Üldiselt olen kursis üritustega, mis linnas toimuvad. Ei maksa vaielda: mida rohkem neid on, seda parem. Eriti veel näiteks Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks pu??imise taustal. Alternatiivne üritus nõuab teavitust. Paraku ei suuda nooremad tegijad reklaampinda sugugi mitte sageli rentida. Nii oleme näinud palju klubiürituste, näituste jm plakateid majaseintel, laternapostidel ja mujal. Ja pannud tähele, et linnal on tekkinud uus võitlussuund – need sildid maha kiskuda. Muu Euroopaga võrreldes on see suhteliselt imelik: alternatiivplakat on sealse kultuuriruumi osa, mitte objekt, millega sõdida.
Netist alternatiivkohti suurt ei leia, kui just kogemata peale ei satu.
Kogemata võin sattuda väga hea asja peale, aga võin ka mitte. Flaiereid leiab küll igalt poolt, näiteks pubidest. Aga ma läksin tõsiselt kurjaks, kui tuli artikkel Linnalehes, milles öeldakse alternatiivsete kultuurikuulutuste kohta, et “võltsreklaamid reostavad linna”. Reklaamid, mida pole ostetud, mille eest linn raha ei saa – järelikult seadusevastane.
Tsensuur?
Ma ei saa sellest aru, kellele jääb ette hallis kivilinnas mingi kollane plakat.
Linn represseerib väikeseid tegijaid, kellel ei ole muid võimalusi oma info jagamiseks. Kultuuripealinn 2011| peaks ju omaalgatust toetama, mitte kätt ette toppima. Või eraldama kohad, kuhu oleks siis võimalik kuulutusi üles panna.
See on kommunikatsiooni takistamine. Linn harrastab tsenseerimist. Kui sa üritad kultuuri karbistada, tekib n-ö nomenklatuurne kultuur, mis on igasuguse isetegevuse vaenlane nr 1.
Ütleme, kõnnin Vabaduse väljakul ja vaatan näiteks Kultuuripealinna plakatit ja ma tegelikult ei tunneta seda. On nagu vabadus, aga ainult mingi hetkeni. See on selline Eesti värk. Tahetakse näidata, et meil on olud väga vabad. Aga kui oled vähegi reisinud Euroopas, näed, kuidas paljud kohad on n-ö põrandaalusest kultuurist ja plakatitest täis. Pandud inimeste poolt, kellel ei ole muid võimalusi, aga on tohutu tahtmine. Ja sellele ei olda vastu, vaid seda tervitatakse. Meil on linnas postamendid, kus on ainult kindlad üritused, kellele on antud enda tutvustamiseks pind. Aga tundmatutele, kellel raha ei ole, pole ka pinda. Meilgi võiks olla sellised tulbad, kuhu igaüks võib oma ürituse üles liimida. Näiteks infokeskuse juures vanalinnas, vahetult enne Raekoja platsile jõudmist Harju tänaval Vilde monumendi juures. Läbikäidav koht. Rohkem võimalust oma asjade promomiseks.
Selliste suurte kuulutustetulpade olemasolu ei nõuaks linnalt mitte mingit väljaminekut.
Kõik suured asjad kasvavad välja väikestest. Kõik algab rohujuure tasandilt. On vaja publikut, on vaja harjutada. See on ilge silmakirjalikkus nimetada kultuurseks riigiks riiki, kus nendelt inimestelt võetakse see võimalus. Kõik, kes midagi on teinud, on pidanud selle tegema nullist.
Jaotama ise flaiereid, kleepima, üürima ruumid, et tule vaata meid ja see on täiesti normaalne.
Inimesed tahavad seda. Noored ei taha nii väga minna sellele üritusele, mida telekas reklaamitakse. Nad tahavad kõndida tänaval, avastada mõnd tundmatut asja. Täiesti noname’i.
See tekitab juba iseenesest uudishimu, kui huvitavat kuulutust näed. Ja neid põlveotsas tehtud plakateid võib ju ka nimetada kunstivormiks.
See ongi kunstivorm.
On terve rida üritusi, mida ei rahastata. Kõik muidugi ei mahugi rahastamise alla. Tüübid sebivad ise papi, teevad mingi ürituse ja plakati ning siis tuleb linn ja ütleb fuck off.
Kas toimub mingi näidend või näitus või kontsert – see kõik on kultuur. Kultuur on suur kompott erinevatest asjadest ja üks asi ei ole rohkem kunst kui teine. Mina kui Tallinnas elav ja Kunstiakadeemias õppiv noor tahan, et inimesed saaksid sellest aru, et kultuur ei ole ainult üks kindel asi näiteks ühes kindlas rahvusooperis.
Kusagil on terve meretäis pealekasvavaid Arvo Pärte. Aga reglementeerimine – suur ja väike kultuur, mis on Eestile omane, pole just kõige nutikam. Tegelt ei ole sellist asja nagu suur kultuur ja väike kultuur olemas, vaid kõik on osa mosaiigist, ühte poleks olemas ilma teiseta. Ja kõik asjad ei hakkagi kunagi müüma suure kultuuri tasandil, mis ei tähenda seda, et need ei oleks kellegi jaoks olulised. Et üks asi läheb peale 100 000-le inimesele ja teine 10-le, ei vähenda selle väärtust mingit moodi.
Tallinnas olen tihti tundnud, et sugugi kõik toredad asjad ei ole lubatud. Pool aastat tagasi sõitsin trammiga ja nägin, et postide, majade, bussiootepaviljonide peale olid kleebitud valged A2 plakatid, kuhu oli suurelt kirjutatud sõna “VABADUS” ja sinna alla et “kuulutame välja konkursi parima lahenduse leidmiseks”. Ja see oli tegelikult noorte hakkajate ettevõtmine. Nad tahtsid kaasata linnainimesi kultuuri tegemisse. Nii-öelda kaasa rääkima.
Sel hetkel tundsin, et ma olen osa kultuuriruumist. Ma võin teha, mis ma tahan. Ma võin avaldada oma arvamust. Keegi saab seda lugeda. Keegi saab seda edasi arendada. Mõelda, arutada. See oli plakat, kuhu sai juurde joonistada või kirjutada. Mul oli tõesti esimest korda pealinnas äge tunne.
Näiteks vestelda inimesega, kellega sa kunagi ei kohtu. Saad dialoogi teha. Järgmine kord ta tuleb ja vaatab, mis talle on vastatud.
Mind häiris see, et munitsipaalpolitsei…
…Ehk Munn-Po…
…hakkas täiega tegelema selle “probleemiga”, et tegu olla justkui reostusega. Oleks vaja raha eraldada, et neid inimesi püüda ning et inimesed annaksid kohe märku, kui keegi sellise sigadusega jälle hakkama saab. No misasi see veel on?
Lihtsalt tullakse, rebitakse maha ja kui nendel pole parajasti piisavalt inimjõudu, siis olge head kodanikud ja tulge appi koputama.
Mul on küsimus. Kellele see plakat jalgu jäi? Kas keegi ei saanud oma raha kätte selle eest? Või oli see keelatud pinna peal?
Oleks vaja aru saada, et meil on XXI sajand. No vaadake, mis toimub mujal. Ootad bussi, 10 minutit, postil 10 üritust kirjas. Lahedalt vormistatud. Sa loed, teed aega parajaks, kusagilt astud hiljem läbi…
See on infovahetus.
Ja kõigil on huvitav. Ma ei näe siin probleemi. Seda on vaja. Seda on veel rohkem vaja. Mida rohkem seda tuleb, seda sallivamaks inimesed muutuvad, seda laiemaks kujuneb kodanike silmaring. Noorte ja vanade väljendusviis. Rääkisin oma sõbraga, kes on seisukohal, et noorte plakat on igal juhul esteetilisem kui roostes postid. Ilusaks ja huvitavaks saab linnaruumi teha null raha eest.
Väiksem tegelane, kellel eriti pole eelarvet, peab leiutama sellised kohad, kus jääks silma, aga maha ei rebitaks.
Kui tal on 50 krooni või 1000 krooni, peaks ta hakkama saama. Sest kui sa oled asjalik, siis mõtled välja lahenduse vastavalt oma võimalustele. Ühel klubi plakatil oli lihtsalt valgele A3-le peale lastud ilusa fondiga tekst ja see nägi välja lahe ning proff. Ja pakun, et see maksiski võib-olla 50 krooni. Kõik leiavad need lahendid ja ma ei ütle, et üks on halvem või parem kui teine.
Mul tuli meelde, kuidas Nike tegi versus Adidas reklaami. See toimus Amsterdamis. Lugu oli nimelt nii, et Adi palkas noored, kes tõmbasid Adidase plakatile värviga Nike peale.
Väga nutikas. Ma elasin aasta otsa Iirimaal. Seal tänaval kõndides nägin ma palju ürituste flaikusid postide küljes. Olid teatud piirkonnad, kus oli kohe väga palju plakateid.
Temple Bar oli ikka päris kirju.
See oli päris kirju jah. See on ju muusikakeskus ja sinna kleebiti väga palju. Turistitänav ja läbutänav. Ka ehitusplankudel nägin. Mis probleem, see on ju lihtsalt tühi plank.
See võiks olla vabalt lubatud. Ja kui tõesti on vaja, et see linn oleks nii kuradima puhas, siis võiks eraldada kas või 200 meetrit tänavat või tänavaosa, mis olekski selleks eesmärgiks.
See Levika kant oleks suht õige suund.
Seal tänaval võiks olla ka võimalus tänavamuusikutel mängida jne. See oleks meie konkreetne ettepanek linnavolikogule, linnavalitsusele, et kutsuda kokku komisjon ja noored tegelased endale nõu andma, et kus see tänav või koht võiks täpsemalt olla. Selle koha suurus ja pikkus oleks täiesti kokkuleppe küsimus. Et organiseerida välisruum, kust kõik saavad läbi jalutades toimuva kohta infi kätte. Nii et meie ettepanek on viia sisse vastav seadusemuudatus.
Selline asi peaks sündima ikkagi väga läbikäidavas kohas.
Kunagi vennad Johansonid tahtsid Ladina kvartalis midagi taolist teha. Alternatiivkultuuri tänavat. Aga nad ei osanud seda vormistada.
Iirimaal on see Crafton street, ilgelt kihvt tänav, kus on palju poode, muusikaärisid ja samas tänavakunstnikke. Näiteks üks mees, kes maalis maas hiigelsuurt maali, mis esimese vihmaga ära ujus… Väga ilusasti tegi seda. Inimesed käisid, tegid suured silmad ja hea meelega andsid talle raha. Ükskord kõndisin seal ja tiibklaver oli kohale toodud. Mees ülikonnas mängib T?aikovskit. Sellist asja ei ole ma kusagil mujal näinud.
Meil ei tohi ju seaduse järgi tänavamuusikat olla. Sa pead saama ametliku loa. Veel hullem on, kui sa paned mütsi ka maha.
Ma arvan, et kõik asjad ei peaks olema nii jõhkralt reglementeeritud. Isegi kui on see loll seadus, kurat, pane silm kinni. Keda see segab? Kas on tõesti vaja nii väike olla? Ma tahaks, et noored teeksid asju, levitaksid oma sõna, kleebiksid plakateid.
Ei ole vaja niipalju stressi sellest, et sa pead nii kangesti leiutama, vaid ongi konkreetselt nii, et kui sul on idee, siis sa saad seda väljendada, kusagile üles panna ja inimesed näevad seda. Nii lihtne võikski ju see asi olla.
Näiteks juhtum, kui sõbra koer läks kaduma. Jagunesime gruppidesse, hargnesime ja terve selle ümbruskonna, paari kilomeetri raadiuses, panime tihedalt numbri, koera pildi ja suure “APPI” sildiga kuulutusi täis. Varsti tuligi kõne ühelt vanamehelt, kes oli koera leidnud. Ta poleks osanud midagi teha, kui ta poleks plakatit näinud.
See kultuuripromo on täpselt sama asi, et ühel hetkel jääb sulle see silma. Mis kaudselt ja otseselt tegijat toetab. Inimesed imbuvad kohale, annavad uutele tulijatele julgust, see teeb järgmisi asju. Ja ühel hetkel me avastame, et äkki kuulub ta tippkultuuri juurde.
See, et noored kleebivad plakateid tänavale, tähendab, et inimesed on palju rohkem linnaga kontaktis. Nad ise toovad need üritused sinu juurde, nad ise teevad linna, nad ise teevad kultuuri.
Et linn ei oleks võõras monstrum, vaid midagi omast. Et see suur üritus, Tallinn, Kultuuripealinn 2011|, ei koosneks ainult ideest, vaid inimestest, pisikestest suurteni välja.
Need on ju kultuurikeskused. Läbikäidavad kohad. Ühelt poolt ma tahaks julgustada, et noored veel rohkem teeksid, ja teiseks see, et vanemad inimesed saaksid aru, et aeg on edasi läinud. See on tänapäev. Mind täiega häirib, et väline pilt on nii üles keeratud, aga tegelikkuses selle taga ei ole sul tuhkagi. Teeme parem midagi!
Nagu öeldud, tegelikult oleks aeg edasi minna ja vaadata, mis toimub mujal maailmas. See kõik on olemas. Mida me lolli mängime?
Noored tahavad end tõestada, tõusta ja teha. Andkem siis võimalusi!
* * *
Lihtne ja loogiline plaan B
AMETNIK, LOE LÄBI: Ettepanek, mil moel anda noortele tegijatele võimalus ennast reklaamida.
Euroopa suurte ning väikeste linnade tänavapildi juurde kuuluvad lahutamatult isetegevuslikus korras seintele, postidele, plankudele jne siginevad plakatid. Need plakatid kutsuvad üles minema väikestele, eklektilistele ning põnevatele kontsertidele, etendustele, näitustele, filmi- või muusikaklubidesse, kirjandusüritustele jne. Enamasti on eelpool loetletud asjade korraldajaiks noored ja entusiastlikud tegelased, kel puudub “ametliku reklaami” ostmiseks eelarve, tihti on üritused tasuta.
Tallinna linnal on tekkinud komme sarnase nähtuse vastu võidelda, enamasti nimetatakse asja “võltsreklaamiks” või “libareklaamiks”. Euroopa kultuuripealinnaks pürgiva Tallinna otsustajad ei ole tõenäoliselt aru saanud, et noorte reklaamivõimalusi pärssides pärsitakse kultuuri rohujuure tasandil ning pannakse sellega otseselt käsi ette uute professionaalide esiletõusule. Paljud põnevad üritused jäävad teavituseta ning otse loomulikult käib seetõttu seal ka vähem publikut, sest teave lihtsalt ei jõua huvilisteni.
Kutsume linnavõimu ja volikogu üles seda situatsiooni muutma.
Soovitame moodustada nõukoja, rääkima noorte ja alternatiivsete tegelastega ning organiseerima vanalinna kolm-neli vastavat “kuulutustepunkti”, kuhu kõigil soovijail oleks võimalus oma ürituse reklaam või muu teave vabalt ning tasuta üles kleepida.
Linna finantseering taoliste postide ehitamiseks oleks ühekordne, samas annaks see väiksematele tegijatele uue ning laiema võimaluse. Kultuuripealinn ei tähenda üksnes riikliku kultuuritegu – iga suur asi saab alguse väikesest ning linnal oleks siinkohal võimalus konkreetse sammuga oma head tahet näidata ja pealinn kõigile lähemale tuua.