Uku Masingule on antud igasuguseid hinnanguid “Eestima targimast mehest” “haige geeniuseni” välja. Masing ise aga manitseb hoopis hindamata, ehk kohut mõistmata jätta. Ta ütleb, et inimese eluaeg on liiaks lühikene selleks, et seda raisata iseenda vaatlemiseks ja teiste inimeste vahtimiseks kuigi inimene vahetevahel on sunnitud tegema seda.
KAHE EKSTAAS
Masing rõhutas, et inimene ei saa inimest juhtida, küll aga saab inimene teisele olla katalüsaatoriks. Kui inimene armastab teist inimest, siis ta näeb temas kvaliteete, mida ilma armastuseta ei näe ja nii võib teine sulle öelda, mida ta sinus tegelikult tunneb ning näeb – nii võid sa selle endaski avastada, nägema hakata ja kasutusele võtta.
Masing ütleb, et kui kaks inimest ühtaegu kogevad kõrgemat vaimset kogemust, siis ei saa olla kahtlust, et see on väljaspoolt neid. Mistahes kombel võib ju selle kallal närida, aga seda võimatust ei ole, et nad on ise sundinud välise tulema enestesse. Niisiis; armastavad ja usaldavad inimesed saavad olla üksteisele katalüsaatoriteks nagu näiteks Masingu näidendis “Palimplastid”. Nii võib koos näha kaugemale ja mõista rohkemat.
Masing ütles enda kohta, et ta saab ja oskab üksi olla küll, ent millegi tegemisel peab tundma, et keegi on temaga ja teeb kaasa. Ühine Jumala kogemine on suurim lähedus, mis inimesele antud. Kahe ekstaas on omamoodi kaksainus tunnetus.
ASKEES JA MÜSTIKA
Uku Masingust sai mulle omamoodi kumiir: olin ülimalt tänulik, et ta viitsib üldse minusugusega tegeleda ja imestasin aina, et miks. Kui ma tema juurde läksin, siis käed lausa värisesid. Masing muidugi küsis, et kas tarvitan mingeid aineid.
Ütlesin,et see on vaid aukartusest ja erutusest. Masing naeratas ja ütles: “Hea õpilase märk”. Ja veetis minuga oma kallist ajast pea viis tundi. Mis muidugi veel enam suurendas minu tänutunnet.
Minu jaoks olid tähtsad teatud askeesi küsimused: kas ja kuidas paastuda, kuidas ja mida süüa jne. Olin äsja hakanud taimetoitlaeks. Masing ütles, ta sööb üldse vähe ja ei söö näiteks enam juustu, sest ta on oma elumõõdu täis söönud.
Olin kusagilt lugenud, et juudid ei söönud ube. Minule aga olid ned nüüd lihapidude asendajaks. Küsisin Masingult: Miks? Masing ütles, et oad olid surnute toit. Kust tahes lähenesime, ikka tuli nii välja, et Masing ei pidanud toitumist eriti määravaks. Ma küll katsusin, et inimene koosneb ju toidust jne, ent asjata.
Lugesin toona prantsuse proviisori ja enesesisenduse rajaja Coue raamatut, mille kohta Masing rääkis, et kord oli üks vanem daam tulnud Coue juurde ja tal olnud oma 33 häda. Kuna apteeker Couel polnud kõigi nende vastu rohtu anda, siis ta ütles: “Korda igal õhtul, et mul läheb tervis iga päevaga ikka ja ikka paremaks.” Daam saanudki terveks.
Masing rääkis, et ka müstika võib olla teatud enesesugestsioon. Ta ütles, et on kujutlenud endale valmis õige MINA ja suunanud tegeliku MINA sellese. Ja nii on sündinud ka mõned tema ekstatilised laulud. Ta ütles, et nende seisundite eripära on see, et nad püsivad väga vähe aega.
Küsisin Masingult ka lugemissoovitusi, aga Masing ütles et iga asi tuleb õigel ajal. Ta õhutas ikka imetlemise tähtsust hinge häälestamisel. Kempise Thomase raamtu “Imitatio Christi”, mida suure vaimustusega lugesin, kohta ütles ta, et see on muidugi väga hea raamat, aga ega ta just lugemisraamat ole.
VAIMSED HARJUTUSED
Kord nädalas sõitsin Tartust Peedule, et siis Elva jõe kõrgel kaldapealsel vaimseid harjutusi teha. Vahest õnnestuski puudekohinaasee või pilvede liikumisse ära kaduda. Mina unustada. Ja tõesti sai kergem.
Ma igatsesin aga ikka mingit erilist kogemust. Sain kätte antroposoof Rudolf Steineri eestikelsed autoriseerit tõlked. Ja hakkasin kohe hoolega ka Steineri “Kuidas sada teadmisi kõrgeimast maailmust” järgi harjutusi tegema. Sisemine hääl andis juurde võtta ka Thomas Kempise, kelle järgi mediteerisin.
Mulle meeldis toona eriti – Valter Pabsoni sissejuhatuses – ütlus, et sellest raamatust ei saa keegi aru, kui vaim ei ava. Masing ütles, et Pabson olnud rosiristlane nagu Ernst Ennogi.
Rõõmustasin, et midagi jõudis kohale. Aga seda erilist kogemust ei tulnud ikkagi ei antroposoofia ei hatha-jooga läbi, mida samuti harrastasin. Olin endiselt oma otsingute/harjutuste tulemustega rahulolematu, siis kurtsin taas Masingule lootes ikka mingit konkreetset juhist, seitset sammu või head süsteemi – imerohtu, mis avitaks.
Just sellist ei saanud Masing anda, sest mistahes tervemõistuslik süstem oli Masingu meelest just see, mis võimatustas pääsmise.
MASING KIRJUTAS MULLE:
Olin natuke aega maal, nyyd säälse logelemise pärast tegemata tööd natukene palju. Selle koorma vedimisel ei oska taandada end Teie maailma korralikul kombel. Kui see taandamine yldse enam võimalik ongi, sest paljud asjad Teie mõtlemismaal tundusid mulle olulised aastkümnete eest ega ole nüüd enam.
Osalt seepärast, et nad on lahendamtud kasutatavate vahenditega – ja nende lahendus polegi eriti vajaline nagu ringi kvadratuur või küsimus, kas on olemas lõpmata hulk paarikuid algarve, osalt seepärast, et lahendused on labasevõitu üldistused, osalt seepärast, et saadud lahendus tekitab veel rängema segaduse mõnel teisel pinnal. Põhjusi palju.
Kyllap kõik sõltuvad sellest, et inimesele on jäetud võimalus valida endale aksioomide systeem (ilma vasturääkivausteta, sest nendega ei oleks systeemi), kuid ykski systeem ei saa tõestada iseenda korektsust või ainuõigust. Lihtsaim näide: kolmnurga sisenurkade summa võib olla alati alla 180, alati 180, alati üle 180 – sõltuvalt pinnast.
Inimene võib olla õnnetu, et lugu on nõnda: pole näha absoluutselt kindlat arvu – aarialaste iidset unistust, staatilist universumi. Ons vaja kannatada säärase “õnnetuse” pärast? Kas ei oleks veelgi rängemaid kannatusi valmistav (sala)teadmine. Et ainult yks neist kolmest (või kymnest jne.) on õige ja teisiti ei saa olla eluilmaski kuskil ega kuidagi? Milleks igatseda staatilisust? Milleks sellist surma?
Ei ole minu meelest tarvis küsida: mis on MINA; ei ole tarvi sotsida miskit igavesti muutumatut tuuma (nimetatagu seda kuistahes) ega defineerida teda.
Paraku vist, teid see ytlemine ei rahulda, see on võõrastav ega sobi yldkehtivate dogmadega. Aga maailm on suurem inimesest ja on saladuslik. Iga olend, iga kivigi on ime omaette. Enamasti need on huvitavamad inimestest, sageli täiuslikumad.
Inimese “tõekspidamistel” ja emotsioonidel ei ole mingit absoluutset väärtust. Ainus väärtuslik omadus on imetlemisvõime-uudishimuteadatahtmine ja sellest sõltuvalt “nägemine”. See on mõistmine, et kõigel on ilmatu hulk nägusid, kohutavaid-ilusaid, saladuslikke jne. Inimese eluaeg on liiaks lyhikene selleks, et seda raisata iseenda vaatlemiseks ja teiste inimeste vahtimiseks (iga teise vaatlemine on ju tema luuramine ja hindamine ehk kohtumõistmine) kuigi inimene vahetevahel on sunnitud tegema seda.
Ei ole mu meelest mõtet arutella ka oma karma kallal. Sest inimene isegi on yks aksiomaatiline/aksioomide süsteem, mida saaks muuta ainult astununa välja sellest.
Kuid väljaspool ei ole inimene enam seesama inimene, vaid üks teine süsteem, millega lugu oleks jälle täpselt seesama. Teist süsteemi ei huvita aga enam põrmugi eelmise muutmine, sest ta on jälle tervik omaette. On võimalik, et inimene saab suuteliseks vahetama aksioomisüsteeme, mõtlema paaris-kolmes võõras keeles, rohkemaks ei piisa eluajast.
Näete, ma ei oska soovitada Teile midagi Teid rahuldavat. Soovitan aga: võtke luup või binokkel, silmitsege samblikku laual (katsuge joonistada) või kauget puud (puhuks varje selle, puhuks valgusi) ja siis mõlgutage.
Yheltpoolt on kohutav, et nõnda taipate oma silmade puudulikkust, teisalt rõõmustav, et meelevõimed on puudulikud ja meid saab täiendada. Umbes nõnda on kõigega, mis inimesele “juhtub elus”, mida ta teeb ise.
“Käies” nõnda ei ole inimesele enam oluline see, kes on MINA, kes teised ning ta tunneb, et oleks põrguist põrgum elada staatilises universumis.
Teile soovides rõõmsat avastamisteed ja Jumala abi kõndimisel imedest imedesse staatilisust taotlevate inimeste soperdatud maailmas.
+Uku Masing+
14. augustil 1975