Tõesti, tänases Eestis on mitmeid selliseid väikseid kohti, kuhu kaasaegne kunst juuri ajab ning mida võiks vähemasti suviti väisata. On Mooste, on Kütiorg, on Karepa, aga on ka ambulARToorium Kasepääl Peipsi ääres.
Kiindumus Peipsiveerde
Iga koht on isemoodi, kuid Kasepää ehk kõige enam. Siin elavad sajandeid oma elu vene vanausulised. Muidugi on teada, et nad seal asuvad, aga kuidas nad seal elavad – sellest on enamusel meist ikka väga hägune ettekujutus. Umbes poolteist aastat tagasi oli Tallinna Kunstihoones Annika Haasa, Birgit Püve ja Age Petersoni suuremahuline näitus “Tagasi Peipsi äärde”, kus eksponeeritud fotodel rullus lahti meie vanausuliste argielu ja pidupäevad. See oli omal moel uhke kultuurantropoloogiline väljapanek, mis muu hulgas andis tunnistust ka tüdrukute (nii neid Kasepääl kutsutakse) võimest sulanduda sealsesse maailma. Fotograafide kiituseks võib nüüdki ütelda, et nad on olnud väga terase silmaga ning – see on vist veel olulisem – tabanud ka vaatajale pikalt mällu sööbivaid hetki, inimesi jne.
Ilmselt sellest kiindumusest Peipsiveerde ja seal elavatesse inimestesse sai neil alguse ka mõte siduda end püsivamalt selle paigaga. (Meeldiv erand nüüdisaegses sotsiaalse tagapõhjaga kunstis, kus reeglina sõidetakse korraks kuhugi kohale, tehakse fotosid, filmitakse, võetakse pinnapealseid ja ponnistatud intervjuusid, ja siis – kibekähku tagasi suuremate keskuste näitusesaalidesse, demonstreerimaks oma “ekspeditsiooni” saaki.) Võimalik, et selline pikaajaline suhestumine sealsete inimestega (nad on olnud selle paigaga seotud varsti pea kümme aastat) räägib Haasa, Püve ja Petersoni sotsiaalsest vastutusest. Igal juhul on nad seal alates 2007|. aastast ka “paiksed”, omades maja.
Püsiekspositsiooni fotod
Kasepääl leidsin ma ambulARTooriumi Pikalt tänavalt. (Ma ei tea, kui pikk see Pikk tänav küll on, kuid kindlasti mitte selline, nagu on seda Mustveest lõuna poole viiv seitsme kilomeetri pikkune külatänav.) Sümpaatne, veidi kõpitsemist vajav kahekorruseline maja. Ehitatud eelmise vabariigi aegu, olnud koolimaja, siis ambulatoorium ning nüüd kunstikeskus või galerii või näitusemaja. Tüdrukute endi arvates on see “inspiratsioonikoht kõigile, kes tahavad kaasa teha ja kaasa mõelda kunstivaldkonnas. Pesa fotokunsti ja Peipsi vene vanausuliste eluolu huvilistele”. Uksel olev kiri soovitab sissepääsuks helistada Ma?ale. Helistan, kuid keegi ei vasta. Jalutan küla peal. Helistan uuesti, aga Ma?a ei võta ikka toru. Istun näitusemaja trepil. Üle tee asuvas hoovis mängivad kaks tüdrukut. Aga neid olen ma varem näinud. Nad on fotolt “Preilid kirikus”. Küsin, kas nad Ma?at teavad. Muidugi teavad: Ma?a on nende vanaema ja magab praegu. Aga kohe ajavad nad ta üles, sest tahaksid koos minuga näitusele tulla. Tegelikult, nagu hilisemast jutust selgub, elavad nad hoopis Tartus, aga suvel on Kasepääl. Tanja – nii on jutukama tüdruku nimi – on lahkelt valmis näitama, millistel piltidel on ta ise, millistel ema ja ta väiksem õde, millistel vanaema ja kõik need, keda ta tunneb. Ta on asjalik ja rõõmsameelne giid, kuna Ma?a värskelt ärganuna ei ole veel kuigi jutukas.
Peipsi-äärsete vanausulistele pühendatud Haasa, Püve ja Petersoni fotod moodustavad ambulARTooriumi püsiekspositsiooni, mida jagub mitmesse ruumi. Siin on töid, mida võis Tallinna näitusel näha, aga ka teisi. See on sealsete inimeste ja nende eluolu üsna põhjalik dokumentatsioon. See on, nagu selgub Ma?a jutust, ka kohalikele huvitav. Aeg-ajalt käiakse ikka vaatamas. Kui tüdrukud majale uue katuse peale saavad – nüüdki käib selle tarvis raha kogumine -, siis võiksid nad mõtelda ka raamatu väljaandmisele, nagu seda mõni aeg tagasi tegi Eve Kask Käsmu inimestega.
Pori, kusi ja relvad
Lisaks püsiekspositsioonile korraldatakse Kasepääl ka lühiajalisemaid näitusi. Neid on möödunud paari aasta jooksul olnud mitmeid. Muidugi ei ole sellises paigas mõttekas neid üles panna vaid paariks-kolmeks nädalaks, nagu muidu kombeks. Ikka kuudeks, et nii kohalikud kui ka võõrad, kes natukenegi asja vastu huvi tunnevad, jõuaksid ühte või teist väljapanekut vaatamas käia.
Praegu on ambulARToooriumis üleval veel üks fotonäitus. Nimelt Ats Parve “Malchiki! Malchiki! Poisid sõdurisinelites”. See justkui peegeldaks meie sõdurite elu kaitseväes. Mulle jäi küll mulje, et suuremalt jaolt on välja pandud pildid lavastuslikud, mistõttu neis puudub selline nauditav ehedus, mis vaatab vastu püsiekspositsiooni töödelt. Selline lavastuslikkus on sõjaväe teema puhul ilmselt laiemalt levinud – seda võib leida tihti ka paljudelt sõjaväeteenistuse aegu tehtud amatöörfotodelt -, ja mille varjatud eesmärgiks on ehk esile tuua mingit erilist mehelikkust.
Mehelikkust, mille märksõnadeks võiksid olla pori, kusi, relvad jne.
Aga eks iga iga nõua oma.
Hullud tüdrukud
Siis on veel Kärt Hammeri maalid. Tema väljapanekut iseloomustatakse järgmiselt: “Eklektika, mis sobitub ambulARToorimumi kiiksuga atmosfääri”. On tõesti eklektika, aga selle vastu, et ta tööd sinna sobivad, ei hakka ma vaidlema. Kohati isegi päris toredad, milliseid võiks ka “kiiksuta” galeriid eksponeerida, kuid paraku küll mitte kõik. Kärt Hammer on mitmekülgne noor inimene, kelle tegemisi võib ka arvuti vahendusel (krthammer.blogspot.com) jälgida.
Kui ma veel mõne aja pärast Kasepääle peaksin sõitma, siis teeksin seda ennekõike seal valitseva õhustiku ja kohalikke vanausulisi pildistavate tüdrukute tööde pärast. “Hullud tüdrukud”, nagu ühest toa seintel avatud külalisteraamatust lugesin, on seda väärt.