Niisiis, alustan Karepalt, väikesest Virumaa rannakülast, kus mai viimastel päevadel avas terveks suveks uksed Richard Sagritsa muuseum, nagu see on juba viimased kümme aastat toimunud. Tegelikult tuleb Richard Sagritsa (1910-1968) loomingust sel aastal kindlasti veel mitmel pool juttu, kuna 19. detsembril möödub sada aastat tema sünnist, ja on tavaks, et siis pööratakse kunstniku loomingule enam tähelepanu kui muidu.
Maastikutegijate keskne kuju
Mingis mõttes võiks praegu Karepal avatud suhteliselt väikest näitust vaadatagi kui sissejuhatust tema suuremale ülevaatlikule maalinäitusele, mis avatakse septembris SA Virumaa Muuseumid Näitustemajas Rakveres. Eriliseks teevad praeguse väljapaneku kaks tõsiasja: esiteks on enamik nendest töödest olnud aastakümneid varjul muuseumifondides ega ole olnud publikule kättesaadavad, ja teiseks kohaspetsiifilisus.
Nimelt paikneb Sagritsa muuseum tema sünnikodus, millesse ta oli terve oma elu väga kiindunud ning kus ta veetis enamasti ka kõik suved, kui sõja-aastad välja arvata, mil ta tegutses koos mitmete teiste hilisemas kunstielus tooni andnud kunstnikega Jaroslavlis. Karepal sündisid nii ta esimesed kui ka viimased tööd. Oma maakodu, selle lähiümbrus oli aastakümneid Sagritsa tööde keskmes; see oli aines, millest sündisid ka ta parimad tööd. Nii võib praegu eksponeeritud maalidel kujutatud vaateid ka ise “natuurist näha” ja võrrelda nähtut sellega, kuidas “kunstnik nägi”.
Sagritsat on peetud “Nõukogude Eesti maastikumaalijate hulgas üheks kesksemaks kujuks”. Seda ta kahtlemata oligi, olenemata sellest, kuidas me neid kümnendeid ei nimeta.
Joonistab vargsi talu ümbrust
Ilmselt oleks juba ammu olnud aeg vaadata Sagritsa (aga ka kõigi teiste 1940-50ndatel tegutsenud kunstnike) loomingut märksa põhjalikumalt ning terviklikumalt, kui seni on meil tavaks olnud. On suhteliselt lihtne opereerida kunstniku teatud hulga ametlikele näitustele mõeldud või ka riiklike tellimustöödega ning rääkida sotsialistliku realismi kaanoni selgepiirilisest domineerimisest, ehkki nende tööde kõrval leidub palju teisigi, mis kõnelevad sootuks teistsugusest lähenemisest. Täpsemalt öeldes küll, varasema, juba 1930ndatel omandatud kujutuslaadi visast elujõust. Sellest annavad selget tunnistust näiteks Sagritsa 1946. aastal valminud maal “Leivategu Karepal”, aga ka mitmed hilisemast ajast pärit maalid ja akvarellid.
Just 1945/46 on Sagrits palju maalinud oma kodu lähiümbrust ja erinevate hoonete interjööri, mida nüüd näitusel näha saab. Põhjus, miks ta neil aastal oli suhteliselt “kammitsetud” maja ümbrusega, ei sõltunud kunstniku tahtest: nii nagu omal ajal Jaroslavlis tohtis linnas maalida vaid sõjaväevõimudelt saadud lubade alusel, oli rannakülas selleks vajalik piirivalve ametlik luba. Vastasel korral, nagu kirjutas ta naine Alice 1945. aasta aprillis: “Rihi joonistab vargsi talu ümbrust.”
1930ndate tööd
Richard Sagritsa 1930. aastate tööd on kahtlemata huvitavad ja ning neid peetakse täna kõige hinnatumaiks, eriti muidugi kollektsionääride poolt. Neid on iseloomustatud kui “temperamentseid värvielamusi” ja “julgeid värvivahekordi edastavaid” või kui maale, mida iseloomustab “intensiivsetele värvikooskõladele tuginev käsitluslaad” jne. Sagritsa tolleaegsed tööd sulanduvad üsna loomulikena toonase maali üldpilti, aga edastavad ka selget isikupära, mida ei ole võimalik kuidagi kellegi teise loominguga segi ajada.
Kahjuks ei ole Sagritsa varasemat loomingut kuigi süvitsi analüüsitud. Need on valdavalt maastikud, merevaated, figuraalkompositsioonid, aga nende hulgas on ka suurepäraseid portreid nagu ” Isa portree” (1937) või praegugi Karepal eksponeeritud samast aastast pärinev “Ema portree”.
* * *
Jaroslavli seltsimehed
Pole põhjust arvata, et Sagritsa maalimislaad ei oleks aastatega teisenenud. Sellest annavad tunnistust Karepa kalasadamat erinevatest aastatest (1955-1962) kujutavad maalid, kuid liialdatuks (ja ajastust tingituks) tuleks pidada siiski Evi Pihlaku (võimalik, et see lõik kuulus hoopis Eesti kunsti ajaloo teise köite peatoimetajale Irina Solomõkovale) omaaegset (1970) arvamust, et Sagritsa “loomingule olid olulise tähtsusega Suure Isamaasõja ajal Jaroslavli kollektiivis omandatud loomingulised kogemused ja vene ning nõukogude realistlike meistrite kunsti tundmaõppimine. Tänu Jaroslavli kollektiivis omandatud kogemustele leidis kunstnik oma loomingulisel teel kiiresti õige suuna”.
Jaroslavlis viibimine andis kõigile seal viibinutele ennekõike võimaluse osaleda vähem või rohkem tegusalt sõjajärgsetel aastakümnetel meie kunstielus, ent rääkida mingitest erilistest “loomingulistest kogemustest” ei ole päris õige; suhteliselt kaheldava väärtusega on ka väide “vene ja nõukogude realistlike meistrite kunsti tundmaõppimisest”. Küll aga võib üsna kindlalt ütelda, et Sagritsa ega enamiku teiste kunstnike seal loodud tööd ei kuulu nende loomingu paremiku hulka.
Seevastu võib Karepal näha väikest ja sümpaatset väljapanekut neist töödest, mille teemad olid Sagritsale alati lähedased ning innustavad.