POOL SAJANDIT METSAS: 27. aprillil esietendus Ugala teatri suures saalis Tanel Jonase lavastus “Metsavend”. See on näidend, mille on Baltikumi viimase metsavenna Jānis Pīnupsi elusündmuste põhjal kirjutanud läti uuema põlve dramaturgia üks omapärasemaid ja humoorikamaid autoreid – Jānis Balodis. Ugala dramaturg Tõnis Parksepp pajatab pikemalt.
Jānis Pīnups sündis 10. mail 1925. aastal Preiļi rajoonis Pelēči vallas Kotļeri külas. Ta pärines jõukast perekonnast, kellele kuulus kümneid hektareid maad ja metsa. Tal oli õde Veronika ning kaks venda – Stanislav ja Eduards. Teise maailmasõja ajal surid ta vanemad tüüfusesse ja 1944. aasta augustis võeti ta pärast Latgale piirkonna okupeerimist Nõukogude armeesse. Sealt algasid tema eluvintsutused.
Ametlikult hukkunu
Kõigepealt saadeti ta praktiliselt väljaõppeta lahingusse, kus ta sai haavata. Nagu ta ise on öelnud: “Kogu see võitlus tundus mulle mõttetu, nagu ka see, et meid sõidutati otse Saksa tankide ette. Õnneks ei pidanud ma selles sõjas kordagi tulistama.”
Lahinguväljal peapõrutusest ärgates kasutas ta võimalust ja deserteerus sõjaväest. Selleks hetkeks asus ta kodust mitmesaja kilomeetri kaugusel ja tagasi jõudmiseks tuli tal vältida punaväelaste patrulle. Ainult tänu ümberkaudsete inimeste lahkusele, kes andsid talle süüa ja riideid, pääses ta koju tagasi. Kuna aga koju jäämine oli ohtlik nii talle endale kui ka tervele perele, varjus ta metsa. Sealt algas tema metsavenna elu, mis kestis üle 50 aasta.
Tema olemasolust teadsid vaid õde ja vennad, ametlikult peeti teda lahingus hukkunuks. Peidust välja julges ta tulla alles 70-aastaselt 9. mail 1995. aastal, pärast viimaste Nõukogude vägede Lätist lahkumist. Tema ongi prototüüp “Metsavenna” peategelasele Jānis Pugačsile (mängivad Jass Kalev Mäe ja Aarne Soro).
Mis teeb Jānis Balodise näidendi eriliseks?
Jānis Pīnupsi loosse süvenemata võib jääda mulje, et tegemist on tavapärase metsavenna kangelaslooga. Tagakiusatu põgeneb metsa ja võitleb aktiivselt ebaõiglase võõrvõimu vastu. Või on ta antikangelane, n-ö röövel ja lurjus, kes omakasu eesmärgil ümberkaudseid terroriseerib.
Tegelikkus oli muidugi teistsugune. Pīnups oli sügavalt usklik, temas puudus võime olla kellelegi ohuks. Tema tugevuseks oli enesele kindlaks jäämine, et hullusega mitte kaasa minna. Aga ka võõrvõimu vastu aktiivselt võitlemata ei kogenud ta tavapärase metsavenna kombel punkris kügeledes looduse vintsutusi. Üle poole oma peidus olemise ajast veetis ta lähedaste vanas majas, kus oli öösiti õele loomade talitamisel abiks.
1960-ndatel sai ta õelt raadio, millest kuulas uudiseid ja õppis vene keelt. Ta ei pidanud ellujäämiseks töötama või jahil käima, teda aitas õde. Alles 1980-ndatel hakkas ta pärast arsti juures käimist ka julgemalt inimeste keskel väljas liikuma.
Kui nüüd mõelda Jānis Balodise näidendile, siis selle väärtus ei seisne ainult äraspidise kangelase keskmesse tõstmises, vaid oskuses tabada selle loo traagikat ja koomikat. Ühelt poolt on lugu ääretult traagiline. Mitte ainult ei varja üks mees end heast peast üle poole sajandi metsas, vaid ta rikub ära ka enda õe Veronika (mängivad Maarja Mõts ja Terje Pennie) võimalused normaalseks ja täisväärtuslikuks eluks. Just õde oli see, kes venna eest kõige rohkem hoolitses ja isiklike loobumiste hinnaga tema saladust kõige kiivamalt kaitses.
Teisalt on sellesse loosse sisse kodeeritud koomika, mida Balodis hea näitekirjanikuna oskuslikult esile tõstab. Kõigepealt on ta loonud näidendile raamjutustaja (eestinduses Taaniel Jonat, keda mängib Oskar Punga), kes peegeldaks, missuguseid vasturääkivusi kogu see materjal endas hõlmab – miks üldse jutustada sellist lugu?
Selle kõrval on Balodis aga tabanud loo situatsioonikoomikat. Võib ette kujutada, kui veidralt käitub inimene, kes on viibinud aastakümneid peidus ja peab nüüd linnatänaval kõndima. Kelle tervitusele ta julgeb vastata? Kas tema maneerid ja olek on loomulikud või on selles kohmetuses omajagu tulnukalikku? Mida tundsid venna lapsed ja lapselapsed, kui nad said teada, et tädil külas käies viibis läheduses ka onu, keda ammu surnuks peeti? See kõik on nii veider, et lausa naljakas.
Mida oodata Tanel Jonase “Metsavenna” lavastusest?
Tanel Jonase viimane lavastus Ugala loomingulise juhina oli “Meie klass” (autor Tadeusz Słobodzianek, esietendus 16. september 2023), mille eest sai ta Eesti teatri auhindadel parima lavastuse nominatsiooni. Ka selles lavastuses jäi silma oskus seada traagilisi lugusid vaatemängulisse vormi. Üldistades ei ole Jonase fookus lavastades kunagi ainuüksi tegelaste psühholoogilisel plaanil (kuigi ka see on oluline), vaid loo mitmekesisel läbimängul. Niimoodi tõusevad ansamblimänguga ühtviisi tähtsaks lavakujundus, liikumine ja muusika. Samuti saab näitlejate tinglik mänguvõttestik (vorm) sama oluliseks nende lausutud sõnadega (sisuga). Vaatajale jutustatakse justkui millestki, mis on päris, aga mis justnimelt oma äratuntava teatraalsuse tõttu tabab tõelust täpsemalt.
“Metsavenna” lavastuses ei saa üle ega ümber lavakujundusest, mis on oma suursugususe ja funktsionaalsusega üks parimaid Kristjan Suitsu töid (mõeldes tema kujunduste arvule, on see muidugi tinglik hinnang). Lisades siia juurde Veiko Tubina kongeniaalse helikujunduse, moodustub lavareaalsus, mis tahes või tahtmata mõjub maagiliselt. Kõik on olemas, et tõsta esile mees, kes nägi terve elu vaeva, et mitte olla nähtaval.
Kes üldse on metsavend?
Mart Laar on oma raamatus “Metsavennad. Relvastatud vastupanu Eestis Teise maailmasõja järel” rõhutanud, et me pole senini kokku leppinud, keda saab üldse metsavennaks pidada (vt Read 2013, lk 9). See on mõiste, mis on paljuski kantud rahvusromantismist, kuna metsavend on läbi ajaloo olnud keegi, kelle õlgadele jääb viimane vastupanu. Kui kõik muud rindejooned on purustatud ja vaenlane on maa okupeerinud, siis just metsast algab liikumine, mis eestlaste (ja kõigi baltlaste) identiteeti kaitseb.
Samas ei ole elu kunagi nii lihtne ja seda just “Metsavenna” lugu tõestabki. Jah, näiliselt ei tasu sealt suuri sündmusi otsida, sest mis võib olla üks hambavalu kangelasliku surma kõrval kaevikus – kuid ehk ütleb just argine pisiasi inimeseks olemise kohta rohkem.
Võib-olla on aeg tunnistada, et iga rahvas on palju mitmekesisem, kui duaalsused kangelane-luuser või kangelane-reetur suudaksid avada.
Foto: Elena Koit
