Keegi ei tahtnud paljastada Roosevelti naljatlevat märkust Stalinile, kui ta lükkas kõrvale Balti riikide ja Poola teema: “Ma ei kavatse selle asja pärast sõtta minna.”
2000 aasta kevadel helistati Vabariigi Eriteenistuste koordinatsiooni direktori büroost raudteeametisse ja paluti ühendada siinkirjutajaga. Töötasin toona seal välissuhete osakonna juhataja asetäitjana. Päev hiljem Toompeal toimunud kohtumisel Erik Niiles Krossiga selgus ametniku soov kohtuda Briti MI6 Põhjapiirkonna ülema kolonel Scottiga. Mis seal salata, Krossi vaevanud küsimus pani allakirjutanu muigama, oli ju Scott 1995. aastast Tallinnat korduvalt külastanud, kohtunud ka meie eriteenistuste parimate töötajatega. Koordinatsioonidirektorini jõudis aga vastav informatsioon üllatavalt 5-aastase hilinemisega! Nagu oligi oodata, keeldus Scott järsult uute figuuridega kohtumisest, lubades allakirjutanu naljatades “diskvalifitseerida?” Suurbritannias 1911. aastast riigisaladusi regu leeriv dokument, “Official Secrets Act” ei jäta luurajatele võimalusi “väljaspool siseringi kogemusi vahetada”.
Naiivsus ja maavillaselt arrogantne pealiskaudsus välissuhtluse, julgeoleku ja sõjalises valdkonnas on suurele osale meie kodanik- ja ametkonnast arvatavalt juba pärisorjuse aegadest geenidesse programmeeritud. Jätan käesolevas kirjutises “teise vabariigi” algaastatel välis- ja riigiteenistusse imbunud sovjettidest “sepad” laiemalt avalikustamata. Aga nagu ütles t?ekistist polkovnik Evald Selgal 1980.a. sügisel abielupaar Oviiride poolt ENSV Justiitsministeeriumis ettevõtete juristidele korraldatud seminaril: “Igal oinal on oma mihklipäev!”
EESTI NÕUKOGUDE LUURE HAARDES
Bol?evike luure alustas Eesti vastast mitmetasandilist tegevust paralleelselt Vabadussõja algusega. Kuivõrd tõsiselt meie idanaaber väikeriigi vastast tegevust järgnevail aastail võttis, kajastub hästi Eesti Londoni saadiku, Oskar Kallase abikaasa Aino Kallase mälestustes “Leiuretkel Londonis”. Pr. Kallas viitab 1923.a. saatkonnast saabast saanud sõjaväeata?ee Riisi valgustkartvale tegevusele, “kes olevat osutunud ühe suurriigi agendiks.” Eesti saatusele kujunesid aga surmavalt ohtlikuks peamiselt optantide sildi all riiki imbunud, Kominterniga tihedalt seotud vabamüürliku loo?i “Severnoe sijanie” liikmed, kellest mitmed kuulusid transiidiärimeeste ja punase kulla pesijatena klikire?iimi eliitklubisse “Centum”.
“D?UNGLI” JÄLGEDELE KOMISTAMAS
1980ndate alguses sattusin pruugitud raamatute letist ostma 1969.a. ilmunud A.Hanschmidti “Nähtamatu duelli”. Alles 1995.a. sain teada, et KGB üllitises kirjeldatakse terve peatüki ulatuses ka minu 1976. a manalasse varisenud vanaisa tegevust. raamatus kirjeldatu vastab üllatuslikult nii mõneski lõigus tõele, väänatud on muidugi aktsente? Sama teemat Baltikumis käsitlev Tom Boweri “Punane ämblikuvõrk” (1989) kannatab Ida-Euroopa puuduliku tundmise ja autori vasakpoolsete sümpaatiate tõttu märgatavalt.
POLIITILISE PROSTITUTSIOONI AASTAD
1934.a. Pätsu riigipöördele järgneval “vaikival ajastul” oli Nõukogude luurel Eestis endisega võrreldes palju kergem tegutseda. Rahva enamuse tahe oli maha surutud, fa?istideks tembeldatud vabadussõdalaste laialisaatmine andis löögi rahvuslastele laiemalt ja nõrgestas tunduvalt kodanike kaitsetahet. Kui diktaatori kodukaunistamise kampaania Nõukogude salateenistust karvavõrdki ei loksutanud, siis näiteks rahvuslike ametnike ja ohvitseride teenistusest vabastamine koos nimede eestistamise kampaania vallandamisega tekitas lausa tellitud segaduse, mille varjus õnnestus paljudel agentidel infiltreeruda. 1935. aastal Saksamaa ja Suurbritannia vahel sõlmitud mereväeleping, mille eriklauslid välistasid Inglise laevastiku sisenemise Balti merre, panid Läänemere äärsed väikeriigid äärmiselt keerulistesse tingimustesse.
Paar aastat hiljem muutusid Eesti juhtkonna suhted Soomega jääkülmadeks. Põhjanaabritele ei jäänud märkamata Pätsu re?iimi relvamüügid (lennukid, haubitsad, mürsud ja püssipadrunid) Hispaania punastele ning muu salajane flirt Staliniga. 1937. a veebruaris külastas Tallinnat ja osales aukülalisena paraadil juba Nõukogude marssal Aleksandr Jegorov?
PROFID EI JÄÄ SERGEI KINGISSEPA NAGAANI OOTAMA!
Tallinna Suurbritannia saatkonnas koordineeris luuret passikontrolli ohvitser. Illegaalse residendina Baltikumis tegutsenud ja Tallinnas puidukaupmehe sildi all esinenud McKibbini agentuur paljastus aga riigi okupeerimisel pea täielikult. Iseloomulik on McKibbini põgenemine Tallinnast Helsinkisse juba 1939. aastal. Selles valguses paistab kolonel Maasingu põgenemine 1939.a. oktoobris Saksa kaubalaeval asjalikult realistliku käiguna. Ei möödunud aastatki, kui meie eristruktuuride töötajaid hakati bol?evike poolt hukkama kui lambaid aedikus?
Inglased olid aga oma huvides aegsasti Eesti lennuväelaste hulgas moodustanud struktuuri, mis oli klikire?iimi ametlikest struktuuridest sõltumatu – ja mille olemasolust teadis kõrgema ohvitserina selle grupi juht, Eesti Õhukaitse ülem kolonel Richard Tomberg.
Nimelt oli Eesti 1928. aastal ostnud Inglismaalt 12 õppelennukit Avro 504R. Major Alfred Conrad Collieri juhtimisel saabunud instruktorite ülesandeks oli õpetada meie lendureid lendama Kuninglikes Õhujõududes kasutusel oleva süsteemi järgi. Major Collieri tegelikuks, salajaseks ülesandeks oli leida Eesti lennuväest Briti orientatsiooniga, luurele sobivaid kandidaate. Tomberg ise kutsuti õppima Suurbritannia lennukooli, kus ta muuhulgas sai ka Briti sõjaväelenduri kutse ning nimetati 1. juulil 1930 Eesti Õhukaitse ülemaks. Suurbritannia sõpradena jäid sõelale veel kapten Evald Heinrich Laasi, leitnant Peeter Olt ja lipnik Martin “X”.
1934.a. riigipöördele järgnenud perioodil püüab õhukaitse ülem kindral Laidoneri teavitada vajadusest lennuväge tugevdada. Kolonel Tombergi ei võeta aga kuulda, lennuväe tehniline baas käib alla. 1939. aastaks on Tombergi rühmale saanud selgeks, et klikivalitsus on läinud riigi reetmise libedale teele. 1939-1940 käituvad mehed juba täielikult vastavalt Inglise eriteenistustelt saadud instruktsioonidele. Peeter Olt, kes varem katsetas Eestis konstrueeritud ja “Isamaapäästjaks” ristitud moodsaimat PN3 tüüpi hävituslennukit, suunatakse rahvusvaheliste lennuliinide AGO piloodiks. Õhukaitse staabi juurde moodustatakse 1939.a. baasilepingu järgselt õhuvaatluse keskus. Kapten Laasi üheks eriülesandeks saab nüüd Nõukogude lennuväe jälgimise korraldamine. Ametlikult määratakse ta Lennuväedivisjoni komandoülemaks (vastavalt Briti süsteemile kinnitatakse sellele ametikohale eranditeta luureohvitser). Tomberg, Laasi ja lipnik “X” asuvad 1940.a. näiliste kaasajooksikutena kommunistide poolele. Leitnant Olt põgeneb Nõukogude tagalast 1943.a. Inglismaal liitub Olt Kuninglike Õhujõudude, Royal Air Force võitlejatega. Major Evald Laasi, kes võtab 3 löögiarmee juhataja kindral Purkajevi eriülesandel juhtivalt osa Velikije Luki kesklinna vallutamisest, satub pärast raevukat konflikti Venemaa “jeestlastest” kindral Alllikasega tõsisesse ohtu. Laasi pääseb punaste omakohtust (sõjatribunal) vaid tänu kindral Pärna sekkumisele ning ta suunatakse õppima Frunze sõjaväeakadeemia kindralstaabi kursustele. Major Laasi kohtub Moskvas vana tuttava Collieriga, kellest on nüüd saanud liitlaste lennuväeata?ee. Sõjaväeakadeemia lõpetamise järel suunatakse ta Punaväe ohvitseride reservi kattevarjus eriülesandeid täitma. Major Laasini jõuab suhtlemise käigus Nõukogude vastuluureohvitseridega ülisalajast informatsiooni mitmete Saksa poolel olevate tegelaste seotusest Liidu luurega. Kindral Tombergile, kes jätkab Frunze sõjaväeakadeemia üldtaktika lektorina, saavad Collieriga kohtumised saatuslikuks ja ta arreteeritakse kui Inglise spioon?
TALGRE & ROOSEVELTI “VASTUPANU” SURMANI?
Samal ajal on Eestis Nõukogude luurajate Leo Talgre (Bibikov) ja Toomas Hellati provokatiivse tegevuse tulemusel Saksa vastuluure poolt arreteeritud sadu Inglise orientatsiooniga rahvuslasi. Hellat külastab Eesti langemise eel Stockholmi, kus tal õnnestub McKibbinit tõsiselt ninapidi vedada. Vahetult enne Tallinna langemist hakkab tööle salapärane raadiojaam, mis kutsub eestlasi kodumaalt mitte lahkuma, kuna “inglased olevat teinud põhjarannikul dessandi?”
Lõpuks mängib Talgre NKVD kätte Otto Tiefi valitsuse peaaegu täies koosseisus. Abwehri ja Soome luurega tõelist koostööd teinud mehed on aga selleks ajaks juba kodumaalt põgenenud. USA president Roosevelt oli aga juba 1942.a. andnud korralduse Strateegiliste Teenistuste Büroo (OSS) ?efile William Donovanile lõpetada igasugune N. Liidu vastu suunatud luuretegevus. Donovani korraldusel anti Moskvale üle arvukalt luurematerjale ja koode, mida jänkidele olid heauskselt usaldanud Rootsi põgenenud Soome luure ohvitserid. Roosevelt andis isiklikult 1944.a. üle Stalinile luuretoimiku vastupanuliikumisest Lätis, mis oli OSS-i poolt koostatud Stockholmis.
KUI KAHURID VAIKISID
Esimest korda ajaloos asusid Nõukogude väed Euroopa südames ja Lääne luureagentuurid otsisid pingsalt võimalusi hankida teavet kommunistide kavatsustest. Churchilli, kes veel Jaltas imetles Stalinit kui juhtide klubi liiget, oli lõpuks haaranud hirm võimaliku Nõukogude agressiooni ees. 1944. aastast hakati Sõjategevusjärgse Planeerimise Komitee nõunike soovitusel tööle eeldusel, et pärast Reichi purustamist saab Venemaast taas Inglismaa vaenlane number üks. Churchilli kuulus raudsele eesriidele vihjav direktiivse iseloomuga Fultoni kõne 5. märtsil 1946. a avalikustas liitlaste maaimasõja järgsete suhete uued suunad. Sama aasta 25. detsembril lasti akadeemik Kurt?atovi juhtimisel Moskvas laboratooriumis nr 2 käiku tuumareaktor nr 1. Esimesed Nõukogude aatompommid valmisid vastavalt 1948.a. ja 1949.a. Nõukogude aatompommid jõudsid seeriatootmisse aga alles 1951.a. detsembris. Stalinile oli selge, et aatompommi kandjate, raketitehnika olukord on kehv ja alles kusagil 1955. aastaks võidakse jõuda niikaugele, et Läänt tuumarelvaga praktiliselt ohustada. Seetõttu hakati Korea sõja tingimustes valmistuma selleks, et “tõsta” Baltimaade staatust rahvademokraatlike satelliitriikide tasemeni. Sel viisil kombineerides olnuks Moskval võimalik “uute” satraapide lisahäälte abil saada ÜRO hääletusmasinas matemaatilist enamust.
*
USA ja Briti luured olid juba sõjajärgses Poolas oma näppe kõrvetanud. Nõukogude luure oli moodustanud Poola vastupanuliikumiste kõrvale pseudo-Armija Krajowa üksusi, 1949-1954 Läti ja Eesti rannikule korduvalt Briti agente toonud torpeedokaater S-208 jäi oma 45-sõlmese kiirusega Nõukogude mereväele püüdmatuks. kellele USA ja Inglismaa oli saatnud appi nii agente kui sadu tuhandeid dollareid. Fiasko avastati alles 1952. aastal, mil operatsioon lõpetati. Inglaste Baltikumi luuresuund oli saanud nii Roosevelti äraandliku tegevuse kui Nõukogude luure tegevuse tulemusel 1944. aastal hävitavaid lööke. Britid püüdsid siiski Baltimaid aidata. Scotti isiklikul osavõtul murrab juba 1947. aastal Leedust läbi Poola relvastatud 15 mehelise rühma koosseisus Saksamaale välja partisanijuht Juozas Luk?a. Luk?a kirjutab eksiilis Daumantase pseudonüümi all memuaarid, naaseb kodumaale ja hukkub võitluses. 1949. aastal hakkab Briti luure kasutama Kalapüügikaitse Teenistuse sildi all Läänemerel tegutsevat torpeedokaatrite üksust, Fishery Protection Service Royal Navy. Operatsioonis “D?ungel” kasutatud kaatri S208 kapteniks kinnitati Reichi kangelane, rüütliristi kavaler Hans Helmuth Klose!
ENSV TEGELINSKID STALINLIKU PERESTROIKA “DIPLOMAATILISTES RAKKEIS”
1951.a. hakati ette valmistama nn “Eesti” diplomaatilist korpust, mille juhiks pidi saama Arnold Green. 1952.a. suunatakse vastavalt Lennart Meri dokumendid TRÜ-st Leningradi diplomaatide kursustele. Rahvademokraatliku Eesti peaministri toolile kavandavad stalinistid, 1920-tel Eestisse opteerunud endist Pätsu re?iimi diplomaati (diktaatori pailaps, kurikuulsate 1939.a. “kaubandusläbirääkimiste” ettevalmistaja) ja klikire?iimi tõusikute klubi “Centum” usaldusisikut, hilisemat väidetavat kongiagenti, Georg Merd.
USA TUUMAÄHVARDUS
USA president Eisenhower, soovides lõpetada 1950 alanud Korea sõda, ähvardab 1953.a. alguses Hiina vastu kasutada tuumarelva kui kommunistid ei nõustu rahu sõlmima!
1953.a. märtsis Stalini surmale järgnenud võimuvõitluses jäi diktaatori liini jätkanud Lavrenti Beria paraku alla Nikita Hru?t?ovi toetanud marrsal Georgi ?ukovi meeskonnale. Nõukogude luuresüsteemis tekkisid segadused. Inglased otsustasid nüüd testida oma Eesti luurevõrku. Metsavendadele saadeti raadiokutsung, milles paluti ühel nende juhtidest olla valmis tulema Londonisse õppustele.
MOSKVA EKSISAMM
1953.a. 25 oktoobril kell 22.30 võetakse major Laasi (alias Luks, alias Juhan) Saaremaa rannikult Lady Jane Russelliks ristitud kummipaadi pardale. Paadile saadavad teda julgeolekuohvitser Karl Känd koos valemetsavendadega. Paadis on raadiotelefoni märksõna “Moskva-Riia” teatanud Laasi vana kaasvõitleja Peeter Olt! Umbes tunni aja pärast jõutakse ulgumerel Inglise lipu all ootavale torpeedokaatrile S208. Juba samal öösel taipab Evald Laasi, millisesse intriigide võrku ta sattus. Nimelt kutsub Oldiga kummipaadis olnud Eduard ta kaatri dekile, kus kukub Olti halvustama, teadmata, et tegemist on vanade sõpradega. Eduard teeb veel mitu viga, millest suurim on Alfons Rebase keelu “inglastele midagi ilma tema teadmata rääkida”, edastamine. Major Laasile meenvad sõjaaegsed vihjed Rebase seotusest Nõukogude sõjaväeluurega?
Kielist Hamburgi sõitmise järel siirdutakse kummide vilinal inglise okupatsioonitsooni, Vunseidorfi lennuväljale. Neljamootoriline transpordilennuk, pardanumbriga 989 toimetab Inglismaale Evald Laasi, Peeter Oldi, Alfons Rebase, Elmar Kaasiku (Eduard), Edward Jervoise Scotti ja Anthony Cavendish`i (Ferdy). Londonis selgub, et läbikukkunud McKibbin on erru minemas, tema asemele on asunud kolonel Scott. Laasi leiab võimaluse Scotti nõukogude petteoperatsioonist, kahekordset mängu mängiva alkohoolikust Rebase teadmata, hoiatada. Inglastel on nüüd aega operatsiooni oma kasuks ümbermängimist ette valmistada. Katkestada seda ei saa, sest siis langeks kahtlus Laasile kes peab Eestisse tagasi pöörduma, kuna ta perekond on Tallinnas. Pere teab vaid, et Evald on kompartei lähetusega Massiaru kolhoosi esimeheks
saadetud?
*
1954.a. 20 aprilli õhtul kell 23.45 vilgub Saaremaa rannalt roheline tuli, Laasi maabub. Operatsioon D?ungel lõpetatakse lähiajal sujuvalt. “Vahele jääb” üks Nõukogude luure poolt järgmisena õppima saadetud “metsavend.”
Kaks mitmekordse eriettvalmistusega endist Eesti ohvitseri, Laasi ja “X” hakkavad Briti ja veel ühe NATO riigi luuret pideva strateegilise teabega varustama. E.H.Laasi töötab mitmetel vastutavatel ametipostidel, lõpetades oma karjääri Pöögelmanni nim. Sõjatehase saladuste kaitse osakonna juhatajana. Talle määratakse personaalpension!
Raskustest hoolimata jääb Briti kooliga Eesti lennuväelaste vaim murdmatuks. Ega asjata ei öelda: “Hea luuraja on väärt diviisi!” Paraku jäävad sellised mehed tavaliselt tundmatuks.
ILLUSIOONIDE PURUNEMINE
1944-1955 ilma igasuguse välisabita kestnud aktiivne relvastatud vabadusvõitlus annab tunnistust sellest, et eesti metsavendadel oli massiline oma rahva toetus.
President Eisenhoweri poolt kinnitati 30 oktoobril 1953.a. riikliku julgeolekut kajastav dokument NSC 162/2, mille sisu avalikustati 12 jaanuaril 1954, kinnistas tuumarelva kasutamise osana USA sõjalisest doktriinist. Aatom- ja vesinikupommi kasutamise kontseptsioon võeti NATO Sõjalise Komitee poolt vastu 22 novembril 1954, nr MC48 all.
Sõjajärgseil aastail pidasid meeleheites metsavennad meeles Inglismaa abi 1918 aastal ja uskusid BBC raadiosaateid Atlandi hartast, mis pidanuks olema Lääneliitlaste garantiiks Balti riikide iseseisvusele.
Tuleb tunnistada, et meid ümbritsev maailm on osutunud tõeliseks d?ungliks, kus valitseb reegel: käituda röövloomana või osutuda sööduks. Üksikud erandid luureteenistuste tippude vahelisest sõprusest vaid kinnitavad seda.
