Lääne inimese mõtlemises on võimalik eris tada kolme mõttekoodi, mis omakorda kujundavad erineva sotsiaalse keele ja selles võimalikud käsitlused. Need mõttekoodid vormivad inimese kujutluse sellest, mis on olemas ja kuidas see, mis on on. Või teisisõnu, nad määravad olemise ja tunnetuse ja kõik, mis sellest tuleneb. Ning mõttekood muudab paljugi, nagu kohe näeme.
Vene filosoof ja Euraasia liikumise eestseisja Aleksander Dugin vaatleb oma kandidaaditöös “Teaduse paradigmaatiliste aluste evolutsioon” neid järgmiselt: Esiteks manifestatsiooniline paradigma, mille järgi Jumal on seespool, teiseks kreatsiooniline, mille järgi Jumal on väljaspool ja lõpuks uusaja lõigatuse paradigma, mille järgi mingit metafüüsilist lisamõõdet ei ole.
MANIFESTATSIOONILINE KOOD
Olgu siis ühiskond rudimentaalne-arhailine nagu küttidel-korilastel või maagiline nagu Vana-Egiptuses või filosoofiliselt arenenud nagu Vanas-Kreekas – manifestatsioonilist käsitlust iseloomustab alati holistlik vormel. Manifestatsiooniline paradigma eeldab nn. ürgilmutust (manifestatio ld.k. ilmumine) millega on antud parennaalne ehk siis igavene filosoofia (Leibnitzi termin), mis on taibatav intellektuaalse intuitsiooni abil ja mil lest inimkond paratamatult kaugeneb ajas. (Võrdle: Platoni ideaalriik jäi minevikku).
Teoloogilises terminoloogias vastab manifestatsioonilisele paradigmale – creatio ex Deo – loomine Jumalast. Manifestatsioonilise paradigma jaoks on nähtav maailm jumaliku nähtamatu maailma avaldumisvorm. Jumal avaldab oma lõpmatuse kui lõpliku ja oma igavese kui aja. Seadus ei ole midagi väljastpoolt antut, vaid on sisemise olemise kord. Manifestatsioonilise paradigma järgi on maailm “maailma hinge” või Jumala manifestatsioon. “Kõik on täis jumalaid” – Thales Mileetosest, “Jumal on Kosmos” – Spinoza. Maailm on Jumala mäng iseendaga. Selle paradigma järgi on maailma hing immanentne ehk siis kosmoses-universumis seespool olev. See võimaldab nii panteistlikku kui monoteistlikku käsitlust.
Manifestatsiooniline paradigma tähendas ühtlasi ka “jumaliku korra” manifestatsiooni ehk siis hierarhilist (hier archos – püha valitsemine) ühiskonda, kusjuures eri kastidele-seisustele vastasid eri reaalsused. Hierarhia tulenes lihtsalt asjade eri kauguste kõrgematest printsiipidest.
Siin laheneb ka näiteks Platoni ja Aristotelese paljuräägit vastasus – nad käsitlesid reaalsust lihtsalt eri tasanditelt: Platon vaimulikult ja Aritoteles võitlejate-aristokraatlikult.
KREATSIOONILINE KOOD
See kood erineb manifestatsioonilisest selle poolest, et maailm on loodud mittemillestki – creatio ex nihilo – ja Looja eksisteerib väljaspool maailma. See annab radikaalse erinevuse jumala- ja maailmakäsitluseks, ehkki analoogia “loodud Jumala näo järgi” kehtib. Me näeme, et siin ei kehti enam holismi printsiip. Transtsendentne ja immanentne on eraldatud. Religioon – (religio ld. k. side) – kui side profaanse ja sakraalse vahel tekib just nüüd, sümboolselt siis usuisa Aabrahamist alates. Ilmutuslik usk lähtub sellest, et Jumal on transtsendentne – piiri taga, sealpoolne. Kreatsiooniliseks mudeliks oli traditsiooniline judaism ja sealt on see kandunud ka kristlusse ja islami. Keskaegses skolastikas saavutab ta oma haripunkti, aga keskaegsed müstikud esindavad nii kreatsionismi kui manifestatsionismi ühtaegu.
Tunnetusteoreetiline dualism formeerub alles nüüd ja sestap on väär näiteks Platonit dualistiks nimetada. Traditsionalistliku käsitluse järgi oli Platon sümbolist – reaalsus on üks ja maised asjad on ideede sümbolid.
UUSAJA LÕIGATUSE PARADIGMA
Alates XVII sajandi keskpaigast elame uues ajas. See on uus, sest lükkab radikaalselt tagasi kõik traditsioonilise ühiskonna vaimsed alused. Ka traditsioonilises ühiskonnas toimusid muutused, tekkis uus ja see ei olnud sarnane ajas ja ruumis, aga kõigel sel oli üks nimetaja ja see oli sakraalsus.
Uusaeg on tüpoloogiline mõiste. Uusaeg tekib Euroopas, kui mujal maailmas jääb veel püsima traditsiooniline ühiskond. Muutus toimub mõtlemise enda alustes – uusaeg püüab luua radikaalselt alternatiivset filosoofiat ja lõigata end täielikult ja igakülgselt lahti traditsiooni filosoofiast.
Kuulsa “Occami habemenoa” järgi, mis lõikas siis ära metafüüsika sfääri, et ei oleks tüli mitme olemusega – nimetame uusaja metaparadigmat lõigatuse paradigmaks. Sisuliselt kustutatakse ära Platoni ideede maailm, mille Aristoteles universaalideks nimetas, usus, mille reaalsuses – universalia sunt realia – keskaeg elas.
See on nominalismi võit ja see on uusaja tähtsaim tõsiasi, palju olulisem kui reformatsioon või püssirohi või raamatutrükkimine. Nominalism lööb keskaja maailmapildi ümber ja pöörab senise maailmakorra pea peale: kõik ülejäänu on olnud üksnes selle mõju ja tagajärg.
Lõigatuse paradigma eitab mistahes täiendava mõõtme olemasolu nii maailmal kui inimesel, olgu see siis immanentne või transtsendentne, sisemine või väline. Nüüd on maailm, inimene ja loodus kogetavad reaalsused, kelles ei ole saladusi, vaid on seaduspärasused.
METAFÜÜSIKAL POLE UUES MAAILMAS KOHTA
Inimene avastab enda kui mõtleva olendi – ens rationale. Ärkav mõistus hakkab nüüd kõike vallutama: taevast ja maad, vett ja valgust, lõpmata suurt ja lõpmata väikest, inimeste omavahelisi suhteid ja nenede suhet Jumala ja teispoolse maailmaga.
Kogu uusaja ajalugu pole muud kui ühekülgselt, ratsionalistlikult orieteeritud liikumise kasvav tõus ja liialdus. Tekib täiesti uus ontoloogia, mille keskmes on osa – atomism. Ka teadused jagatakse osadeks – spetsialiseerumine on uusaja iseloomulik joon. Induktiivne lähenemine üksikult üldisele kujuneb põhimotiiviks.
Religioosses mõtlemises toimub üleminek monoteismilt deismile. Maailm on kui kell, mille kellassepp on valmis teinud, kuid nüüd toimib juba ise ilma kellassepata. “Suur mehhaanik” muutub abstraktsiooniks ja peatselt loodusseaduseks.”Jumal on surnud,” määratleb Nietzsche modernset olulorda. Inimese hing veel jääb, aga sedagi vaid XIX sajandi lõpuni.
HINGE KADUMINE
XX sajandi inimene on juba üks organism, kelle psüühika on juba keha funktsioon, mida saab ajukeemiaga korrastada. “Hing” ja “vaim” on tema jaoks iganenud mõisted. Ja võta näpust: üha enam kerkib neid, kes räägivad, et nüüdisinimesel polegi hinge – et sünnivadki ilma hingeta mutandid.
Tavaliselt samastab nüüdisinimene end oma kehaga. Kuna tal pole muud jäänud, siis on keha esimene kultusobjekt. Hing on tema jaoks vaid üks keha seisund. “Hing ihkab punast” või “Dubais on hingel hää”, ütleb uushedonist. Hing pole midagi iseseisvat, mida on vaja päästa või kusagilt tagasi tuua. Ülitarbimine täidab kõik tema vajadused. Metafüüsikata jäänud nüüdisinimene ütleb, et raha on tõde, mis teeb teeb vabaks ja mida muud peale tarbimisvabaduse ta oskabki tahta!
Ainult hingega on nii, et hinge puudumine ei tähenda sugugi kergendust. Ärakadunud hing tuletab end meelde tühjustundes, rõhumises, depressioonis, vägivallas, elu mõtte kaotuses.
Ja vahest valutab kui amputeeritud jalg. Isegi Dubais ja isegi siis kui kõik on olemas.