2005|. aasta septembris teatas naftasektori hinnangute üks olulisemaid autoriteete USA valitsuse ja OPECi ees, Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) oma juhi Claude Mandili suu läbi, et käesoleval ajal on tegu kolmanda naftakriisiga ehk otsesõnu maailmakriisiga. Teda täiendas hiljem USA energiaminister Samuel Bodman, kes tunnistas, et esimest korda tema karjääri jooksul on naftatootjad kaotanud kontrolli turu üle. “Nad on võimetud hinda kontrollima,” nentis Bodman.
KRIISI AINUKESEKS NÄITAJAKS ON NAFTA HIND
Naftahinna pidev tõus viimase paari aasta vältel sunnib loomulikult majandusteadlasi, börsianalüütikuid ja teisi naftasektorist sõltuvaid asutusi, organisatsioone ning isikuid otsima sellele tendentsile seletusi.
2004|. aastal märgati eelkõige Hiina kiiresti kasvavat naftatarbimist. Hakkas selgeks saama, et Aasia tarbimistempode jätkumisel on vaja tootmist oluliselt suurendada, kuid ei ole, mille arvelt. Märtsis 2004| teatas OPEC, et suurendab liikmesriikide tootmiskvoote 0,5 miljonit barrelit päevas. Turud käitusid selle otsuse järel aga eeldatule täiesti vastupidiselt, nafta hind tõusis ühe dollari võrra barrelilt. 2005|. aastal oli üldlevinud seisukoht, et naftat tootvate riikide organisatsiooni OPEC tootmismaht on liiga madal ning see on peamine hinna kerkimise põhjus. IEA tegi selle järelduse pärast seda, kui naftabarreli hind kerkis augustis 2005| üle $70. Vahetult enne seda oli aga OPECi nõupidamisel teatanud Saudi-Araabia, et naftat tootvate riikide organisatsiooni jaoks on hind liiga kõrge ning soovitakse stabiilset hinda 40-50 dollarit barreli eest. Turu vastus oli kiire, 27. juunil maksis naftabarrel (WTI) esimest korda üle $60 ja 29. augustil ületati ka $70 piir. Turg oli lakanud reageerimast OPECi avaldustele. See oli midagi, mida naftaturg varem kogenud ei ole.
Aasta lõpul aga IEA toon muutus ja OPECi süüdistamise asemele kerkis tõdemus naftatöötlemisvõimsuste mahajäämusest. Energiaagentuur pidas võimalikuks naftahindade märkimisväärset kasvu, kui naftatööstusesse ei tehta lisainvesteeringuid. IEA hinnangul tuleks maailma naftatootmisse ja -töötlemisse investeerida 20,3 triljonit dollarit. “Sellised tulevikuvisioonid on olulised mõjutajad, mõistmaks, et tulevik ei ole jätkusuutlik,” selgitas Rahvusvaheline Energiaagentuuri juht Claude Mandil. Ta lisas, et kui lähiajal ei investeerita naftatootmisse, siis põhjustab see üldise kütusehinna tõusu ning pidurdub terve maailma majanduskasv. Praeguseks on IEA oma pessimistlikke prognoose küll veidi leevendanud, kuid naftahinna jätkuvat tõusu peetakse ülimalt tõenäoliseks. IEA arvamusel jääb maailma naftatöötlemise kasv veel vähemalt kolmel aastal alla nõudluse kasvule, kuniks aastaks 2010|-2011| valmib suurem hulk uusi naftatöötlemistehaseid.
MURELIKUD JA MURETUD PROGNOOSID
Majandusala analüütikute ennustused on tuleviku osas muutunud järjest murelikumaks, sest tegelikult ei vasta majanduslikel arusaamadel tehtud tulevikuprognoosid juba ammu tegelikkusele. Ühel hetkel ei osata enam aru saada, miks nafta hind tohutu kiirusega üles rühib. Sellise määramatuse ja peataoleku tekkimisel on mitmeid põhjuseid.
Kõige valusama hoobi on saanud aastaid valitsenud primitiivmajanduslik arusaam – nafta ei lõpe kunagi, sest kui on nõudlus, on alati ka pakkumine. Sellist muretust on nautinud ka paljude maade poliitikud.
Pole siin erandiks Eestigi. Novembris 2004| teatas keskkonnaminister Villu Reiljan Eesti Päevalehe veergudel enesekindlalt: “Sinnamaani, et kõik naftavarud end ammendaksid, läheb aega aga veel aastakümneid.” Tehnoloogiadoktor Jaan Mihkel Uustalu on aga veelgi muretum. 2005|. aasta juulis Äripäevas ja augustis Eesti Päevalehes avaldas Uustalu raevukalt oma optimismi: “Ajal, mil naftahind on kõrge, on kerge turustada apokalüptilisi ennustusi. Nafta on varemgi kallis olnud – 1982. aastal maksis see rohkem kui täna. Ei saanud nafta otsa siis, ega saa ka nüüd.” Uustalu hinnangul kujuneb lähima 15 aasta jooksul keskmiseks nafta hinnaks barreli eest $25-30 ning tootmismahtude vähenemist on oodata alles ajavahemikus 2025-2030. Ei ole raske märgata, et faktiliste andmete esitamisel viskab teadlane lihtsalt villast, kuid inimese usk on alati olnud üks eriline fenomen, mille nimel terved rahvad ja tsivilisatsioonid on hääbunud. Probleemi mõistmiseks ja lahendamiseks on usk käesoleval hetkel aga kasutu abimees.
HINNATÕUSU MEHHANISME RASKE SELETADA
Vaadates USA kergnafta kuu keskmise hinna muutumist (WTI – West Texas Intermediate), leiame järgmise pildi. Esimest korda tõusis naftabarreli hind üle $10 1974. aasta jaanuaris, üle $20 juulis 1979, üle $30 juba novembris 1979. Järgmisest hinnatasemest $40 barreli eest jäi ülimalt napilt puudu 1980. aasta aprillis (kuu keskmine $39,50). Edasi tuli oodata tervelt 24 aastat, maini 2004|, kui naftabarreli hind purustas esmakordselt ajaloos $40 piiri. Edasi on toimunud kõik aga väga kiiresti. $50 piir ületati oktoobris 2004|, $60 augustis 2005| ja $70 mais 2006|. Tõenäoliselt on ka piir $80 kõige lähema aja küsimus.
Kui eeldada, et hinnatõusu üheks stimulaatoriks on tõepoolest naftatöötlemistehaste võimsuste nappus ehk bensiini tootmine ei rahulda enam nõudlust, on ikkagi raske seletada hinnatõusu kõiki mehhanisme. Erinevalt bensiinist on USA-s näiteks naftavarusid kogunenud märkimisväärselt rohkem kui viimasel kümnel aastal keskmisena. Selles olukorras on mõistetamatu, miks bensiinitootmist puudutavad uudised viivad sel juhul käsikäes hinnatõusule ka toornafta. Tavaloogika järgi peaksid raskused tootmisvõimsustes tooma kaasa küll lõpptoote hinna tõusu, kuid samas mõjuma negatiivselt kasutatava toorme hinnale, eriti kui tegu on veel toorme põhikasutusvaldkonnaga. Selliseid arusaamatuid seoseid analüüsides andis IEA hoiatuse spekulatiivsete positsioonide suure mahu kohta turuoperatsioonides.
Spekulantidest veelgi mõjuvam on majanduses olnud psühholoogiline tegur, nii turul mängijate kui tarbijate oma. Naftahinna kõveraid on kogu naftaajastu vältel seostatud poliitiliste sündmuste ja sõdadega. On täiesti selge, et ka see loogika enam ei maksa. Või kuidas suhtuda sellesse, et uue rekordhinna saavutas toornafta hind vahetult Peterburis toimunud G8 superriikide kokkusaamise eel, kui reklaamiti laialt kaheksa maailma võimsaima riigi tahet teha koostööd energia valdkonnas ning lahendada maailmamajanduse ning julgeoleku ette kuhjunud probleemid selles valdkonnas! Kohtumisel vastuvõetud “Globaalse energiajulgeoleku” programmis sõnastati ka need peamised ülesanded, mis tuleb ühiste jõupingutuste abil lahendada:
– nafta kõrged ja ebastabiilsed hinnad;
– kasvav nõudlus energiaressurssidele (hinnanguliselt suureneb see aastaks 2030 üle pooleteise korra, kusjuures ligi 80% sellest kasvust rahuldatakse maapõuest kaevandatava kütte arvelt, mille varud on piiratud);
– paljude maade kasvav sõltuvus energiakandjate impordist;
– vajadus tohutute investeeringute järele kõigis lülides energiatootmise ahelas;
– vajadus kaitsta ümbritsevat keskkonda ja kliimamuutuste probleemi lahendamine;
– eluliselt tähtsa energia-infrastruktuuri seotus;
– poliitiline ebastabiilsus, looduslikud kataklüsmid ja muud ähvardavad ohud.
PROBLEEMID SÕNASTATUD, LAHENDUS PUUDU
Niisiis mõjutas see kõik naftahinna tõusu uutesse rekordkõrgustesse. Samal ajal aga võtsid majandusringkonnad appi seletuse, et rekordhinna põhjustajaks olid hoopis sündmused Nigeerias. Seal rünnati kahte torujuhet, mille tõttu Nigerian Agip Oil kaotas toodangus 129 tuhat barrelit naftat päevas. Laiemalt seletatakse, et Nigeerias on naftakompaniide töötajad ja tootmisüksused sattunud mässuliste rünnakute alla, sest kasvab rahulolematus, et suurt osa riigi naftatööstusest kontrollivad välismaised kontsernid. No ei ole selline seletus tõsine, arvestades, et Nigeeria annab 3,4% maailma naftatoodangust. Ja pärast torujuhtmete kiiret remonti jätkus ju naftahinna tõus endiselt.
G8 riikide kohtumisel vastu võetud programm sõnastas küll, missugused on probleemid, kuid seal puuduvad nende probleemide lahendamiseks usaldust äratavad abinõud. Üks aga kumab programmist läbi: naftat on vaja toota rohkem, efektiivsemalt, suurema kontrolli all ja keskkonnasäästlikumalt. Tegelikult on see suur illusioon jätkuvalt nafta seljas liugu lastes lahendada üksteisele vastukäivad probleemid.
“KESKKONNAKASULIK” NAFTATOODE?
See meenutab siin Eestis Pühajärve ääres hiljuti juhtunud lugu. Saksa jalgrattaturistid olid leidnud pärast kurnavat matkapäeva palavuses laagriplatsi telkimiseks. Kohalike laste suureks hämmastuseks hakkasid nad järves ?ampooniga pead pesema. Kui neile sellekohane märkus tehti, seletas üks naismatkaja täies sisemises veendumuses, et ta on näinud selle naftakeemia produkti reklaami, kus kinnitati, et see ?ampoon on keskkonnasõbralik! Naftareklaamiga on üha raskem petta maailma tööstuse tootmist ja tarbimist. Kuulsaks saanud naftafolkloori kohaselt ütles Saudi-Araabia kunagine naftaminister ja üks OPECi rajajaid ?eik Yamani: “Kiviaeg ei lõppenud kivide puuduse tõttu ja ka naftaaeg ei saa otsa nafta puuduse tõttu.” Pidades silmas seda, et nafta tarbimine saab otsa kõrge hinna tõttu, sundides otsima alternatiive.
G8 riikide programmis ei ole peaaegu üldse rõhku pandud alternatiividele ja nende otsimise vajadusele, mistõttu naftahind seda programmi ei usugi. Ühtlasi on see parim tõestus teesile, et naftahinnale ei mõju enam ükski traditsioonilistest majanduslikest, poliitilistest ega isegi sõjalistest abinõudest. Ainsaks mõjuvahendiks on jäänud alternatiivid.
UUED MAARDLAD – TAVALINE UNELM
Kõik suuremad riigid, kütusesektoriga seotud rahvusvahelised organisatsioonid ja ka uurimisinstituudid püüavad teha üha keerukamaid mudeleid, et modelleerida naftatootmise ja – tarbimise mahte ning arenguid eesolevateks kümnenditeks. Neid avaldatakse arvukalt igal aastal ja igal aastal on vaja teha uusi, et vanad unustada. Nende mudelite ühiseks omaduseks on see, et algandmed muutuvad neis väga suures ulatuses. Meil on aastakümnete jooksul tehtud tuhandeid prognoose igale maitsele. Kes soovib, et nafta saab maailmast homme otsa, leiab endale sobiliku mudeli. Kes arvab, et nafta ei saa mitte kunagi maailmast otsa, leiab samuti oma seisu kohtade toetuseks sobiliku mudeli. Küsimus on ainult selles, kas viimaseid on veel maailma jäänud või on kõik taolised “analüütikud” tänaseks isoleeritud teatud tüüpi hoolikalt valvatavatesse meditsiiniasutustesse. Selge, et valdavast osast sellistest mudelitest ei ole mitte väiksematki praktilist kasu. Teisalt võib seda ka mõista. Kui Ameerika ajakirjandusassotsiatsioon kutsus Chicago 1893. aasta maailmanäituse eel kokku riigi helgemad pead, paludes neil koostada arengu prognoos energiasüsteemi jaoks järgmiseks sajandiks, ei suutnud mitte keegi ette näha kivisöe ajastu lõppemist ning naftaajastu algust.
Prognoosid vajavad tõepäraseid algandmeid. Kust neid aga võtta olukorras, kus naftavarud on riikliku julgeolekupoliitika peamine aspekt ning majanduslikus globaalsüsteemis tähtsaim argument jõupositsiooni määratlemisel.
Vaatamata suurtele jõupingutustele uute maardlate avastamisel, on naftavarud viimase 25 aasta jooksul ainult marginaalselt suurenenud, kuigi paljud naftat tootvad riigid on teadlikult ülehinnanud oma varusid, et saada OPECilt suuremaid tootmiskvoote. 80% kogu naftast, mis praegu maapõuest ammutatakse, tuleb naftaväljadelt, mis olid avastatud juba enne 1973. aastat ning mille tootlikkus täna juba langeb. Kuni esimese naftakriisini kasvas aastatel 1960-1973 maailma naftatoodang keskmiselt 7% aastas. 1973-1987 oli kasv nullilähedane. 1983. aastast kuni selle sajandi alguseni oli aasta keskmine kasv 1,7%. Nüüd on kasvuressursid lõppenud. Ajalehtede esikülgi täitvad sensatsioonilised uudised uute maardlate avastamisest Alaskal, Gröönimaal ja Arktikas on pigem lootusest pungil unelm kui reaalne reserv naftatoodangu suurendamiseks lähiaastakümneteks. Pealegi on juttude puhul uutest naftaväljadest tegu erandlikult ekstreemsetes loodustingimustes asuvate paikadega, mille puhul võimaliku tootmise omahinnast targu vaikitakse.