Louis Kilzeri raamat “Hitleri reetja. Martin Bormann ja Reichi lüüasaamine” osteti lettidelt ära ühe kuuga. Teatavasti tegutses kogu II maailmasõja ajal Saksa maavägede juhatuses (OKW) Nõukogude spioon, kes valgustas Moskva Keskust kõige operatiivsema infoga sakslaste plaanidest Idarindel septembrist 1942 kuni sõja lõpuni. Werther. Kummatigi on siin kaks aspekti, mida Kilzer ei ole vaadelnud, mis aga siiski vääriksid tähelepanu.
“Werther ilmus välja 1941. aasta alguses. Werther oli Nõukogude sõjaväeluure ?veitsis ette võetud äärmiselt õnnestunud operatsiooni produkt. Kindral Halder kurtis pärast sõda, et Moskva sai Saksa ülemjuhatuse käsud enne teada kui Wehrmacht. Werther edastas andmed Lucyle ?veitsis (Rudolf Rössler), kes saatis need edasi erinevate agentide kaudu, kelle tegutsemist juhtisid vaid kaks inimest,” kirjutab Kilzer.
TEISE ILMASÕJA METODOLOOGIA
II maailmasõja arhiivid sisaldavad miljoneid lehekülgi, päris suur osa neist salastatud sajaks aastaks (näiteks Rudolf Hessi lendu puudutavad materjalid). Müütide asemele aga ilmuvad kohe müstifikatsioonid: Bormann saatnud ise OKW operatiiv-taktikalised plaanid Lucy’le või siis seegi, et Stalini armee oli idakonflikti alguseks kohe-kohe valmis veerema üle Kesk- ja Lääne-Euroopa, Hitler vaid ennetas teda 22. juunil 1941.
On ilusaid legende: Saksa väejuhatuse plaanid andis ära OKW staabiülem Wilhelm Keitel. Mõned arutavad tõsimeeli seeüle, et äraandja oli füürer ise. Ilus legend mõjub ajaloos alati paremini kui terve rida puuduvaid dokumente, kuid selle mõju on näiline.
KEVADISED HETKED
Wertheri küsimus on lihtsalt selles, et keegi oli kogu aeg peakorteris ja 99% pidevalt Hitleri läheduses, talletas selle mällu ja saatis siis Rösslerile, kust see jõudis Moskva raadiojaama ja GRU Direktori lauale. Ajal, mil Julian Semjonov kirjutas oma kuulsad “Seitseteist kevadist hetke”, oli töö peamiste sõjadokumentidega juba lõppenud ja Semjonovi lauale olid jõudnud OKH Kriegstagebuchide juba tolleks ajaks tolmunud kaustad. Need dokumendid on sõjasündmuste üheks parimaks mõtestajaks tänase päevani.
Võtame või dramaatilised detsembrisündmused 1941 Moskva all. Viie minuti täpsusega on talletatud kõik see, mida võtsid ette järgmist käsuliini mööda füürer Hitler, OKW (kaitseväe ülemjuhatuse) ülem kindral-feldmarssal Keitel, sama organi staabiülem Alfred Jodl, rahvusliku kaitse valitsuse (Abteilung Landesverteidigung) juhataja kindralmajor Walter Warlimont ja armee operatiivgrupp, ülem Bernhard Lossberg. OKH (Oberkommando des Heeres) liinis olid tugevamad juhid ja kogu see kaader jäi tugevaks ka siis, kui 19. detsembril 1941 vahetas Walter von Brauchitschi välja Hitler ise. Operatiivosakonda juhatas siin brigaadikindral Heusinger, staabiülem oli kindralooberst Franz Halder ja üldse oli kogu üksus kompaktne, võimas ja auastmetelt võrdne. Halderi asetäitjaks oli saanud kindralleitnant Friedrich von Paulus selle eest, et oli teoreetiliselt tõestanud üheaegse löögi võimalikkust Leningradi, Moskva ja Harkovi pihta.
DETSEMBRISÜNDMUSED JMS
Sellest ilusast loost selgub, et rahvusele ohtlikel hetkedel töötas Hitler iseendale armu andmata. Kuid Kilzer, kes on ajaloos propageerinud seda, et füüreri tõeliseks reeturiks oli just Bormann, kõneleb, et nuhkimine Hitleri järel seati sisse Bormanni käsul, just nimelt Bormann kirjutas ise ja laskis üles kirjutada iga Hitleri sõna, et “tulevastele põlvedele midagi kaotsi ei läheks”.
Bormanni stenografistid olid tegelikult lahtine haav peakorteri kehas. Nende eest hoiatasid ka kindralid. Kindralid teadsid, et selle taga võib peituda reetur. Tõesti, stenografistid tulid partei käsul, kuid nemad polnud mitte ainsad, kes üles kirjutasid füüreri sõnu. Hitleri direktiive sõnastasid / kirjutasid ümber Wehrmachtsführungsamt’i mehed, nimetagem seda ametkonda siis ingliskeelse mõiste eeskujul kõrgema ülemjuhatuse keskuseks (ajukeskus oli hoopis teine). Sellesse ametisse kuulus iga väeliigi esindaja ja kogu oma logistika ja koliga liikusid nad edasi just sinna, kuhu Hitler oma peakorteri paigutas. Kui Hitler pesitses 1940. aastal Bonni lähistel, tegi ka Wehrmachtsführungsamt ühe päeva jooksul niisuguse käigu. Kui Hitler pesitses Hundikoopas Ida-Preisimaal ja juhtis koos Halderi ja Brauchitschiga idakampaaniat, tuli “pesa” sinna järgi. Kirjandusest on läbi lipsanud, et reeturiteks – kes andsid venelastele ära selle kõige peamisema – operatsiooni “Tsitadell”, olid just isikud sellest seltskonnast: kaks OKW lisa-teeninduspersonali sekretärineiut.
JÄÄKIRMES HOMMIK
On 15. detsember 1941. Hundikoopasse ja hiiglaslikku “Mauerwaldi”, OKH peakorterisse, mille eri osade koodnimetused on “Quelle” ja “Fritz”, on kogu öö teletaibitsi saabunud ettekanded väikseimatestki rindelõikudest. Halder tuleb hommikul kell kaheksa tööle ja sirvib reipalt neid teateid. Ta töötab väsimatult kella kümneni õhtul (14 tundi). Halderi adjutant Konrad Kühlein teeb isakesele ettepaneku tööotsad selleks korraks minema visata. Kuid Halder teab, et järgmisel varahommikul jõuab Rastenburgi erirongiga Hitler ja seks ajaks peab kõik valmis olema. Ta jätkab.
Hitler jõuab jõulukuu 16. päeva varahommikuks kohale ja jõuab juba esimeste tundide jooksul korraldada kaks koosolekut. Pole ka imestada, armee on Moskva all huku äärel, ja – 44-kraadises külmas pole võimalik isegi loomulikke tarbeid õiendada. (“Paljud mehed surid sittudes.”) Samal ajal kohtuvad kindral Schmundt ja kindral Jodl pakaselisel Orjoli lennuväljal, Schmundi sektorist armeegrupis Mitte sadu kilomeetreid eemal. Mõlemad on sinna üsna kiire lennu teinud, Jodl on tulnud peakorterist, armee kaadriteülem Schmundt on kohale lennanud Vjazma kandist.
Kui Hitleri staabiülemad ei olnud oma peakorteri-kompleksis, vaid ette teatamata rindelõike külastasid, tundis füürer end desorienteerituna. Samal põhjusel ei andnud ka Jodl ise nii kergesti alluvatele väljasõidulubasid. Koosolek ei ole püha lehm, mida peaks tingimata austama, kuid väejuhi pärastlõuna Rastenburgi peakorteris on niigi täis arutut hulka tegemisi: kell 19 tuleb operatiivosakonnalt rindeteadete põhjal Vaheraport, kell 2 öösel Päevaraport. Need on nagu härra Mõrumanni ööraamatu helgeimad leheküljed: milline kurioosum küll Saksa sõjaväes valitseb – Päevaraport tuleb sügavaimal öösel! Operatiivseid olukordi arvestades pole selles küll midagi iseäralikku.
Lisaks tulevad igal tunnil IC-teated ehk iseloomustused vaenlase paiknemisest. Maavägede juht Keitel, kes selle info põhjal peab koostama päevakäskusid, ei saa palju oma tööpostilt ära minna, Jodlil on aga see võimalus. Füürerile see küll ei meeldi, aga Jodlil kui armee ajul on see.
JAAPANIL POLE KAVAS RÜNNATA
Kaks meest ei aruta pooletunnisel vestlusel pakaselisel Orjoli lennuväljal midagi võimuvastast, nad arutavad, et Brauchitsch peaks andma Kolmandale ja Neljandale tankigrupile Moskva all taganemiskäsu või muidu lömastatakse nad verivärskete Siberi meeste poolt (40 diviisi), mille Stalin on idast toonud ja puhanud-kogenud jõuna lahingusse paisanud. Neid juhib ?ukov.
Kuid väeüksused ei ole Kaug-Idast ära tulnud mitte niisama, nad on tulnud Tokyost saadetud Richard Sorge radiogrammi põhjal, et Jaapanil ei ole kavas Nõukogude Liitu rünnata.
Samal ajal teeb kindralitele muret asjaolu, et Hitler on kõige raskemal tunnil Ameerika Ühendriikidele sõja kuulutanud. Kindralid ei tea veel seda, et sõja aktiivsemas faasis ei ole Jaapani militaristidel kavas Nõukogude Kaug-Ida rünnata, et Jaapani valitsus jätab täitmata oma liitlaskohuse. Kõik need kolm asja on omavahel seotud ja näitavad, et ärakülmuvad Saksa soldatid Moskva all on jäetud oma murega üksi.
PEAKORTERI TÜLI JA LUURAJA
Kirjutasin ülalpool lähemalt sellest, et Saksa väejuhatuse eri pooled olid tülis ja äraandja võinuks olla ükskõik kes. Rinnete juhtimine ei ole meelakkumine, ikka tekivad inimlikud kibestumised, maailmavaatelisigi konflikte.
Kuulakem Sandor Rado’t, Nõukogude luure pearesidenti ?veitsis: “Selleks, et Keskusel oleks täpne ettekujutus, kustkohalt ja milliselt allikalt on see või teine informatsioon saadud, tähistasin need allikad leppenimedega: Werther, Olga, Teddy, Ferdinand, Stefan, Anna. Need ei olnud konkreetsete isikute nimed.” (NB – Kilzer peab nime “Werther” ühte isikut tähistavaks.) “Pseudonüüme välja mõeldes katsusin vastava Saksa ametiasutusega ühekõlalist nime leida. Näiteks Werther tähistas Wehrmachti jne.”
Enamgi veel, Rado räägib ka otse oma tähtsast allikast OKW liinis: “Kindral Hamann oli küllalt hästi informeeritud isik, sest ta töötas OKW staabis.” Rado jutust selgub, et kindral Hamann hakkas vaenlase luurele inffi andma 1942. aasta varakevadel, aga Moskva lahingu päevil Nõukogude luurevõrgul veel nii head allikat ei olnud. Seega oli lõunasse suunatud löögi ajal Direktoril kasutada juba OKWst saadud informatsioon.
Wehrmachti allikat otsiv Kilzer Hamanni ei maini. Seda ei tehta ka Saksa peakorteri tülisid uurivas möödunud aastal taastrükina ilmunud Geoffrey Megargee ülipõhjalikus raamatus Inside Hitler’s High Command. See mees pidi ju siis olema ülitähtis allikas! Kuid kõik jätavad ta mainimata.
TEGELIK WERTHER?
Ajalooline nali on tegelikult selles, et Saksa maaväes oli küll üks kindralleitnant Hamann, kuid ta ei ole ametlikel andmetel kunagi OKW staabis töötanud. Tegemist oli rindemehega. Partisanidevastase võitluse eest Orjoli ja Brjanski kandis ülendati Adolf Hamann kindralleitnandiks, venelased pidasid tema üle vana-aastaõhtul 1945 sõjaväljakohut.
OKW majandusosakonnas (Wirtschaftsund Rüstungsamt) on 1941. aasta veebruaris töötanud keegi hauptmann Hamann, kes Nürnbergi dokumentide järgi on korraldanud nõupidamise, milles otsustati välja töötada Nõukogude majanduse tundmaõppimiseks ja peatseks ekspluateerimiseks organisatsiooniline ja teaduslik tugistruktuur, muuseas lõpetada kiires korras “Nõukogude-Saksa majandusleksikon”! Tegemist ei ole kindlasti ei kindrali ega sellesama Adolf Hamanniga. Et aga see hauptmann ühe aasta jooksul oleks võinud kindraliks tõusta – sellest ei saa juttugi olla, selleks oleksid tal pidanud olema seitsmepenikoormasaapad.
Wertheri otsingud jätkuvad. Käesolevat artiklit nukralt lõpetades langetame ühe kalgivõitu pisara Saksa kindralitest jutustava raamatu A. Hamannile pühendatud lehekülje kohal, kus leidub tsitaadike: “Puhka oma igaveses rahus Venemaa väljadel.”