Sada korda on räägitud, et eesti köök tuleks alles välja mõelda ja kakssada korda sellest, et eesti restorane annab Eestiski kahe käe sõrmedel üles lugeda, mujal maailmas ei lähe tarvis ühtki kätt. Mida pole, seda pole.
HALL KURBUS, LUINE KAALIKAS
Nojah, aga mis kööki sa ajadki taga, kui ükski vabrik ei suuda teha soolast võidki. Rääkimata sellisest, mis pannil veest ei visiseks. Ühe soola ja maitsetaimedega pärisvõi ikkagi leidsin, oli teine vist Jõhvis tehtud, aga enamikust poodidest seda ei leia. Tuleb soomlaste või prantslaste toodet osta. Õnneks on suuri poode juba tublisti ja midagi leiab sealt alati üles. Pisikestest keldriungastest ei julge ju eriti midagi osta, mis just terasest konservi sees pole.
No ja siis need juustud. Hulk vabrikuid valmistab hulga nimede all ühtsama keskmiselt kõva kollast asjandust. Ärme valikust räägi. Tõsi, äsja oli lugeda, et tubli meiereimees hakkas sinihallitusjuustu tegema. No ootame ära, kas tuleb müügile. Mina ei julge kihla vedada, aga rõõm oleks muidugi suur. Liha juba müüakse, aga peenemaks kunstiks pole selle kokkamine saanud ajaloo sees areneda. Ometi ju laudas loomi oli ja loomade küljes ka liha. Ma kahtlustan, et esivanemad müüsid paremad palad mõisasaksa lauale, raha aga toppisid sukasäärde. Ise sõivad körti, aganaleiba ja soolasilku. Hea elu ja hea söök on põhimõtteliselt halb sellise mudamoraali järele.
Euroopa hansaõhku nuusutanud linnainimene väga eestlane ei olnud ja oskas süüa, tundis vürtse – minge kasvõi Olde Hansasse ja veenduge. Aga eestlane elas pühas tuhmuses edasi. Loetagu kasvõi esimese vabariigi aegseid “Taluperenaisi”. Oi mis hall möss ja kurbtus, luine kala ja kaalikas sealt vastu vaatavad.
KÕIGE ÕIGEM IKKA ISE TEHA
Aitab pirisemisest. Tegelikult on üks toit, mille üle eestlased igavest uhkust võivad tunda ja millele minagi kiidulaulu võtan laulda. Nagu eelpool kirjutatud, pole me toiduained eraldi võttes tihti just palju väärt. Aga kui nad tillukesteks tükkideks teha ja kokku segada, sünnib nendest Ehtne Eesti Toit. Sünnib kartulisalat. Tõsi küll, kartulisalati sisse käivad suurelt jaolt asjad, mille tegemine siinmail päris hästi välja kukub. Sibul. Hapukurk. Muna. Kartul. Hapukoor. Selle kraamiga Eestis üldiselt alt ei lähe. Aga eraldi on nad pehmelt öeldes mittemidagiütlevad. Kokku segades aga vaata et üks maailma parim roog, mida väärikas süüa on. Ja neid salateid on nii mitu, kui on segajaid. Üht ja kindlat retsepti pole.
Ja ometi tunneb eesti kartulisalati kinnisilmi ära. Kusagil mujal nii head ei tehta. Kus on ta magus ja kus äädikane ja kuskohas sootuks soe toit. Eestis on ta imehea. Kui just mingid kaubakeskuse toiduleti odavnäpud teda limase majoneesi või magusa kurgiga ära ei riku.
Kõige õigem on ikka ise teha. Kättejuhtuvast materjalist. Ja pole ime, et ükski korralik eesti pidu kartulisalatita ei möödu. Kartulisalatirestoran võiks täiesti teema olla. Ja salati võib teha ka sootuks ilma kartulita. Siis tuleb suur kuum aurav kollane keedukartul kõrvale võtta ja ikka on hea.
Mõnusat salatilõikumist!