Meie aeg murdus pooleks – enne suurt laulmist olid ühed, pärast teised söögikohad. Enne laulmist on mulle enim meelde jäänud Tervise baar, mis asus vana postkontori vastas Karja tänava kandis. Sinna sattumiseks tuli treppi mööda alla keldrisse laskuda. Puhtuse või räpasuse tase oli seal aega arvestades keskmine. Algul kanti õlut laiali inimjõul, hiljem asendasid neid automaadid. Kohas käis kirev seltskond madrustest üliõpilasteni välja. Seal võis alati kohata mõnd huvitavat figuuri, kes paraja auru all olles võis jutustada sulle midagi säärast, mida hiljem võis võtta õppimise ja väärtuslike kogemuste omandamisena. Kui shveitser kord palitute vahele väsinult kokku kukkus, mäletan, et asendasin teda mina.
Automaadist tuli õlut, kui lasid sina kümne- või kahekümnekopikalise. Eks ma ükskord lasin kümneka ja kujuta ette – õllevool enam ei peatunudki. Nii ülemine kui alumine plate täitusid kannudega ja mehed olid jaol, kui korraga ilmus kusagilt tagant välja tohutu mehekolakas, mutrivõti peos. Väänas ja kruttis kuni õlut enam üldse ei tulnud…
Pärast laulu enam värvikaid paiku olla ei lasta. Aga Tallinnas käies oli karskele mehele sobivaks paigaks Kloostri Ait, kus sai rahus tundide kaupa istuda, antikvariaadist hangituid raamatuid uurida jmt. Oli, kuni itaallased selle persse keerasid. Muidugi ei saa kuidagi unustada KUKUT nii enne kui pärast, aga sellest võiks raamatu kirjutada. Ja peaks.