoni suurvõidu päev 1964. aastal Innsbruckis , millest tänavu möödus 40 aastat, on selle loo autoril hästi meeles. Kõik lapsed lasti koolist koju, õpetajad ise kogunesid direktori kabinetti kooli ainsat telekat vahtima. Sedasorti saavutused olid justkui väikese rahva nähtamatu vabadussõja võidetud lahingud.
Samal aastal oli Ants Antson valmis võitma ka kolmandat suurt tiitlit ehk maailmameistri oma ent plaan hääbus 500 meetris lumevalli sõitmisega. Imeaasta kroonis aasta parima kiiruisutaja tiitel ehk Oscar Matthiseni auhind.
Eesti NSV võttis Antsonit pärast võite vastu kõige kõrgemal tasemel: talle kingiti sõiduauto Moskvit?! Hiljem pani ta ise raha juurde ja ostis tollase kõrgeima staatussümboli ehk Volga. “Ja Kalev kinkis mulle tolmuimeja,” lisab Antson trofeede hulka veel ühe ühiku võrra. Ning korraldati seesugune vastuvõtt, millist varem nähtud poldud – platsis oli kogu kolmainsus Müürissepa, Vaderi ning Käbini näol. Ning peolaual oli veebruari lõpu kohta imeline toidukraam kurkidest tomatitest kalamarjani välja. Laua ümber istus 120 inimest. “Siiamaani ei tea, kust need välja olid võetud, küllap olid kõik oma tuttavad kohale toonud.” Pidulike sündmuste tulemusena jäi Antson hiljem N. Liidu meistrivõistlustel oma hiilgealal 21. kohale.
“Absoluutselt teistsugune maailm,” ütleb Antson oma tagasihoidlikke tasusid praeguse heldusega võrreldes. Ning peab nüüdseid preemiaid ja nõudmisi ilmselt ülepakutuiks.
Järgmisel aastal seadis treener Boriss Shilkovi naine oma mehe valiku ette: kas Antson või mina! Ning motivatsiooni jäi samuti üha vähemaks. “Trennis sõitsin mõnikord 400-meetrist ringi oma 150 korda ehk oma 60 kilomeetrit. Tekkis omamoodi stereotüüp, läbisin neid ringe otsekui unes.”
ET EESTI ON VEEL OLEMAS
Antson oli Liidu koondisest ainus, kel inglise keel suus ja seega võimalus teiste sportlastega suhelda olemas. “Teised käisid mulle järgi nagu kannupoisid,” naerab ta. “Ja pealegi olin ma esimene number ja võisin teha, mis tahtsin.” Korra sekkus tema spordikarjääri siiski ka poliitiline moment. “Göteborgi EMvõistluste ajal 1965. aastal oli üks kohalik eesti leht pankrotti minemas. Pääsmiseks kirjutas ta suure pealkirja all, et Ants Antson on koos ühe vene poisiga jalga lasknud. Kohe hakatigi meid otsima. Eks me kolasime mööda poode. Politsei nabis koos vene diplomaatidega meid ühes sellises kinni. Pärast pidin neljas keeles intervjuusid andma. Viis aastat hiljem kohtusin sama toimetajaga isiklikult ning siis rääkis ta mulle pisarsilmil oma loo ära.”
Kui Antson esimest korda Norras viibis, pani ta tähele, et ta nimi kirjutatakse nii justkui oleks ta venelane – Antsov. “Läksin kohe õiendama, ütlesin, et olen rohkem teie moodi. Siis nad vabandasid ja ütlesid, et nemad arvanud, et N. Liidus on ainult venelased.” Antson peab vajalikuks rõhutada, et eesti sportlased läksid välismaale eestluse missiooniga. “See oli ainus võimalus näidata maailmale, et Eesti riik on veel olemas.”
1969. aastal pani Ants Antson uisud lõplikult varna.
