Krzystof Kieslowski filmide “Kolm värvi: valge” ja “Kolm värvi: punane” linastused annavad vaatajale järjekordse võimaluse nautida Poola kino ehk kõige tuntumat ja paremat osa. Sellel, miks Kieslowski filmid resoneerivad publikuga ka 16 aastat peale valmimist, on hea põhjus: see, et filmid on suurepärased, on lihtsalt fakt. Kieslowski filmid näitavad hästi, kui kõrgele Poola kino oma parimatel hetkedel küünitada suudab – alates “Valge” mustast huumorist, kus hädas mees hakkab oma olukorra parandamiseks läbi viima keerukat kättemaksuplaani, ja lõpetades “Punase” kibemagusa romantikaga, mis jälgib kontakte inimeste vahel, kellel pealtnäha midagi ühist ei ole.
Poola kino renessanss
Paljudele vaatajatele väljaspool Poolat on Kieslowski selle Euroopa riigi kinokunsti A ja O. Tõsi, osadel on säilinud mälestus Poola avangard-animatsioonist ja on ka neid, kes nimetavad selliseid klassikuid nagu Andrzej Wajda ja tema tuntumaid filme, näiteks “Tuhk ja teemant”. Ning kuigi tuleb tõdeda, et nimetatud näited on kiituse kuhjaga ära teeninud, tundub siiski, et tänapäevane Poola kino ei ole saanud rahvusvahelisel areenil sellist tähelepanu, nagu see väärt oleks.
Tänane Poola kino on mõne viimase aastaga läbi elanud mõningase renessansi. Filmid nagu “Rewers” (suurepäraselt tehtud mustvalge draama, mida võis näha ka üle-eelmise PÖFF-i programmis), “Erratum” (väga liigutav lugu mehe probleemsest suhtest oma isaga) ja animeeritud “Siil George” (ropp, toores ja väga naljakas koomiksiadaptsioon seksihullust siilist, neonatsidest ja kloonimisest), osutusid nii kodumaisteks kassahittideks kui olid ülipopulaarsed ka rahvusvahelises festivaliringluses.
Poola ise on samuti paljude festivalide toimumiskohaks – Kraków (kus toimub kaks suurt festivali), Varssavi, Wrocław New Horizons, Camerimage, Gdynia on vaid mõned paljudest -, kus näidatakse suurt valimit Poola filme kõrvuti välismaistega. Lisaks sellele on üritusi, nagu Kinoteka Londonis, kus näidatakse uuemaid ja vanemaid Poola linateoseid. Samas kui paljude riikide nagu Rumeenia, Lõuna-Korea ja Iraani rahvuslik kinokunst on saanud laialdase rahvusvahelise populaarsuse osaks, pole poolakatele veel sellist tähelepanu osaks saanud.
Noored ja võimsalt andekad
Külastasin just hiljuti Wrocławis festivali New Horizons ja nägin, kuidas üldiselt nähakse Poolas noori ja andekaid võtmas täieõiguslikku kohta ennast tõestanud kinoveteranide kõrval. Selliste autorite nagu Barbara Sassi (sünd. 1939) ja Andrzej Baranski (sünd. 1941) uued filmid linastusid kõrvuti uute nimedega nagu Bartosz Konopka, kes sai tuntuks oma Oscari nominatsiooni vääriliseks peetud lühidokiga “Rabbit ? la Berlin”. Konopkal tasub silma peal hoida, sest tema viimane film “Kukkumise hirm” (“Fear of Falling”) on haarav lugu pojast, kes peab hakkama saama oma isa vaimuhaigusega. Uutest filmidest tuleks ära mainida veel “Looks Pretty From A Distance”, maaliline lugu kaunist külast, mille laitmatu pealispind peidab inimesi, kes on kalgid ja julmad, ning “Pärand” (“Heritage”), maaelu needev film, mis osales ka Karlovy Vary võistlusprogrammis. Tundub küll, et Poola kino rikas ajalugu saab jõudu juurde uutest häältest ja julgetest, uudsetest filmidest. Just see varieeruvus muudabki uue Poola kino huvitavaks. New Horizons toetab ka neid filmitegijaid, kes valivad oma lugude jutustamiseks radikaalsema, eksperimentaalsema tee. Filmid nagu “Given” (4-aastase Madeleine McCanni salapärase kadumise loo tagamaadest) ja “Sailor” (Norman Leto mänguline esseefilm, mis linastus eelmisel aastal Wrocławis, kuid ei leidnud kahjuks väärilist tunnustust), näitavad, et need, kes kinokunsti võimaluste piire nihutavad, leiavad ka oma koha. Ja ärgem unustagem tervet hulka lühi- ja dokumentaalfilme nagu “Surematuse deklaratsioon”, re?issööriks viljakas Marcin Koszalka, mis räägib legendaarse Poola mägironija Piotr “Mad” Korczaki loo. Hingematvalt ilus kaameratöö ja lummav peategelane tõid kaasa parima dokumentaalfilmi auhinna Karlovy Varys ja film on Poola kino mitmekesisuse järjekordseks näiteks.
Lisame siia juurde veel muusikadoki “Beats of Freedom”, mis analüüsib seoseid Poola roki ja uue iseseisvuse vahel. Ilmselt ka Eesti vaatajat kõnetavat filmi on Katusekinos võimalik näha juba septembris.
* * *
Poolakate järkjärguline liikumine
?LAHTA MAA TULEK: Laurence Boyce ütleb, et täna tehakse Poola kinos asju, mida on ülipõnev jälgida.
Alates kommunismi lagunemisest 1989. aastal on esile tõusnud uus põlvkond re?issööre. Ajaloo piirangud on nüüdseks kadunud ja uus filmi seadusandlus soosib filmitööstuse arengut. Tulemusi oleme aga hakanud nägema alles viimase aastakümne jooksul.
Värske ja liberaalsem õhustik ei toonud endaga kaasa arvatavat “filmiplahvatust”: Ida-Euroopa vaatajatele olid lääne filmid olnud sedavõrd kaua kättesaamatud, et 1990. aasta T?ehhi Vabariigi suurim kassahitt oli “Emmanuelle”.
Järkjärgulised muutused nii majanduslikus infrastruktuuris kui auditooriumi suhtumises tõid kaasa aeglase liikumise paremuse poole enne, kui hakkasid end näitama uued talendid ja Poola filmile hakkas tekkima uus identiteet.
Nii et kui lähete vaatama Kieslowski “Punast” ja “Valget” (mida te kindlasti peaksite tegema, sest need on tõesti hämmastavalt head filmid), et hinnata klassikalist Poola kinokunsti, hoidke meeles, et tänased Poola filmitegijad teevad asju, mida on pea sama põnev jälgida. Festivalide nagu PÖFF ning kinode nagu Katusekino ja Sõprus abiga jõuavad mõned neist ka kohalikku kinno ning loodame, et see on nii ka tulevikus.
Poola filmiprogramm toimub Katusekinos koostöös Poola Suursaatkonnaga.