Tartu linna soov anda välja juubelimark Tartu 975. aastapäevaks pahandas mõningaid “isamaalasi”, nagu ka tekst linna koduleheküljelt seoses Jaroslav Targa sõjakäiguga, mis tegelikult sõna-sõnalt pärineb EE 12.köitest, lk 579. Võib ju vaielda sõnastuse üle “?seetõttu loetakse 1030. aastat ka Tartu asutamisaastaks”, aga kindlasti pühitsetakse kogu maailmas linnade esmamainimise juubeleid, kellelt ja millega seoses need mainimised ka ei pärineks. On arvatud, et aasta 1030 tähistas eestlaste linnuse ja asula hävitamist ja seda ei sobi tähistada.
TARTU HÕIVAMINE
Arheoloogid on viimase paarikümne aasta jooksul toonud välja rohkeid puitehitiste ja puitsillutise jäänuseid Toomemäe jalamil ja raekoja ning ülikooli vahelises kvartalis, kinnitanud puitkiriku olemasolu Jaani kiriku all koos kristlike matustega sealsamas, kõik pärit X-XII sajandist. See veenab, et Tartu ei erinenud põhimõtteliselt muudest keskaegsetest varjaagide kaubateedel asuvatest linnadest. Tolleaegsetes keeltes ei eristatud linnust ja linna (linn/liin, Burg, град), mille tunnusteks olid kindlus ja garnison, sadam, turg (sõnad turg, raha, samuti rist, raamat, pagan, papp jt on vene päritolu, seega juurdunud enne saksa vallutajaid), püsielanikud ja käsitöölised. Tartu ja selle ümbrus on rikas aarde- ja mündileidudest. X sajandi araabia ja isegi rooma mündid kinnitavad kauplemiskoha vanust.
KAUPLEMISE PRIVILEEGID
Kiievi vürst Jaroslavi sõjakäik Tartusse tähendas eeskätt tähtsa kaubanduskeskuse hõivamist, aga ei pruugi tähendada selle hävitamist, kuna küsimus oli ju kauplemise privileegides Venelaste kantsi tegelik asukoht on siiani kindlaks tegemata. XVIII sajandil näiteks arvati, et see oli paiknenud praeguse Vanemuise esise haljasala piirkonnas: meie Ajalooarhiivis on ülikooli arhitekt Krause vana eeskuju põhjal joonistatud linnaplaan vastava märkusega.
KUIDAS TARTU OMA TÄHTSUSE MINETAS
Vene kroonika teatel 1061.aastast hävitasid sossolid rohkete elanike ning uhkete majadega (хоромы) Jurjevi ning ümberkaudsed külad, kusjuures nende rüüsteretk ulatunud Pihkvani. Kas need olid saarlased oma laevadel, nagu arvab enamus eesti ajaloolasi, või mingi Tartust lõuna pool asuv hõim, nagu pakub akadeemik Lihhat?ov (täpsustamata, olid need eestlased või lätlased), aga kindlasti polnud tegemist eestlaste poolt Tartu “tagasivallutamisega”, sest Novgorodi ja Pihkva ühisväelt rängalt lüüa saanud ellujäänud rüüstajad läksid ju koju tagasi.
Linn tuli taastada selle elanikel, pealegi kiiresti, sest kõige lühem ja ohutum kaubatee Novgorodist ja Pihkvast Läänemerele käis mööda Emajõge, mis tollal voolas Peipsist välja ja oli tunduvalt veerikkam, nagu ka Võrtsjärv ja kogu läänepoolne vesikond koos praeguse Pärnu jõega, mida tollal peeti Emajõe osaks. Läti Henrikul on nii Emajõe kui Pärnu jõe nimeks Mater Aquarum (Vete ema). Ka jõe algne nimi vene kroonikas Омовъжа on ilmne mugandus eesti sõnast Emavesi. Sajandite jooksul kallutas lääneranniku kiirem kerkimine Emajõe Peipsi poole jooksma ning katkestas umbes XVI sajandil otseühenduse Peipsi ja Pärnu lahe vahel. Sellega minetas Tartu oma tähtsuse kaubalinnana ning keskaegseid rännumehi vaimustanud toreduse ja rikkuse. Järgnevad sõjad ja suurtulekahjud tegid oma töö, ja ainult uhke Toomkiriku varemed ning kaheksast all-linna kirikust ainsana säilinud Jaani kirik mäletavad endist hiilgust.
KIRJAD KASETOHUL
Poliitilistel põhjustel pole slaavlastest varjaagide osatähtsus Tartu linnakssaamisel ühelgi ajastul kuigi laialt aktsepteeritud, kuid võidelda esmamainimise juubeli tähistamise vastu ainult seepärast, et see pärineb juhuslikult venekeelsest kroonikast, on lihtsalt naeruväärne. Põlglik usk venelaste madalamasse kultuuritasemesse on sügavalt ekslik. Ka vene ajaloolased on kaua kahelnud Nestoriks peetava krooniku väites, nagu oleks Jaroslav Tark asutanud koole. Kui aga poole sajandi eest avastati muinasvene lihtrahva omavaheline kirjavahetus kasetohul, tuli esivanematelt vabandust paluda. Mõeldes sellele, kui palju tohutükikesi on tuhande aastaga hävinud, kuipalju läinud väljakaevamistel prügi hulka, enne kui neil kirjamärke tähele pandi, võib järeldada, et mongolite vallutuse eelne Venemaa ehk Kiievi suurvürstiriik oli üks Euroopa haritumaid, arenenud riiklusega maid. Jaroslav Tark oli omaenda, tütarde ja muude lähisugulaste abielude kaudu suguluses Euroopa kõigi tähtsamate kuningakodadega. Tütar Anna oli pärast mehe surma isegi Prantsusmaa kuninganna, ja genealoogid on üle mitme valitseja temani toonud Ameerika presidendikandidaadi Kerry sugupuu.
Vähemalt üks kasetohul kiri on teada ka “t?uudi” (karjala või vadja, mis tollal kuigivõrd ei erinenud eesti keelest) keeles, ja võib-olla oleks neid leitud ka Tartus, kui oleks osatud otsida, ja kui see linn poleks nii sageli ja põhjalikult põlenud. Idapoolsete ründajate arvele saab kanda vaid väiksema osa kogu linna tabanud hävitustööst. Kõige sagedamini rüüstasid kergestisüttivate ehitistega, tihedalt asustatud linna suurtulekahjud, neist viimane 1775.aastal hävitas taas kogu linna koos sildadega.
Et venelased olid ristitud juba 988. aastal, on pärimus, nagu oleks Jaroslav Tark XI sajandil Tartusse ehitanud kaks kirikut, küllalt usutav. Igatahes olid need 1437.aastal olemas, nagu kirjutas üks läbisõitva vene metropoliidi kaaskondlane, kes kurtis, et ainult “kristlasi”, st õigeusklikke venelasi on suures ja toredas linnas vähe.
TARTU ASUTAMISAASTAT KINDLAKS EI TEE
Küsime nüüd, mitmes Tartu tõenäoliselt esimese põletamise aastapäev meil ees seisab? Arheoloogia andmeil on linn(us) põlenud umbes XI sajandi keskel. Meie eelarvamused on sidunud selle Jaroslavi 1030. aasta sõjakäiguga. Loogikat ja tolleaegseid mentaliteete arvesse võttes on hoopis tõepärasem aasta 1061. Kindlasti ei huvitanud kogu Läänemere regioonis tuntud ja kardetud saarlastest mereröövleid mingi rahvuslik hegemoonia, veel vähem tekitas tõrget rahvuskaaslaste hävitamine. (Ka täna eestlaste hulgas populaarne Ivo Schenkenberg 500 aastat hiljem oli eeskätt röövlijõugu ninamees, kes kõige rohkem kimbutas rahulikke elanikke, ja kui võimalus avanes, siis ka “okupante”).
Tartu asutamisaastat me kindlaks ei tee. Pole küll võimatu, et leitakse kirje, mis esmamainimise tähtaega ettepoole nihutab. Meie Tallinna-kesksed ajaloolased tahaksid aga lähtuda ainult linnaõiguse saamisest, mis teeks Tallinna Tartust vanemaks, kuna Tartu teadaolevalt pole saksa vallutajatelt XIII sajandil linnaõigusi saanud. Arvatavasti peeti seda tollal väljakujunenud vanaks linnaks ja see küsimus ei tõusnudki päevakorda.
AJALOOLASED SEKKUVAD POLIITILISSE PROPAGANDASSE
Ajaloo ümberkirjutajad on samuti vaidlustanud kõigis maailma teatmeteostes aktsepteeritud Tallinna esmamainimise aasta 1154 araablase al-Idrisi kaardil ja sellega seoses ka eelmisel aastal 850. juubeli tähistamise, mis oleks olnud suurepärane võimalus Eesti positiivse poole promomiseks ja uute sidemete loomiseks, eurorahadest rääkimata. Kõrvaltvaataja arvates ei mahtunud otsustajatele hinge, et osa kuulsust langenuks ka “valest” erakonnast linnapeale.
Loodetavasti ei lase tartlased end albikärast eksitada ega püüa oma ajalugu muuta restoranimenüüks, millest tunnistatakse vaid hetkel meeldivamaid palasid. Vaatamata sellele, et ka tubli arheoloog Ain Mäesalu on ajaloolise mõtlemise asemel kaldunud poliitilisse propagandasse ja võitleb “esimese vene okupatsiooni” tähistamise vastu (vt EPL 5.01.05.). Aga kuidas jääb tule, mõõga ja risti abil ning tuhandete tapetute hinnaga läbi viidud orjastamisega seitsmesajaks aastaks?. Poola päritolu vene kirjanik Bulgarin on Merkeli jälgedes arvanud, et kui eestlastele oleks jäänud võimalus ise oma suhteid korraldada, oleks nad võinud areneda sama edukalt kui Madalmaad.
Sakslaste kultuurtreegerluse ja eesti rahva päästmise teooriat , mida on asunud kaitsma osa eesti ajaloolasi, ei poolda ka Ain Mäesalu. Oma raadioloengus 28.mail arvas ta, et kui ristirüütlite aktsioon XIII sajandil poleks õnnestunud, oleks põhjapoolsed soomeugrilased (liivlased, eestlased, vadjalased, karjalased jne) võinud koos Novgorodiga moodustada võimsa riigi, mis oleks suutnud ära hoida Moskva vürstiriigi domineerimise või isegi tekkimise ja olla ajaloos võrdsel kohal Poola-Leedu vürstiriigiga. Sellega võib nõustuda.
Novgorodi veet?el võis üsna sageli kõlada ka “t?uudi” keel ja paljud t?uudid olid varjaagi vürstide juures tähtsatel kohtadel. Erinevalt läänekirikust ei sekkunud ka õigeusu kirik liigse karmusega inimeste tegemistesse. Nõiajahid jäid tundmatuks, ja Lennart Meri sai peaaegu meie päevil idapoolsete hõimlaste juures filmida karupeiesid ja linnutee tuuli.
Aga “oleks”-ajalugu on mõttetu konstrueerida, sest kui üks sündmus oleks jäänud toimumata, oleks ka kõik muu läinud hoopis teisiti, ja selle üle arutleksid hoopis teised inimesed. Siiani pole olemas viisi, kuidas rumalatele eelkäijatele edastada meie tarku nõuandeid ja noomitusi või kuidas karvavõrdki muuta seda, mis on juba juhtunud. Seepärast keskendugem rohkem sellele, kus me asume, mis meil hetkel olemas on, ja mida edasi teha.