Alustan Kunstihoonest. Suurema näitusena on seal praegu üleval (kuni 17. oktoobrini) “Isiklik on poliitiline. Hannah Höchi ja tema kunsti tõlgendus”.
Kunstihoone: ei ühtki naisõiguslast! Kus kurat nad on?
Hannah Höchi (1889-1978) tuntakse kui Berliini dadaistide sekka kuulunud ainsat naist; teda teatakse ka fotokollaa?ide juurutajana ja fotokollaa? on teadagi praeguseks väga levinud.
Tegemist on kunstniku omamoodi postuumse rändnäitusega, mida korraldab Stuttgardis asuv Institut für Auslandbeziehungen. Sõltuvalt sellest, kuhu Höchi tööd jõuavad – seda olla edukalt eksponeeritud üle maailma -, lisavad kohalikud kuraatorid (antud juhul Reet Varblane) oma parimat äratundmist mööda veel juurde Höchi loomingust inspireeritud tõlgendajate tööd ja nõnda sünnibki uus väljapanek, mille tuumaks jääb alati Höch.
Höch on paraku ennekõike tõeliseks maiuspalaks feministlikele (samuti radikaalfeministlikele, kuna ta kooselu naiskirjanik Til Brugmaniga jättis kunstniku loomingusse märgatava jälje) tõlgenduste pakkujaile, ehkki see on natuke kitsas tee, et ta loomingut tervikuna hoomata. Eks sinna naisõiguslikku suunda paigutub ka Tallinna näitus. Lisatud tõlgendajatest tundusid mulle kõige huvitavamad iraani kunstnik Shadi Ghadiriani tööd (ka fotomontaa?id) ja – üllatus-üllatus! – Tartu naiskunstnike Silvia Jõgeveri, Kaja Kärneri, Valve Janovi ja Helju Sarnet Zaurami 1960-70-ndate kollaa?id. Mitte küll kui Höchi tõlgendused (vaevalt need seda ongi), vaid oma ajastu refleksioonid ning kui autonoomsed kunstitööd.
Vaatasin seda näitust umbes poolteist tundi, ilma et oleks kohanud ühtegi nais- või meesõiguslast, rääkimata lihtsurelikest. Seal lihtsalt ei olnud peale minu kedagi teist. Huvitav, miks siis?
Kunstihoone galerii: igav tööteema
All Kunstihoone galerii tagumises ruumis jookseb 3. oktoobrini Marge Monko 18-minutiline film “Shaken not Stirred”. “Filmi”, kui tsiteerida pressiteksti, “tegevuspaik on restoran, kus kohtuvad kolm erineva sotsiaalse ja professionaalse taustaga inimest: baarmen, ärinaine ja nõudepesija. Oluline osa on dialoogidega vahelduvatel monoloogidel, milles avaldub tegelase isiklik ajalugu, teenistuskäik, unistused ja pained. Stsenaariumi lähtepunktiks olid töö ja tööpoliitikaga seotud teemad, samuti muutused inimeste professionaalses elus ning väärtushinnangutes, mida on põhjustanud 20 aastat tagasi toimunud üleminek turumajandusele ja hiljutine majanduskriis”.
Tunnistan, et vaatasin seda filmi küll huviga, lootes leida sellest ehk midagi sellist, mis oleks kuidagi uudne või oleks siis mind kuidagi emotsionaalselt puudutanud, aga ei midagi. Teemad, mida selles filmis käsitletakse, on nii risti-põiki läbi leierdatud, et vähe pole. Tõesti hakkab igav.
Samuti ei saa päriselt aru, miks näidatakse ühte filmi päevast-päeva kolm nädalat järjest kunstigaleriis? Ilmselt on jäänud see ka paljudele teistele arusaamatuks, sest siingi olin ma ainuke külastaja, kui mitte arvestada paari inimest, kes kardinate vahelt korraks pea sisse pistsid. Tegelikult on ju filmide demonstreerimiseks palju paremaid kohti kui KU galerii. Youtube, näiteks.
Hobusepea galerii: nauditavalt vaadatav
Omal isevärki moel haakus tänase päevaga septembris Hobusepea galeriis teostatud projekt “Luminoso feat. Russkyi Razmer”. (Kuna kunstnik ei afi?eerinud oma nime seoses selle näitusega, ei hakka ka mina seda tegema.) Tema projektid on enamasti kõik pisidetailideni läbi mõeldud ning teostatud selliselt, et need funktsioneerivad tõrgeteta. Põhimõtteliselt ei avasta temagi Ameerikat, näidates vaatajale Ühendriikide ja Venemaa presidente …
Lühidalt öeldes tahtis kunstnik näidata vaatajale, et igasugused ideoloogilised ja religioossed süsteemid on manipuleeritavad jne. Tahtmata üldse peatuda globaliseerumisel ning sellega kaasnevatel teemadel, tuleb siiski ütelda, et see projekt oli tänu oma teostusele igal juhul nauditavalt vaadatav.
Draakoni galerii: suurepärane Kalvik
Samas lähedal asuvas Draakoni galeriis näitas septembri teise pooleni oma viimase aja maale Liina Kalvik. Erinevalt ülalpool puudutatud näituste autoritest ei huvita Kalvikut feministide arusaamad elust või globaalse monokultuuri küsimused. Kunstnikuna liigub ta jätkuvalt oma autonoomses maailmas, kandes tugevalt kogetud läbielamised maalidele. Võidakse küsida, miks siis ühe kunstniku sisemaailm ja selles toimuvad värinad peaksid olema vaatajale nii olulised, et neid vaatama minna? Tegelikult ju polegi, aga Kalviku puhul ei olegi küsimus selles. Kalvik on lihtsalt suurepärane maalija – selline maalija, kelle tööde tegelik väärtus (väga hea koloriiditaju, kompositsioon jne) jääb pinnapealsel vaatajal sageli hoomamata, kuna takerdutakse ta maalidel esinevate kujundite triviaalsesse tõlgendusse.
Haus galerii: mälestus kirjanikust
Tänast kunstielu ei puuduta aga kuidagi Haus galeriis kuni 10. oktoobrini välja pandud Debora Vaarandi kunstikollektsioon. Kuid ma olen alati olnud uudishimulik selle suhtes, millised pildid on inimestel kodudes. Nõnda on väga põnev vaadata, kelle töid Vaarandi kogu sisaldab. See ei ole sihipäraselt soetatud kollektsioon, vaid koosneb enamjaolt kingituseks saadud taiestest. Kokku enam kui 60 tööd, valdavalt graafika. Ega selle sisu olegi tarvidust ümber jutustada, kuid ometi on see huvitavalt kõnekas. Kõnekas isegi sel moel, et seal ei leidu töid mõnelt kunstnikult, kelle omi seal võinuks kindlasti olla.
Aga paistab, et sellel väikesel kogul pole määratud tervikuna säilida, sest valdav osa Hausis eksponeeritust läheb enampakkumisele, kuna kollektsioon “pannakse müüki, et mitte lasta sel ununeda suletud uste taga”: “Pigem elagu mälestus kirjanikust killukestena edasi, meenutades teda ja tema loomingut läbi talle kuulunud piltide kunsti austavate inimeste kodudes.” Sellist kaunisõnalisust pole ammu ühestki oksjonimajast kuulda olnud, aga eks ajad ole sellised, mil hea sõna on ka mõni kroon väärt.