Heiner Goebbelsi lavastused on ülimalt visuaalsed, tekstid tähenduslikud – Elias Canetti, Brecht, Heiner Müller. Eesti publikut festivalil NYYD 2009| vaimustanud etenduses “Eraritjaritjaka” kaotab ta meisterlikult näiva ja reaalse piiri ning kõigest kokku sünnib Suur Illusioon.
“Eraritjaritjaka” on viimane osa teie ja André Wilmsi koostööna loodud triloogiast, mille eelmisteks on osadeks “Or the hapless landing” (1993) ja “Max Black” (1998). Kolm teost erinevad küll üksteisest, kuid neid ühendab märkmete ja päevikute kaudu maailma tunnetamise teema. Millised tekstid on teid mõjutanud?
Ma ei tööta põhimõtteliselt näidendite või draamatekstiga. Canetti puhul huvitasid mind ta märkmed. Need on tihtipeale väga napid, kõigest lause või paar, kuid annavad hästi edasi ta maailmatunnetuse ja on samas piisavalt lühidad, et edasi mõelda.
*
“Eraritjaritjakas” ei ole te mitte helilooja, vaid lavastaja ?
Ma olen seal ainult lavastaja, minu muusika selles tükis peaaegu puudub. See on teiste muusika etendus, antud juhul on need ?ostakovit?, Bryars, Scelsi, Bach, Ravel jne. Rollivahetus on põnev, mulle meeldib olla aeg-ajalt helilooja, siis jälle teatritegija.
*
“Eraritjaritjaka” näitas publikule vahepeal videopilti Tallinnast. Mil määral on Teie lavastused mängupaigaga seotud?
Muusikaliselt on mu lavastused suhteliselt kindlalt paigas, kuid etenduse koha suhtes äärmiselt avatud, mängime oma etendusi tihti näiteks vanades hoonetes, mille müüridel oma lugu jutustada. Nendes tükkides pole tihtipeale ka dekoratsiooni, mis segaks.
“Eraritjaritjaka” puhul aga mängib side mängupaigaga väga olulist rolli – näitleja jätab lava, istub autosse ja sõidab linna, seda näeb videol. Publiku jaoks igas maailma nurgas on see alati väga oluline moment: tunda ära oma linn ja vabaneda live-teatri painest.
Samas on see alati seotud ka uudishimuga – tea, kas ta tagasi tulebki, me oleme ju pileti eest maksnud! Selline põnev segu siis irriteerimisest ja pinge langusest.
Elias Canetti tekstidele, mis selle lavastuse aluseks on, reageerib publik väga ärksalt. Tallinnas võis samuti publiku reageeringut kuulda – oli kahinat ja naeruturtsatusi. Olen siin esmakordselt ja publiku taolist avatud olekut oli rõõm näha.
*
Kas teater on teid alati vaimustanud?
Absoluutselt mitte, tegelikult vihkan ma teatrit, iseäranis sellist klassikalist, intensiivselt väljenduslikku lavalist tegevust, kus näitleja särgi seljast kisub ja ise seejuures kisendab.
Samal ajal aga armastan ma muusikateatrit kui kõige keerulisemat kunstivormi, milles kasutatakse kujundite loomiseks suurt hulka kunstilisi vahendeid. Kui neid vahendeid mõista ja need omaks võtta, on teater midagi fantastilist! See on nagu taju ja tähelepanekute muuseum, kus kuulama ja nägema õpitakse ning saadakse seeläbi kogemusi, mida mujalt ammutada pole võimalik.
Samas suhestub 21. sajandi muusikateater ju usinalt muude kunstiliikidega, näiteks filmiga, draamaga, koreograafiaga?
See on tõsi ja see muudab ka suhet muusikutesse – minu tükkides on muusikud alati laval, mitte orkestriauku peidetud. Sel on ka dramaturgiliselt oma eesmärk, sest muusikud teevad peale pillimängu veel muid asju – nii mängivad, laulavad kui ka räägivad. Kui muusikud on kaua repertuaariga töötanud, on taoline lähenemine ka neile vahelduseks.
*
Eraritjaritjaka on austraalia aborigeenide väljend, mis kirjeldab kirglikku igatsust millegi järele, mis on kadunud. On ju ka meie aja märk igatsus kadunud aegade järele ning soov nende kunstilise taasloomise kaudu iseennast mõista ?
Teater, eriti möödunud sajandi alguse avangardistid eksperimenteerisid sellega, kadunud aegu püüti enda jaoks mõtestada.
Eraritjaritjaka võlus mind aga ka kui sõna, selle kõlarütm – tegemist pole kadunud aegade nostalgiaga, vaid pigem uudishimuliku pilguga tulevikku. Sellesse väljendisse on kätketud teatav säilitamist väärt tundlikkus, mis tänapäeva ühiskonnas muidu kiirelt kaduma kipub.
*
Nüüdisaegses kunstis kiputakse ikka nägema meie aja märke. Kas see on siis nii?
Muusika, mida siin ja praegu luuakse, peab oma olemuselt olema oma sünnihetkele avatud. Kuid samas ei arva ma, et kunstnik peaks teatavaid hetkepoliitilisi impulsse või nende mõjusid forsseerima. Kunst ei pea tegema statement’e ning sõnumit ei tohiks loosungina välja hüüda.
Mina ei ürita oma loominguga vastuseid või suuniseid anda. Saan ainult teha pakkumise, näidata – kõik muu leiab aset publiku seas. Komöödias pole ju tähtis, et näitlejad laval oleks naerust kõveras, vaid et saalis naerdakse. Poliitikaga on sama lugu: kõik sõltub sellest, kuidas me üht või teist sõnumit tajume.
*
Teie ülikooliõpingud jäid ajavahemikku 1971-1978, kui Frankfurdi ülikoolis olid juhtival positsioonil kriitilised sotsiaalteadlased Max Horkheimer, Theodor Adorno ja Herbert Marcuse. Kas see oli põnev aeg?
Muidugi, need olid põnevad ajad. Elan, muide, tänaseni samas tänavas, kus Adornogi ?
Samas olen tema tööde vastu ilmutanud alati teatavat skepsist. Mina olen üles kasvanud kõige autoritaarse vastasena, eks seetõttu kõnetab mind ka Canetti tekstide anti-totalitaarsus, ning ma üritan luua avatud, võimalusterohket teatrit. Minu kaaslaste hulka kuulusid omal ajal Joschka Fischer jt inimesed, koguni mõned tänased tegevpoliitikud.
Meie 1976. aastal loodud bänd Das Sogenanntes Linksradikales Blasorchester (Niinimetatud Vasakradikaalne Puhkpilliorkester) oli kirju seltskond, kellega käisime mängimas poliitilistel meeleavaldustel ja rahvakoosolekutel. Kuid see oli kõigest muusikakollektiiv, mis tegi spontaanset muusikat. Me ei tahtnud mingeid statement’e või propagandat teha, vaid pigem enda eluviisi ja -põhimõtteid näidata.
Minu arvates on ka praegune aeg ülihuvitav ning ma ei arva, et varem olnuks põnevam, kuigi kindlasti oli huvitav aeg ka 20 aastat tagasi, kui teatud totalitaarsed süsteemid kokku varisesid. Minu jaoks on olevik aga huvitavam kui minevik ja meie aja teeb põnevaks eeskätt asjaolu, et tasapisi hakkab indiviid totaalsusele, näiteks urbaniseerumisele, vastupanu osutama.
*
Kui sõltuv on kunst oma sünnihetkest?
Ühel poolt peaks kunst säilitama oma ajatuse ega sõltuma hetkest, mil ta on loodud, teisalt peaks ta sellele kuidagi reageerima. Pole hea, kui mingi kunstivorm kapseldub, looja asub elama justkui hoopis teises ajas ega suuda enam kommunikeerida.
Mulle on mõtteilma jagamine kui kommunikatsioon oluline nii mu muusikas kui ka lavastustes. Siin on lubatud kõik lähenemised ja olgugi et lavastused on ehk keerukalt üles ehitatud, on nad ometi vabad ning eeldusteta. Paljud noored käivad “Eraritjaritjakat” mitu korda vaatamas, ilma et nad üldse teaks, kes Canetti on või mida ta kirjutas.
Milline on muusika roll tänapäeva ühiskonnas?
Tänapäevane muusika peab n-ö kaasa kõnelema, mitte seadma end isolatsiooni. See on veidi ka nüüdismuusika põhiprobleem – tänapäevane muusika taandub teatavasse ni??i, seda õpetatakse teatavates koolides, kus kõneldakse erialaterminoloogias jne. Sealt tuleb ka üleolev suhtumine kuulajasse, astutakse näiteks üles ja teatatakse, et auditooriumil tuleb oma kuulamisharjumisi muuta. Mina aga ei arva, et helilooja või lavastaja oleks targem kui mitu tuhat inimest saalis, nii et taoline arrogants jääb mulle põhjendamatuks.
*
Paljud nüüdisheliloojad tulevad n-ö suurde muusikasse rokkbändi või eksperimentaalse jazz-bändi taustaga ja ütlevad ise, et ilma selleta poleks nende helikeel päris kindlasti niisuguseks kujunenud. Kui palju on kunagine bänditegemine Teid mõjutanud?
Mõnes mõttes on inimene alati mõjutatud muusikast, millega ta üles kasvas – nii oli see juba näiteks Bachi või Mahleri puhul. Küsimus on selles, kui palju ta ise hiljem seda peegeldab – ehk mõjutab see muusika rohkem üldist esteetikat ja vähem seda, kuidas harilikele orkestripillidele kirjutatakse.
Muidugi on tänapäeval muusikalises mõttes väga raske luua midagi täiesti enneolematut ja uut – kõik kõlad on juba olemas, kõik on justkui juba ära kirjutatud. Mõnes mõttes oled nagu täidetud kõigi nende eksisteerivate kõladega, tulvil teiste heliloojate märkmeid ja erinevate bändide lugusid. Aga ka juba tuntud materjali on võimalik teistmoodi taasluua.
Muusikalistest mõjutajatest niipalju, et kindlasti on Bachil olnud mulle suur mõju. Tema polüfooniat püüan teatrile omaste kunstiliste vahenditega – valguse, heli, muusika ja tekstiga – ka oma lavastustes tabada. Ent ka popmuusika pole jätnud mind puutumata – The Beatles, Beach Boys, hiljem Prince, hiphop jne, samuti huvitab mind etnomuusika. Muusikat, millega ma kohe midagi pihta ei oska hakata, leidub üsna vähe – ehk ainult techno.
*
Missugused on olnud teie senised kokkupuuted Eesti muusika ja muusikutega?
Mul on olnud suurepärane võimalus töötada koos dirigent Anu Taliga mu teose “Songs of Wars I Have Seen” esmaettekandel – tegemist on küllalt keerulise teosega, n-ö lavastatud kontserdiga. Meie väga hea koostöö jätkub ka tulevikus, sest mitmed orkestrid plaanivad seda kavva võtta.
Muidugi olen tuttav ka Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri loominguga, kuid kahjuks pole isiklikult kumbagi veel kohanud, ehk kunagi õnnestub ka kohtuda.
* * *
Kuidas on muusikateater viimase 50 aasta jooksul muutunud?
Ma ei tea, kas ta ongi niiväga muutunud. Muusikateater kujutab endast vangistatud institutsiooni, mille juured on tugevalt 19. sajandi ooperis. Nii et institutsiooni juures palju midagi muuta pole võimalik, võib muuta vaid häälega ümberkäimist ja kõla, kuid mitte struktuuri.
Mind hakkab muusikateater huvitama hetkest, mil kõik peapeale pööratakse – kui suhe muusika ja teksti vahel, samuti suhe publikusse totaalselt muutub. See kõik peab uuenema, ja konventsionaalses institutsioonis nagu ooper seda on, pole see lihtsalt võimalik. Isegi teoste puhul, mis oma helikeelelt ja ideelt klassikalisest ooperist lahti ütlevad, nagu näiteks John Cage’i, Luigi Nono või Helmut Lachenmanni nüüdisooperid, tammuvad nende lavastajad paraku jätkuvalt 19. sajandis ning seetõttu ei pääse vabadus värske briisina nähtavale.
* * *
Minu kohtumine Goebbelsiga
Anu Tali, dirigent
Mind palus London Sinfonietta ja The Orchestra of the Age of Enlightenment esitama aprillis 2009| Londoni ettekannet Goebbelsi teosest “Songs of Wars I have seen”. Kuid kujunes nii, et mul tuli olude sunnil seda teost nendega mängida juba jaanuaris 2009| nende Ameerika kontsertreisil ja siis omakorda veel Londonis. Nii saigi alguse meie – nii minu ja ansambli, aga eelkõige minu ja helilooja – sügav muusikaline sõprus, mida tähistasid kiitvad arvustused pressis. Jätkuks on “Laulude” esitused Seattle’is ja Barcelonas alanud hooaja talvekuudel ning meie mõlema unistuseks on tuua see teos Eestisse.
Tegemist on ülivõimsalt mõjuva emotsionaalse laenguga teosega, kus tekst ja muusika toovad kuulaja ette naiste sõjamälestused – vestlused. Põimitud on erinevate rahvaste muusikat, vanamuusikat, jazz’i ja originaalmuusikat ning alltekst on nii tugev ja loomutruu, et see võiks olla meie vanaemade suust kuuldu. Rabab just see “normaalne paratamatus”, millega sõja läbi teinud inimesed sellest räägivad, isegi naljatavad. Just selle rabava samastumissuutlikkuse poolest usun, et see teos peaks kõlama siin. See on tõeliselt Meie Lugu.
Miks mitte eestlastega, miks on vaja briti esitajaid? Briti teksti, dialekti ja huumori pärast, mis kardetavasti tõlkes kaduma läheb. Usun originaali tugevusse ja ainulaadsusesse. Tean nende kahe ansambli tugevust ja sünergiat ning unistan, et saaksin näiteks Paul Archibaldi uskumatu valu ja täiuslikkusega esitatud trompetisoolot, millega ta teose lõpuitku esitab, Eesti publikuga jagada. See teos osutus oluliseks lülituseks, et ma ise uue muusikaga rahu tegin. Võin isegi väita, et see on juhtinud mind uuele teeharule minu muusikuelus.