AM: Ahto Muld
TV: Tiina Väljaste
*
AM: Sa olid esimene KesKus´i peatoimetaja, 1995. aastal. See oli hoopis mingi teine aeg, gängsterid, vaesus, kriis.
TV: Oli jah selline Metsiku Lääne periood, kus inimesed oma ellujäämise pärast rabelesid. Palka maksti dollarites või ümbrikutes. Võõramaine kahtlane kapital imbus Eestisse. Olin just lapsega teist aastat kodus ja tegin kõiksugustele väljaannetele kaastöid – kribisin südamest, aga süüa ei olnud, kui leidsin ühel päeval Eesti Ekpressist kuulutuse. Otsiti – ei, mitte peatoimetajat, nii kõrgele ma ei sihtinud! -, vaid ühe Soome lehe Eesti korrespondenti. “Väga mõnus,” mõtlesin ma, “ülemused on kaugel ja mina saan omapead tegutseda.” Aga kui vestlusele läksin, tuli välja, et otsitakse hoopis senistele nomeklatuursetele peatoimetajatele vastukaaluks värsket verd. Rääkisime toonase leheomaniku Timo Huttusega, kes on muideks meeldiv, kunstiharidusega ja eesti keelt valdav mees, mitu tundi. Meie mõtted kattusid. Timo veenis mind, et Tallinnale on ühte korralikku tasuta tänavakultuuri lehte hädasti vaja.
*
AM: Kuidas KesKus üldse püsti pandi? Üks linnalegend räägib, et asutajatest soomlased, kes tõid kaatriga Eestisse kontoripahna, liimipulki ja kirjaklambreid, kohtusid George Brownesis ning otsustasid joogise peaga lehe teha.
TV: Timo Huttunenil oli juba enne KesKusi eestisoome turismileht Baltic Guide. See tasuta üllitis ilmub tänaseni ja paljud turistid haaravad seda poe-esikutest suure rõõmuga. Minu arust oli asi nii, et Timo kohanud mingil laevareisil või pikemal joomapeol kaasmaalast Kari Hiltuneni. Värvanud mehe endale KesKusi reklaamimüüjaks. Hiljem, kui leht juba regulaarselt käima hakkas, panid mehed miskipärast leivad ühte kappi. Abielu ei kestnud kaua – Kari polnud tüüp, kellega oleks saanud rahulikult ühist ära ajada. Kakelnud nad olnudki, sõna otseses mõttes. Igatahes lõppes asi sellega, et Timo müüs oma osaluse Karile maha? aga selleks ajaks olin mina juba sääred teinud.
*
AM: Toona käis ajakirjanduse tegemine ilmselt hoopis eklektilisemalt. Põnevamalt?
Närvesöövamalt?
TV: Kuna mul olid juba esimesed triibulised olemas – kaks kuud noore anarhistliku Eesti Ekspressi vastutava sekretärina -, siis kogu see KesKusi asutamise kamm ei tundunud kuigi jube. Alustasime pead-jalad koos ühes toapugerikus Pärnu maanteel. Aasta pärast kolisime idüllilisesse toimetusse Kadrioru agulimajas. Esimene tööriist, mis mulle anti, oli tilluke Soome päritolu Macintosh, mis ühel suvehommikul suure pauguga plahvatas. Mnjah. Ei tea, kas sellest, et olin kümme aastat noorem või millestki muust, aga tundub, et põnevam oli ajakirjandust toona teha tõesti kui praegu.
*
AM: Algusaegade KesKus oli nii sisult kui vormilt muidugi hoopis teistsugune.
TV: KesKus oli tasuta, teadlikult vaimutsev ja semutsev, alternatiivkultuure kajastav leht. Kirjutasime punkaritest ja tärkavast klubivärgist, graffitist, transseksuaalidest, lumesurfaritest ja hasartmänguritest. Olime sageli esimeste seas, kes neist asjadest kirjutas. Kasutasime slängi ja haipisime oma kangelased kihvtilt üles. Säärane uus ajakirjandus, mis tunduks praegu vist juba vana ja tüütu. Poliitikat ei puutunud me üldse – see näis toona kõige totram tegevus.
*
AM: On meil mõni väljaanne, mis jätkab KesKus´i algset, sinuaegset stiili?
TV: Mina päris niisugust ei tea. Kõik linnalehed ja muu tasuta jagatav kraam on üpris alalhoidlik ja tasane võrreldes kunagise KesKus’iga. See mulle meeldibki, et kuigi leht on viimastel pikkadel aastatel palju poliitikast jahuma hakanud ja tasuliseks läinud, on väljenduslaad ja hoiakud endiselt äkilised.
*
AM: Miks sa lehest lahkusid?
TV: Sest väga ei viitsinud enam mööda öiseid uulitsaid ja striptiisibaare uhada. Mulle pakuti ka veidi täiskasvanulikumat kohta Favoriidi toimetajana.
*
AM: Paneks nüüd midagi ka ajateljel üldisemalt paika. Mis on sinu jaoks muutunud – nii ühiskonnas kui ajakirjanduses?
TV: Kunagine värskus on kadumas – nii ühiskonnas kui ajakirjanduses. See-eest on rohkem turvalisust. Mulle meeldib see ka, värskust otsin iseenda sees.
*
AM: Kirjelda, mis sa pärast KesKus´i teinud oled. Oled inimesena muutunud?
TV: Mina pole see inimene, kes tahaks olla neljakümneselt sama, kes ta oli kahekümneselt. Meenub kadunud Jüri Krjukovi mõte, et need, kes katsuvad olla lõpmata nooruslikud ja lapsemeelsed, on vahest hoopis arengupeetusega. Minu muutumist kajastab kuigivõrd ka karjääri kronoloogia: KesKus, Favoriit, Stiil, Pere ja Kodu.
*
AM: Räägi lehe algusaegadest mõni eriti lahe lugu.
TV: Tegime KesKusi kahekesi – mina ja toimetaja Tiina Kottise. Ostsime mõned õlled ja jäime pärast tööpäeva lõppu toimetusse. Rüüpasime, ajasime juttu, viskasime villast ja ajasime üksteise kujutlusvõime lendu. Aegajalt lõime mõne mõtte arvutisse. Nagu Ilf ja Petrov. Kunagi hiljem pole ma niimoodi paariskirjutamist harrastanud. Lahe oli ka see, kuidas vene rahvusest dj Vadja (Daddy) Lahari tuli meile klubikultuuri kuulutajana kaastööd tooma. Tema kirjatükk oli üleni veider ja lonkava rütmiga, täitsa võimatus eesti keeles. Vaatasime selle Kotaga (Tiina Kottissega) üle ja leidsime: nii lahe keelekasutus, paneme toimetamata sisse!
*
AM: Mida sa loed, kus kõrtsis ja mis seltskonnaga jaurad?
TV: Kuna olen aastaid ajakirjades töötanud, siis pärast tööd ma neid enam lugeda ei malda. Hiljuti võtsin uuesti Dostojevski kätte, praegu on pooleli ühe näitleja biograafia. Lausa gaif, kui peatükk on pikem kui kolm lehekülge ja inimesed mõtisklevad pikalt ja igavalt. Praegune ajakirjandus eeldab, et keskmine inimene suurt lugeda ei viitsi, seepärast tuleb kirjutada hästi lühidalt ja lihtlausetega. Jauramisega on nii, et seda ei tule enam sageli ette. Põhjus võib olla selles, et joomise protsess ei tundu enam nii põnev ja teise päeva hommikud pole enam nii inspireerivad
*.
AM: Kuivõrd sa Tegelikkuse KesKus´iga täna tuttav oled?
TV: Toon on sama, kuigi sisu on muutunud. Nagu öeldud, meie oma näppe poliitika külge ei ajanud. See soov on mõistetavalt omane noortele meestele. Loen ajalehte ikka aegajalt, kui elukaaslane seda ostab, ja tunnen vaimustust, kui leian mõne vanaaegselt pika ja veniva loo mõnest kultuurinähtusest või -inimesest. Need on KesKusis väga head. Poliitilise klähvimise suhtes on mul aga kaugele arenenud allergia.
*
AM: Kas kümnendale sünnipäevale tuled? See on 10. märtsil Rock Cafes?
TV: Ma praegu just kuulsin? mis päev see on? Kas teisi endisi on ka kutsutud? Ikka tulen.
*
AM: Lõpuks: millise lehe teeks sa nüüd, kui kohtuks selliga, kes teatab: “Õu, Tiina, siin on nii-ja-niipalju raha, lase tulla!”
TV: Kui, siis ühe äkilise külakultuurilehe.