Balti jaam on kõvasti alla käinud, teadagi. Mis sa ühest kohast ikka tahad, kui ta on kaotamas oma põhifunktsiooni – ronge võetakse järjest vähemaks, see lugupeetud transpordiharu on väljasuremise äärel. Äsja otsustas lollakas Eesti Raudtee, et paneb kinni Tallinn-Piiteri liini. Mullal kui tõelisel raudteeromantikul on sellest äraütlemata ja pommipanemiseni kahju.
ESITEKS: TOIT
Kõik algas juba siis kui linnalähiliinide jaama tehti miski ilge kaubamaja, ehkki suurepärase akustika poolest võinuks seal hoopis asuda õllekas-kontserdisaal. Vaat nii.
Aga ega lollid eestlased kõike head korraga ära tappa ka ei suuda. Suvatsen teile rääkida Balti jaama lähistest kohtadest, mis on ainulaadsed kogu vabariigis, kui isegi Narva sisse arvata. Seniks-kuniks.
Alustame Eesti parimast dolmast, t?eburekkidest ja belja?ist. Seda kõike saab kaheksa krooni eest kahest kohast. Esimene kohtadest on endise linnalähirongide jaama tagumine pool. Avatud 24 h ja näeb äraütlematult jõle välja. Öösiti vedelevad seal kodutud ja parmud. Ent ainult loll laseb ennast esmamuljest petta. Kõik pirukaline on selles peldikus konkurentsitult üle prahi, sedavõrd perfektset gruusia dolmad (liha viinamarjalehtedes) ei pakuta kümme korda kallima hinna eest isegi Mustas Lambas või Rustavelis.
Sama firma annab oma pirukalisi ka Keskturu Kopli tänava poolse värva juures klaasputkas, mis on küll jaamakohast palju kobedam.
TEISEKS: ÕLU
Kui kõht on täis topitud, maksab alati võtta üks väikene rüübe. Eelkirjeldatud kohtades seda teha ei soovita – mõttetu kamm. Seeeest aga on kohe Jaama taga Kopli tänaval siiani tegutsemas neli suurepärast joogikohta. Endine Wagon Lits (õlu 11 EEK), Leila baar (Tuntud ka kui “Zivaja muzõka”, õlu 12 EEK), Ilmatar (tuntud ka kui “Haige ema juures”, õlu 12 EEK) ning Kolme Lõvi Baar (Tuntud ka kui “Juudi kuur”, õlu 12 EEK).
Kõik kenasti 200 meetri pikkusel tänavalõigul.
Muld kujutab ette, et saab peale selle loo ilmumist sõpradelt üle küüru: miks sa lobisesid meie oaasi välja? Nüüd tulevad siia mõttetud inimesed vanalinnast, kes armastavad muidu taolisi lugupeetud kohti, nagu Valli baar või Peldik.
Mõnes mõttes on neil õigus. Olen neli aastat hoogu võtnud, ent pole paradiisist söandanud rahvale rääkida. Viimasel ajal on aga minus ärganud rahvaharija, nii et kannatan hoobid mehiselt välja.
Kaasa-andeks lugejale niipalju, et kui ta suudab oma tavaeestlaslikud kitsad arusaamad nn. euroopalikkusest vanalinna jätta, ootab teda oaaside ja t?eburekkide pesas ees tõeliselt hästi veedetud õhtu.
