Arvestades seda, kui vähe ilmub igal aastal tõlkeluulet, kui tulutu on seda välja anda, kui minimalistlikud on tiraa?id … siis, jah, meid on tabanud ootamatu jaapani luule tulv. Selle kõrvale saab panna vahest vaid Lindepuu suure, tänamatu töö moodsa poola luule vahendamisel.
Üks neiu sadas täna taevast alla
Jah, ega see pole mingi püha tõde, ent mõned moodsa jaapani poeesia näited, mis tänu entusiastide hullumeelsusesädemele maakeelde ümber pandud, tunduvad olevat sisemises heitluses: Lääne modernismi tähtteoseid ja kaasaja luulet tundvad poeedid on püüdnud vabastada luule iseendale, ta iseolemisele, keelisele protsessile, samas tõrgub too mõtlik-õpetuslik kude lagunemast, katkemast ning välja tuleb mingi kummaline sümbioos. Kui eesti sürrealistlikumad tekstid on mängulised, kohati koomilised, keeles kulgevad – nagu Alliksaarel-Laabanil-Ehinil (esimesel neist ka enim filosoofiapainet) -, siis jaapanlased näivad isegi sürrealismi võtvat tõsiselt, nad loovad absurdseid kujundiseoseid ettevaatlikult ja tähelepanelikult, nõnda et see hakkab ikka ja alati tööle justkui mingi mõistukõnena.
Selles mõttes on kindlasti kõige mängulisem Fujitomi Yasuo ja Andres Ehini kolmkeelne ühisraamat “Kuitund” (Eesti Ajalehed, 2010|). Ehin on tõlkijana muidugi krutskeid täis ja väga jõulise käekirjaga – see on üks võimalus: kui tõlkija on ise poeet, rakendab ta tõlgitavale ka teatavaid oma poeetikareegleid. Muidugi: võib-olla on ka kahe autori veregrupp sama. Igatahes mõjub Fujitomi Yasuo tõesti kavala, muigvel absurdimehena, kes ei lase liiasel, tumemeelsemal ja filosoofilisemal tungil end juhtida: “tõepoolest / täna sajab ju, eks ole? / Jah, üks neiu, avatud vihmavari käes, sadas täna taevast alla.” (Lk 160) See on küll üks kerglasem näide, aga terve raamatu toon hoiab kinni sellest mängust, keele kutsest.
Öeldakse, et Jaapanis pole poeetikat
Fujii Sadakazu luule ent tegelebki selle “jaapani luule küsimusega”. Muidugi, lähedalt vaadates, isekeskis, näevad nad (jaapani poeedid) seda ehk eelkõige teatava “vormiküsimusena”. Lauri Kitsniku kokku säätud Fujii valikus “Titt maksab kätte” (Koma, 2010|) leidub luuletus “Kellegi Ryuko-nimelise, … õigupoolest kõige kehvemad luuletused, ei sedagi, ainult luuletuse-laadsed asjad.” (lk 70-73) räägib ühest esimesest jaapani kõnekeelsest vabavärsilisest luuletusest (1907) ja selle vastuvõtust.
Kui kummaline: mingis mõttes pole see diskussioon ei Eestis ega Jaapanis lõppenud, kuigi võinuks ju piisata Juhan Liivi arutlusest riimiga ja riimita värsi üle. Aga ei, pigem oleme ikka Juhan Smuuli Sõgedate külas, kus kirjanikul ilmuvad ajalehes “read”, mitte luuletus … Või siis on suhtumine “moodsasse” (st viimase sadakonna aasta) luulesse umbes nagu Vilde “Tokerjates” (mis on vaatamata oma ülevalt-alla suhtumisele ja pilavale lähtekohale suurepärane tekst).
Fujii küsib: “Öeldakse, et meil Jaapanis pole poeetikat, ega luulekeelt. Ei poeetikat ega luulekeelt. Kuid mis siis kord oli ja mis on see, mis kaotati? Kus kaotatu elaks taas – ” (“Hunt”, lk 12) Tema enda poeetiliste võtete hulka kuuluvad nii nõtke, liikuv, hetkiti pea musikaalne vabavärss (Kitsnikul on läinud korda seda vahendada) kui ka jutustav proosaluule: enamasti näiksegi ta neid vaheldavat, sekka veel dialoogilisi katkeid. Kirjandusteadlase ja folkloristina kasutab Fujii ainest, mis vahepääl ilma Kitsniku sisukate joonealuste märkusteta ehk üle jõu käiks, ja joonealuse-stiil iseloomustab Fujiit ennastki …
Üks suurepärasemaid keele ja filosoofia piiril, tolle heitluse keskmes seisvaid tekste siin on “Lumi, nobody” (lk 78): “Nõnda, vahetame nüüd vaatenurka, / ja püüame mõelda filosoofias, / nn. “olemisõpetuses” / “olemisele” vastandatud “eimiskist”. / Toome kõigepealt ühe näite. Võõrsil olnud / sõbra jutt: Ameerikas elanud ja / sealses algkoolis käinud jaapani laps / tuli koolist koju ja läks siis välja / oma sõpru otsima. Mõne aja pärast tuli / tagasi, justkui sõpru leidmata, / ja teatas emale / “nobody ga ita yo” (seal oli nobody). /—/”!
Fujii küsib edasi selle järgi, mis juhtub, kui me peaksime tolle nobody’ga kohtuma … Ja nii pole see enam keeleküsimus, vaid asub kuskil sääl olemist uurivate distsipliinide koletus rüpes. On see filosoofia, on see luule, peab neil vahet olema? Eks Platongi ole ju kirjandus. Ja piibel luule. Kuid kes on öelnud, et luule ei saa tegelda millegi tõelise ja olevaga …
Mängin luuletajat, kuid ma pole see
Kitsniku teine suurem, ja jaapani luule mõttes ilmunuist vast olulisim töö on “Sõnade asjatu flirt” (Eesti Keele Sihtasutus, 2010|) – valimik Tanikawa Shuntaro seitsmest luulekogust (osa neist täiest mahus) alates 1968. aastast 2002. aastani. Tanikawa on mitme näoga mees, jaapani luule uuendaja, sõjajärgse aja rahuarmastav ja keele kaudu lunastav revolutsionäär. Säärane, kes leiab pea igale raamatule uue võtme, uue keelelise ekvivalendi. Selline igiuuenemine muidugi väsitab, keegi ei suuda igavesti Miles Davis olla, kuid kummalisel kombel ei paista Tanikawa värssidest kulumist või kõhklust.
Kui lääne luule versioon “valge paberi luulest” (istun laua taga, vaatan aknast välja, ootan sõnu, mis nagu putukad täidavad mu pea ja siblivad siis valgele paberile – uhh, kui tüütu võib see olla!) on ennast kogunisti ammendanud, siis Tanikawa sarnased mõtisklused päästab tema rahuli-sisekaemuslik-filosoofiline positsioon. Tema suust ei kõla võltsilt ja kirjandusliku mänguna “Mängin küll luuletajat, / kuid ma pole see”. (lk 7) See kontekst, kuidas ta kirjutab, võimaldabki tal mingis mõttes olla kirjutav mittekirjanik või luuletav mittepoeet. Noh, see, mille poole nt Jaan Kaplinski pürib.
“mul on pealkirjadest ükskõik / luuletuste pealkirjastamine on snobism / snoob olen ma niikuinii / kuid praegu pole mul pealkirjastamiseks / lihtsalt aega” (lk 86). Tanikawa tegeleb tolle elufilosoofilise koormaga kogu aeg, mingitel hetkedel võiks teda pidada hämaraks zen-meistriks. Kes ta muidugi ei ole. Aga “Sõnade asjatut flirti” pikemat aega kaasas kandes ja siit-säält aiva lugedes hakkab see nõnda tööle … Nt proosapoees “Coca-Cola õppetund” (pärit samanimelisest kogust, siin lk 122-124), milles poiss kohtub keelega, avastab ennast keelemärkide maailmast, on nagu mingi valgustushetke, satori-momendi kirjeldus. Keeleline initsiatsiooniriitus.
Nii et Sartre’il võis ikkagi õigus olla, kui ta sõnas, et kaasaegses ühiskonnas võtab luule (kui puhas keel, kui puhas materjal) religioonilt ja ideoloogialt üle tolle puhastava, lunastava rolli – vähemasti võiks Tanikawat lugedes seda uskuma jääda, sedavõrd keele- ja luuleusku on ta tos mitteluuletaja positsioonis poeetilist lahinguvälja ohjates.
Ilme, mida inimesed naeratuseks kutsuvad, peatus su näol
Ehk ongi see jaapani luule õppetund, Tanikawa sõnastab luuletustes “Küsimusi” ja “Veel küsimusi” (lk 126-130) paradokse, mis on nagu budistlikud mõtteharjutused, meditatsioonid kirgastumuse teel, nõnda et peatudes juurdlema ja lastes end kaasa kanda, on nende mõne lehekülje sisu tegelikult raamatu või paari vääriline (vastupidiselt lääne “müstiku” Coelho teostele, mida saaks mõnesse lausesse pressida). “Ilme, mida inimesed naeratuseks kutsuvad, peatus su näol. Kas suudad ka hetkel, mil tunned tahtvat, et keegi seda nähtust seletaks, veel naeratada?” küsib ta.
Ongi see filosoofilise laenguga jaapani luule tunnus, et ta peatab su, lööb jalad korraks maasse, ja paneb eneselt küsima mõttetu ja mõtteka kohta?
Kõige kummalisem jaapani luule esindaja ilmunud raamatute rivis on Kalju Kruusa luulekogu “Tühhja”, nimelt sisaldab see ka ca veerandsada jaapani luuletõlget (teiste sääs ka Tanikawat), aga nood tekstid ei ole paigutatud eraldi tsüklina, vaid põimuvad Kruusa enese looduga loomulikult. See napp valimik jaapani luulet on just oma kirjususes ning samas mingis äratuntavas mõtlikus nukruses (kas on siin aduda Kruusa tõlkijakäekirja, nagu ennist Ehini puhul kõnelin?) täiesti erilaadne kirjanduskogemus. Mis muidugi toob esmalt pähe tõiga, et Kruusa ja Kitsniku ühistöös võiks nüüd sündida üks säärane kirju ja karvane valimik moodsat jaapani luulet, pisikene antiantoloogia, situatsioon ootab seda värinal, see vajadus on õhus.
Kruusa valim on muidugi tema nägu, ta enese mõtlikud, selles raamatus kohati kurjadki, ärevad vähemasti, aga igal juhul nukrad värsid sisaldavad keelega mängeldes, kõlaga ja sõnatüvedega jantideski seda, mida võime nimetada elufilosoofiaks. Võib-olla säärase vaimse allikana, juhttekstina tuleb tõlkeist siin enim kõne alla Miyazawa Kenji luuletus läbinisti hääst, märkamatust, puutmatust, me ütleksime ehk pühast mehest – “*** alla ei vannu ei vihmale” (lk 89), mille tõlge liikus inimesi pidi juba enne ilmumist, vähemasti kildudena, suusõnal. Ja luuletajale annab teetähiseid Nakano Shigeharu “Laulud” (lk 42), mis oma tulisuselt, nõudlikkuselt ei jää alla Majakovski või Brechti üleskutsetele.
See valik siin on küll ühiskondlik, nn sotsiaalne luule, aga ainult selles mõttes, et ta puudutab elu ennast. See on filosoofiline luule, aga ainult selles mõttes, et me olemise mõtestamine kulgemises, elus hetkeks peatumine ja selle voo tajumine ongi ehk ida mõttes filosoofia. Eelkõige on see luule.
* * *
Rein Raua tõlkes ilmus Tallinna Ülikooli väljaandes suurepärane Ikkyu Sojuni valimik “Hullunud pilv” – 15. sajandi rändmunga zen-värsid, lõbumajade, kalasadamate, turuplatside luule; vahel veidi ihar, veidi purjus, alati terava keele ja meelega, elusse armunud munk aitab näha jaapani luule taha, täpsemini ta alumisi kudesid.
Ikkyu, kes pruukis kindlat värsivormi, ja kirjutas klassikalises hiina keeles, ei võinud muidugi ette aimata säärast mõtluspoeesia ning luule luule pärast konflikti või vastandust. Kuid tegelikult ei ole teekond tema juurest nt Fujii või Tanikawa tekstideni üldse nii pikk: Ikkyu on samamoodi dialoogis klassikalise kirjandusega, temagi mässab mingis mõttes kaanonite vastu, kuid kõneleb sellest, mis väärtuslik, laseb olnul muutuda kujundeiks poeesias, mis kõnetab kaasaegseid ning peab midagi liigutama, helisema panema just neis …
Tõsi, Fujiil on kahjuks raskem turuplatsile kuulutama ronida, teda ehk ei mõistetaks. Tanikawa aga saaks sellega vast hakkamagi. Ta ei tegele niivõrd metafilosoofia ja kahtlasevõitu kalapüügiga filoloogilises mudajärves kui keele ja kogemisega vahetult. Jah, selles mõttes on tal õigus olla mitteluuletaja.
* * *
Eks umbes samasugune võrdlus juhtub, vastandus leidub, kui paneme kõrvuti selle vähese ja väärtusliku, mis me kirjandusse hiina keelest jõudnud: Tõnn Sarve Lao-Zi järgi seatud “Tee väe raamatu” (Pilgrim Books, 2011|) ning Lauri Kitsniku tõlgitu tänapäeva tuntuima hiina poeedi Bei Dao valimiku “Lumearmee” (Eesti Keele Sihtasutus, 2007|). Bei Daogi püüab dialoogi astuda pigem tänase ilmaluulega, aga paratamatult aimdub ta assotsiatsioonide alt mingit aegade vaapa, mida kirjutatult juba niisama maha ei hõõru.
Meie aga võiksime olla tänulikud selle vähesegi eest, mis poetatakse, me ei pea enam kasvama ja elama täispimeduses, nood jaapani luule valguskiired võivad keelekeldris näidata urkaid, kuhu me pole tihanud üle rotisita ronida, läbi ämblikuvõrkude pugeda. Nüüd aga ronigem ja pugegem! Kruusa-Kitsniku-Ehini-Raua töö ärgu olgu asjatu.
***
Jaapani ootamatused
Toda jaapani luule ootamatust andis alles oodata, ütleb Jürgen Rooste. Mitte et mehed tolles suunas muidugi ei töötanuks.
Rein Raua Jaapani-huvi on ammusest ajast teada, ida luulesse kaevunud ning Jaapanis elanud-õppinud on ka Kalju Kruusa ja Lauri Kitsnik … Andres Ehini hing aga on maailmaluulele lihtsalt valla …
Protsess kirjutatus
Miks peaks meid huvitama jaapani luule? Esiteks: Jaapan on peaaegu naabermaa, ainult üks riik – ja see pole isegi miski päris korralik riik – on vahel.
Teiseks tegeleb ida luule – hiina klassikalise ja lääne moodsa luule mõjuline jaapani poeesia, aga ka tänapäeva hiina (eksiil)laulikud – kuidagi hoopis teistsuguse probleemiga, mis on meile, eestlastele, mõistetav võib-olla tänu protsessile, mis meie kirjanduses hiljuti toimunud. Nimelt kaotas eesti luule rahvusliku atribuudi ja võitlusvahendina peaaegu igasuguse tähtsuse ja on oma identiteedi, rolli vast alles viimasel kümmekonnal aastal uuesti sõnastanud (selle üle võib vaielda).
Sarnane protsess on toimunud/toimumas jaapani luules, ja see pole päriselt lõpetatud: nimelt on ida poeesia olemus olnud esmalt religioosne-õpetuslik-didaktiline-filosoofiline.
Vabanemine surve alt
Tõsi – Li Bol või ka Ikkyu Sojunil on elamise hurmale pühendatud, kirglikke värsse, aga suur jagu mõjuvõimsast ja ka läände vahendatud luulest on tegelikult eelkõige elufilosoofia, see eeldab paradokse ja õpetussõnu. Muidugi on ka palju vormikindlat, ornamentlikku poeesiat, säärast “ülla harrastusena” sündivat (ilu)luulet.
Nondest kahest painest ongi moodne jaapani luule aja surve tõttu vabanenud, või vähemasti püüdnud vabaneda – sest erinevalt eesti rahvuse alalhoiu koormast on säärast filosoofilis-religioosset koormat ning sügavat vormitraditsiooni raskem maha poetada või kaotada.
Kujutage ette, kui meil oleks selja taga tuhatkondki aastat oma järjepidevat kirjakeelt ning käe ja vere sisse kirjutet regivärsne poeetikasüsteem … Millest me siin räägime.