Mõrva toimumise ajal sündmuspaigal viibida on iga korraliku ajakirjaniku suur unistus. Seepärast meelitas enne jõule Võrus Tamula Tallides toime pandud ettekavatsetud tapmine ehk seatapu seminar kohale hulga foto- ja videokaameratega rahvast.
SIGA VAATAB INIMEST KUI OMASUGUST
Seatapu pealtnägemine pole tegelikult imeasi. Eestis tapetakse aastas 300 000 siga, inimesi vaevalt 500. Siiski on see kuidagi rituaalsem ja maagilisem sündmus kui mõne muu looma hukkamine. Seaga seob meid mingi eriline side, ega teda ilmaaaegu hellitlevalt vend Oskariks kutsuta. Juba vanarahvas ütles: “Siga on haleda südamega, karjub, kui tapetakse. Lammas on kange südamega, kannatab vaikides.” Ühest aforismiraamatust on meelde jäänud mõttetera: “Koer vaatab inimest alt üles, kass vaatab inimest ülalt alla. Ainult siga vaatab inimest kui omasugust.”
Sea süda on kõige lähedasem inimese omale.
Ja lõpuks pole ju juhus, et G. Orwelli “Loomade farmis” võtavad pärast peremehe minemaajamist võimu oma kätte just sead.
TÄPI JA LAIGU: ELU NÄINUD SEAD
Seminari ideoloog turismiguru Aigar Piho rõhutab selle sissejuhatuses, et tegu ei ole siiski lihtlabase verepulmaga, vaid asjaliku üritusega, mille mõtteks on propageerida vanu tööoskusi, mis tänapäeval ununema kipuvad. Kui Eesti peaks sattuma samasugusesse majanduslikku kaosesse nagu praegu Gruusia (ja miks ta ei satu, kui jätkuvalt radikaliseeruv idanaaber meid näiteks transiidist ilma jätab?), on ju hea, kui iga pere suudab end ise hädapärasega ära toita. Ja elusat siga sööma hakata oleks palju koledam.
Sea aastal sündinud jutu-, laulu- ja talumees Pulga Jaan jutustas seepeale, kui võikad tunded teda valdasid, nähes TV-seriaalist “Farm”, kuidas eestlased, lätlased ja leedulased üritasid põrsalt hinge võtta kaikaga pähe tagudes.
Õpetaja ja hõimuliikumise aktivist Irina Orehhova selgitas, et Udmurdimaal on siga preagugi kõigi teiste väärtuste ekvivalent, sest põhiliselt ühismajandites elavad udmurdid rahapalka peaaegu ei saa. Linna kõrgkooli õppima läinud Irina täditütre ühiselamukoht maksis näiteks pool siga ja kolm kilo mett.
Seminari peategelased, Tamula Tallide asukad vend ja õde Täpi ning Laigu pole tavalised sead. Neis on lisaks mitmele koduseatõule (eesti valge peekon, hämp?ir jt) ka metssea verd. Agu Hollo Hartsmäe talus elavad nende lähisugulased aasta läbi lageda taeva all ja annavad oma panuse maa künnieelseks kobestamiseks. Umbes aasta eest toodi nad koos mõnede teiste loomalastega Võru eeslinna Võlsile eelkõige ratsutamisteenust pakkuvate Tamula Tallide laste jõuluetendusi sisustama ning jäidki viimaste peremehe Vello Kikase hoole alla. Maikuus käisid Täpi ja Laigu Tallinnas Rocca al Mare vabaõhumuuseumis turismi- ja käsitöölaadal, lasid järjekorras seisvatel lastel end patsutada ja songisid üles terve Sassi-Jaani talu õue. Neid kuulsusrikkaid hetki demonstreeriti seminaril ka videolt.
“Elu näinud sead,” resümeerib Piho. Seminaril ohverdati vaid üks neist. Kumb, polnud veel hommikulgi selge.
Et vaatajaid hingeliselt ette valmistada, näitas etnoloog Art Leete filmi neenetsite ja handide rituaalsest põhjapõdratapmisest. Ikka kirvega kuklasse ja pussiga südamesse. Mehed joovad verd ja söövad toorest liha.
SURMAGA SILMITSI
Uurin tuhandeid loomi (häda)tapnud endiselt tõpratohtrilt, praeguselt Võru maavanemalt Mait Klaassenilt, kuivõrd kehtib tema puhul kunstnik Aleksander Mildebergi väide, et siga tappa on küll kole, aga siga ise teeb oma olukorra hirmsa karjumisega hullemaks. Ajab vihale ja siis on ka puss kergem tõusma.
“Vastupidi, parem on tappa, kui loom on vaikne,” leiab Klaassen. Päris vaikset siga ta ei mäleta, väike kisa käivat alati asja juurde, kuid selle hulk oleneb iseloomust. Seast palju kurvem olevat tappa lammast või vasikat.
Kõige tähtsam mees näidishukkamisel on tsuskaja. Teda abistavad notsude algne omanik Agu Hollo ja viimase vend Hans. Tsuskaja õige nimi on aga hoopis Agu Aasa.
Uurin Aasalt, kes elab muuseas Tsiamäe (Seamäe) külas, kas alkohol kergendab või raskendab tööd. “Väike naps käib ikka asja juurde,” on vastus. Mark polevat oluline, võib ka harilik võsavillem (puskar) olla. Kõhukad pudelid käivad nüüdki asjameeste ning pealtvaatajate vahel hoolega ringi ega puudu ka hilisemalt ühislaualt, kui Täpist on saanud praetud maks, veripannkoogid, rupskisupp ja lõpuks ka korralik praad. Viina või puskari üks sünonüüme ongi ju eesti keeles “seatapja”, nii on joogi valik enesestmõistetav.
Tapmist tuleb Haanjamaal praegu kõvasti ette. Järgeneva kolme päeva jooksul kingivad veel üks siga ja mullikas oma elunatukesed Aasale.
Täpi on suhteliselt temperamentne siga, röögib nagu elu eest kogu kannatuste raja sulust õue. Siis käib kõik kiiresti. Puss tõugatakse kõrri, kõrist voolab verd nii maha kui toopi, Täpi kukub külili, rapsib pööraselt jalgadega ning on paari minuti pärast küps. Tema viimaseid sõnu võib tõlkida umbes: rõve sõim sea keeles.
Pealtvaatajate silmad säravad. Verd jooma ega toorest liha rebima siiski keegi ei torma.
“Kas sa tead, mida tähendab soome keeles “poron puremminen”?” uurib Klaassen Art Leetelt. Viimane ei oska seisukohta võtta. “See on laplaste komme põhjapõtra suuga kastreerida,” räägib maavanem edasi. “Närid vasika seemnejuha katki ja kogu lugu.”
Täpi lohistatakse hammaste vahele kinnitatud traadi abil suurde vanni. Vesi peab olema vähemalt 70 kraadi, et harjased korralikult lahti tuleksid. Kuna Täpist endast pole enam pesijat, keeratakse 110-120 kilost keha ühelt küljelt teisele selja alt läbi pandud kettide abil.
Harjased tulevad hästi lahti ja Aasa arvab, et tsuskamine läks seekord üldse libedalt. Lõplik raseerimine toimub vanni kohal puuraamil suurte nugadega. Paljana näeb Täpi välja mõnevõrra impersonaalsem ja malbem.
“Viisin ükskord lahingukooli lihakeha. Kakssada kakskümmend oli!” uhkustab Agu Hollo.
“Ma olen nii intelligent inimene, et saan kohe aru, kui karv on leeklambiga maha võetud,” seletab Pulga Jaan. “Mina sellist liha suu sisse ei võta.”
Kõrvalseisvad asjatundjad märgivad, et Venemaale või Ukrainasse on raske Eesti sealiha müüa just valge peki pärast. Seal on tavaline kollane pekk, mis tulenebki harjaste mahapõletamisest.
Klaassen: “Ma olen näinud. Siga on algul nagu tont, raisk.”
Lähen vaatan, mida Laigu teeb. Ta on otseti mollis, õgib ohjeldamatult ja ütleb. “Öhöh- öh.” Seda võib tõlkida: “Hea, et niigi läks.”
VALA ENDALE VIINA KÕRVA
Seminaril liitus põhisündmusega hulk ettekandeid. Kaie Järveots rääkis stressivabast seast ja soovitas tapmise, poegimise ja muude ekstreemsete elujuhtumite korral seale närvide rahustamiseks viina kõrva valada. Pulga Jaan arvas, et mis sobib seale, peaks sobima ka inimesele.
Irina Orehhova kõneles, et Udmurdimaal tüdrukuid seatapmise ligi ei lasta, poisse aga küll. Pole halb, kui nad näiteks nülitud seaga poksi mängivad.
Kuivõrd kohal viibis ka Läti turismitalunik Janis Prangels, tekkis dispuut sellegi üle,
et kui siga sarnaneb nii palju inimesega, siis kas ta on rohkem eestlase või lätlase moodi. Vastus jäi õhku rippuma.
Seminaril omandatud teadmistele lisas kunstielamuse Hurda külateatri etendus
“Kolm põrsakest”.
Viieaastase Lõma?i arvates oli seatapu seminar keskmiselt tore asi: “See ei meeldinud, et ta ära suri. Aga see oli tore, et tal pärast karvad maha võeti.”
Aigar Piho lubas lähitulevikus korraldada veel sõnnikuveo ja seasuitsetamise seminarid ning täku näidisruunamise. Loodetavasti mitte suu abil.
Toosti öeldes tuletasin meelde Tallinna Loomaaias nähtut: kõik loomad olid kas üliärritatud või apaatsed, ainult metssead tegid rahulikult tööd. Üks pisike ajas kärsaga lombis telliskivi edasi ja teised õpetasid.
“Järelikult on siga ainuke loom peale inimese, kes on võimeline tegema mõttetut tööd,” arvas Piho.
Õhtusöögi ajal tuli umbes nelja-aastane poisike Vello Kikase juurde ja halas: “Miks te tapsite notsu ära! Ma ju ei lubanud!”
Sööjad kummardusid sügavamalt prae kohale ja lasksid nugadel-kahvlitel kiiremini käia?