Tegelikult olgu kohe öeldud, et nad on hästi hakkama saanud. Võib lõpmatuseni vaielda, et kas järsku Andrus Ansip oli liialt optimistlik, sinisilmne, liiga rõõsa või roosa. Sel pole tähtsust. Meie taustsüsteem on Euroopa Liit. Pikaajaline tööpuudus on ja jääb meie väikese ja suht vähekvalifitseeritud majanduse hädaks veel pikka aega. Sama asi on inflatsiooniga. Niikaua, kui me püüdleme rikkaimate eurooplaste rüppe, jääb surve palkadele ja hindadele. Me ei pääse kõrgest inflatsioonist veel niipea, see on struktuurse, mitte konjunktuurse iseloomuga. Ka siin saab Ansipit ju ainult kiita, kui ta nähvas joonlauaga Eesti Energia hinnatõusu taotlusele armutult vastu näppe! Well done!
Aga mis on praegusele koalitsioonile põhilised etteheited? Nii Reformierakonna kui ka IRL-i kohta toon välja enim hingekriipivama.
Reformierakond: tölplus haldusreformi ümber
Ehk teate Dan Browni “Da Vinci koodi” ekraniseeringut? Seal mängib peaosa Tom Hanks, kes kehastab Harvardi Ülikooli professorit Robert Langdoni ja ühte Pariisi politseikomissari teeb Jean Reno. Viimane küsib professorilt Louvre’isse sisenemisel, kuidas tollele meeldib klaasist püramiidiga sissekäik ja kui too hakkab midagi viisakalt targutama, siis vastab politseikomissarist Reno talle resoluutselt: “This is a scar on the face of Paris.”
Minu jaoks on Reformierakonnal ka üks taoline arm näos ja selleks on nende suhtumine Eesti haldusreformi. Mulle on alati jäänud arusaamatuks reformarite ja eriti Ansipi retoorika, et noh, anname ikka aega ja las nad ise koonduvad ja kogu see muu blaa-blaa. Iga terve mõistusega inimene saab aru, et meiesugusele väikeriigile ei ole tarvis 16 mõttetut riiklikku vahendusadministratsiooni maakonnakeskuste näol ja meil pole tarvis üle 200 valla, kellest enam kui neljandik vaagub permanentses toimetulekuhädas ja kes ei oska muud kui lõpmatuseni soiguda oma kohalikust omapärast ja ajalooliselt väljakujunenud piiridest. See mula väljub muidugi vallavanemast lokaalse poliitiku rasvasöönud lõustast, ta tuleb sellest rääkima d?iibiga, mille olemasolu ta õigustab kehvade teeoludega, mainimata, et ainult selle d?iibi liisingu jaoks vallas raha jätkubki.
Reformierakond on sellist tölplust nüri järjekindlusega toetanud.
Kui Reformierakond tahab oma armist näos lahti saada, siis minu soovitus on, et vähemalt nelja aasta ja mõne kuu pärast, st kunagi 2015 märtsis, oleks Eestis mitte üle nelja maakonnakeskuse ja umbes sadakond valda ja alles siis saame me hakata tegelikkuses regionaalpoliitikat ellu viima, sest praegu takerduvad kõik plaanid ja rahaeraldused väiklusesse ja väiksusesse. Kas Reformierakond hakkab seda mõtet toetama, kui nad uuesti valituks osutuvad, ma ei tea.
IRL: kümne protsendi needus
IRL-iga on lugu veel sensuaalsem. Meenub üks Rowan Atkinsoni sõu, kus ta etendas pulmas minia isa ehk peigmehe äia. Saades lõpuks sõna kui inimene, kes kogu selle jama (pulmad) kinni maksab. Ta alustab umbes nii: “Lubage mul rääkida mõned sõnad Martinist. Ma ei ole kohanud parema kasvatusega, viisakamat, haritumat, toredamat ja majanduslikult kindlustatumat meest kui seda on Martin. Ja sellepärast ma küsin? Mille kuradi pärast pidi minu tütar abielluma Geraldiga?”
Kui see lõik kanda üle IRL-ile, võiks öelda nii: “Ei ole olemas parema ajaloo, tausta, kontseptsiooni, meeskonna ja ühiskondliku kandvusega erakonda, kui seda on IRL. Miks kuramuse pärast nad siis kunagi üle 15 protsendi toetust ei saa?” See on nagu mingi haigus. Pingutavad, palju pingutavad, näevad vaeva, aga tolknevad kogu aeg seal 10-15% vahel.
Ja nüüd lähen ma veel sensuaalsemaks! Arvan, et on terve rida põlist erakonna kandepinda ja ühiskondlikku elektoraati, kes lihtsalt Mart Laari poolt ei hääleta. Kui vaadata Laari CV-d, siis tõenäoliselt ei ole Eesti erakondade seast võtta tugevamat juhti, kuid siin tulevad mängu mingid sellised mõjurid, mida oskavad seletada ainult poliittehnoloogid.
IRL-il on olnud kolm silmapaistvalt hästi oma tööga hakkama saanud ministrit – Lukas, Parts ja Aaviksoo, kuid nende hakkamasaamisest üksi pole piisanud.
Võib-olla oleks otstarbekas mõelda sedaviisi, et ehk kaldub erakond oma konservatiivsuses hoopis anakronismi ja seda just oma erakonna esimehe näol.
IRL meenutab mulle natuke ülerõhu all olevat kõrgsurveahju, millel peaks oma tegeliku jõu saavutamiseks ventiilidest rõhk välja lastama nii, et ta saavutaks kasuliku töömomendi ühiskondlikult kandvuselt. Teid selleks on kaks – leida Laarile korralik afrodisiaakum või pöörata pilk pingi poole.