Kui ma igiürgajal loomanahkades ringi jooksin, tabas meie poolinimkarja nälg. Kohalikud mammutid oli väga tugevaks muutunud, nuiaga neid enam ei lömastanud. Kratsisin oma kukla veriseks ja peagi taipasin: kaevasime sügava augu, panime orad põhja püsti. Ma seisin augu veerele, niru tapanui peos, ja hakkasin lolli mängima. Mammut tuligi, peatus teisel pool lõksu, jõllitas mind umbusklikult. Mina aga kutsusin teda duellile, loomade keeles, nagu ausale mehele kombeks. Elajas ründaski, aga paraku tabasid teda reeturlikud orad augu põhjas. Seltskond sai kõhu täis, mina aga tõusin karja juhiks, peaaegu pooljumalaks, sest sain aru, et loomad ja linnud ei oska valetada, neil nupp ei noki. Valetamine on inimlik! Aga kui nälg ei näpista, siis tahaks veel midagi. Hakkasime sõbraga üht ja sedasama naist meelitama, kuid sõber oli edukam, meeldis rohkem, mis siis et tal olid täid peas. Ma pakkusin talle teenet: võtan elajad juustest välja. Sõber oli väga tänulik, keeras selja, et saaksin kuklast täid kätte. Ma kujutasin ette, et tal on mammutid kõrva taga, ja siis virutasin nuiaga, nii et ajud pritsisid. Õieti tal ju ajusid polnudki, miks muidu usaldas selja keerata. Naiivik! Ah jaa, teistele ütlesin, et vaene mees sai metsas puuga pähe.
*
Ja siis, umbes seitse sajandit tagasi, kutsusin ordumeistrina Paidesse neli matsikuningat. Mul oli vaja need põikpead eriti vaikselt tappa, seepärast lubasingi, et nad pääsevad tervelt koju tagasi. Kultuuritud, nagu nad olid, jäid nad mind uskuma ja nii nad oma lõpu leidsidki. Seekord oli valetamine niivõrd üllatav, et otsustasin vale nimetada pettuseks. Vaatamata massikommunikatsiooni puudumisele levis minu tapateo strateegia kiiresti. Esmalt hakkasid epigoonid abituid käsitöönduslikke valesid ketrama, kuid tänaseks on edukad inimesed tugeva magistri tasemele jõudnud. Parimad on pälvinud hellitustiitli Kaval. Tore, sest rahval, kel puudub oskus valetada, puudub kultuur!
VALE, INIMKONNA EDASIVIIV JÕUD
Progress on olnud ilmne. Näiteks on vale arsenali võetud mitmesugused psühhotehnikad või õigemini, nendest tehnikatest on tehtud valele abimehed. Printsiip: kui sa ikka midagi väga tahad, võid seda ka saada, takistused on ületatavad, neid justkui polekski. Takistuseks ei ole isegi kõlbelised printsiibid. Kultuuritut inimest võib lõpmatult petta, sest mida sa tahad, seda võid ka saada. Valetamine on muutunud käepäraseks instrumendiks nagu tellitav mutrivõti. Iga inimmutrikese ümber näpu mässimiseks pole sobiva suurusega eraldi võtit vaja valida, muudkui keera universaalset.
Niisiis saab positsioneerunud osa inimkonnast turvalise valetamise know-how endale tasuta alla laadida või raha eest vastavale koolitusele minna. Muret justkui poleks, kuid paradoksaalsel kombel tundub, et vale on peaaegu kadunud. Miks ma nii arvan? Eks ikka massiajakirjandust jälgides, kus valetamisest pole varsti jälgegi alles. Meediast võib kinni püüda umbes niisuguseid väljendeid nagu ‘varjas asjaolusid’, ‘ajasin segi’, ‘eksisin sõnastuses’, ‘mõtlesin ümber’, ‘mu sõnu tõlgendati valesti’, ‘lükkan ümber ja kinnitan’ jne. No mis nad mulle tulevad siin luuletama: ‘varjas asjaolusid’, järelikult ‘valetas’; ‘ajasin segi’ ja ‘eksisin sõnastuses’ kohta on õige kommenteerida ‘unustas valetada’.
Ja ajakirjanikud, pange tähele: kui keegi ütleb ‘te mõistsite mind valesti, ma selgitan’, siis hakkab ütleja kohe valetama. Kui panna näiteks ‘varjas asjaolusid’ asemele lühidalt ‘A’ ja redutseerida eeltoodud väljendid neis peituvale algmõttele, siis saame: kui härra Kaval ütles ‘A’, siis järelikult valetab, ütles ‘B’ – valetab, ütles ‘C’ – valetab, ütles ‘D’ – valetab, ütles ‘E’ – valetab, ütles ‘F’ – valetab, ütles ‘G’ – valetab.
Kui vale on massimeediast kadunud, siis võib ta kustuda ka eliidi teadvusest, ja see oleks juba immuunsuspuudulikkus. Inimkonna edasiviiva jõu pärssimine toob kaasa mammutite, marslaste ja teised hiidputukate rünnaku, esmalt aga võtavad koos oma naiivse aususega võimust täikraed.
VALE VALVURID
Äkki on valele valvurid pandud? Rein Kuresoo rääkis raadios ühes aastatetaguses kesköötunnis, et valetamine on tema jaoks koormav. Kui valetada, siis tuleb valele ka valvurid panna, et vale ilmsiks ei tuleks, ja nii tuleb kogu aeg viibida valetamise seisundis, isegi kui hetkel ei valetatagi. Loomulikult, valetamine pole igaühele kontimööda. Ilma karastava treeninguta võib saada infarkti: pea peab olema külm, süda nagu kakspealihas.
Rein Kuresoo rääkis oma isiklikest motiividest, kuid üks sünoptik ei riku veel ilma. Olukord võib olla märksa hullem, kui valvuriks oleks vana Kanti vaim: “Niisiis, kes valetab, kuitahes heatahtlikult ta seejuures poleks ka meelestatud, peab tsiviilkohtus nende tagajärgede eest andma ise vastust ja nende eest karistust kandma, olgu need ükskõik kui ettenähtamatud: sest et tõemeelsus on kohustus, milles tuleb näha alust kõikidele lepinguile rajatavaile kohustustele, mille seadus, kui neile ka kõige väiksem erand lubatakse, tehakse ebakindlaks ja kõlbmatuks. Niisiis on olemas püha, tingimatult käskiv, mitte ühegi konvenientsiga kitsendatav mõistusekäsk: olla kõigis kuulutustes [Erklärungen] tõemeelne (aus). [- – -] Õigust ei tule ealeski sobitada poliitikaga, poliitikat õigusega aga alati.” Ja see, kes tõemeelsuskohustust kuulda ei võta, vaid nõutab endale kõigepealt loa kaaluda võimalikke erandeid, on Kanti järgi juba valetaja (in potentia).
PANNIGA VÕI KANTIGA?
Peab ütlema, et Kant teeb asjad liiga lihtsaks. Kui ajakirjanik ütleb, et härra Kaval on valetaja ja veel in potentia, siis ajakirjanik “peab tsiviilkohtus nende tagajärgede eest andma ise vastust ja nende eest karistust kandma”, sest hr Kaval on meedianeegri enda laimamise pärast kohtusse kaevanud ja ajakirjaniku võit lähedal jackpot’i tõenäosusele või vastasel korral poleks hr Kaval oma nime väärt. Neljanda võimu esindajana ei taha ajakirjanik kolmandast, auhinnalisest võimupositsioonist midagi kuulda, võtab oma sõnad tagasi ja on nõus ise olema valetaja – kasvõi in potentia, jäetagu ainult rahule. Siinkohal jään ma ajakirjaniku hukkamisega nõusse. Ta ei oleks tohtinud öelda/kirjutada ‘valetaja’, vaid ‘aus hr Kaval valetas’ või ‘hr Kaval on aus, aga valetas’.
‘Vale’ kadumine võib olla tingitud hoopis ajakirjaniku erahuvist. Näiteks ta püüab aia taga tiigi ääres armukese seltsis kalu panniga, aga kodus naisele ütleb, et Kantiga. Naine, teadagi tark, leiab taskust panni. Kurnatud ajakirjanik ei ütle vihasele naisele “eksisin sõnastuses”, vaid: “Anna andeks, ma valetasin, see on tõesti pann, ausõna, enam ei tee.” Mõne aja pärast ilmub tema artikkel, kus ta ütleb ühe hr Kavala kohta ‘valetas’. Ta tuleb koju, naine aga vihane, viskab ajalehe näkku: “Sa ju lubasid, enam ei tee, aga nüüd ‘valetad’ kõigiga – kes ma siis sulle olen. Valeta ainult mulle, muidu lähen hr Kavalale.” Tülpinud ajakirjanik ei jaksa oma vaimuvara perekonna ja ühiskonna vahel jagada ja otsustab, et vale jäägu perekonda, enam ta nii ei kirjuta.
LUUA TULEB VALEVAUT?ERID
Niisugune ‘vale’ omavoliline privatiseerimine on veel üks põhjus, miks ma saan valetamisest järjest vähem lugeda. Meie riigis ei käi erastamine enam ammu ürgomavoli korras, vaid riigikogus sätestatud reeglitega. Ma ei ole kuulnud, et parlament oleks kunagi mõelnud algatada vale privatiseerimise menetlust. Aga kui selline seadusetus jätkub, siis teen esimesele võimule ettepaneku algatada vale kui ühiskondliku produkti jagamise menetlus, näiteks vaut?erite alusel. Kodakondsusetud võiksid neid saada eriliste teenete eest, riigikogulased vastavalt keskmise vale koefitsendile ikka natuke rohkem ja rohkem, lisaks muidugi tuleks neile ette näha esindusvalede limiit ja riiklikele salavaledele jäägu juurdepääs ainult aususdetektoriga skännitud ametnikel.
Et maailmavale kõikumistele mitte jalgu jääda, moodustatagu riikliku vale reserv, kiirvaletajate eriüksusest rääkimata. Paberil on kõik liiga perfektne, aga tegelikkuses hakatakse ju valevaut?eritega spekuleerima, täikraed veetakse ninapidi ja lõpuks asutab hr Kaval & Co panga. Vale võiks kuulutada lihtsalt võõrandamatuks inimõiguseks, mis oleks midagi õhusarnast, kuid siis oleks see kõigi, järelikult mitte kellegi oma. Ta haihtuks nelja tuule poole ehk muutuks impersonaalseks ja nii saab ring jälle täis – vale on kadunud.
VALE HINGITSEB IKKAGI
Et mitte muutuda ülekohtuseks, võtan ma “loa kaaluda võimalikke erandeid”, milles vale esineks täiesti ausalt väljaöelduna. Nii juhtus näiteks ühes sügises Rahvateenrite saates, kus öeldi vaikselt “valetab” või “valetavad”. Eelmisel kuul kirjutas Postimehes Toomas Sildam kaitseministri kohta: “Sellega tunnistas ta valeks oma ministeeriumi pressiesindaja nädalataguse teate?”. Septembri Rohelises Väravas toob Toomas Trapido lugejateni Linnart Mälli sõnad: “…au sees on kavaldamine, valetamine?” Rahvateenrite saates järgnes “valetamisele” kõhklev paus, asi jäi justkui katki, aga üks “vale” saate koha on ikkagi hea. Teises näites kirjutas ajakirjanik ise: “tunnistas (ta) valeks”, kolmandas ei roogitud intervjuust karme sõnu. 19. novembri seisuga leidis Delfi otsing “valetas” 140 kohast, “valetab” 114 kohast. Päris aukartust äratav tulemus, kuid kahjuks hõlmab leid aastaid 1999-2004|. Muuhulgas valetavad ka asjad ja nähtused: ilm, reklaamid, arvutiviirused, rääkimata Savisaarest, kellest on tehtud valetav Barbi. Venemaa valetab niikuinii, ja üldse tundub, et välismaal valetavad valgekraed rohkem kui meil. Siin on asja käsile võtnud täikraed: keegi mees või mingi naine tükivad pidevalt politseile valetama; mitmed-setmed beibed aga poevad valehammaste hankimiseks lausa nahast välja. Õige mees valetab vähe, tal on kiire. Aga põhimõtteliselt hingitseb vale ikkagi, kuigi pisikestes fontides või ridade vahel, pealkirjadest ja lööklausetest on vale kadumas.
NELJAS VÕIM LIHTSALT PEAB VALETAMA
Ma ei taha, et ajakirjandusest vale kaoks, sest muidu ta poeb peitu, muutub impersonaalseks jõuks, pommiks või soojuseks, mida enam mammuti pähe lõksu ei meelita. Kus ja kellega koos ma siis saaksin areneda uueks teadvuseks, kasvõi homo mendax’iks.
Nii et kui esimesest kolmest võimust asja pole, tuleb neljandal valetamine enda kanda võtta. Ajakirjandus on ju tegelikkuse peegel ja kui sealt vale vastu ei vaata, siis kuidas ma teada saan, et olen inimlik. Igal juhul loodan, et aasta norm on nüüd täidetud ja ajakirjandus valega kasumis. Head vale-aasta lõppu!