TEISPOOLSUSE PAJATUSI: Eks kummitused ja vaimud ole usu küsimus. Mõni on veendunud, et osa esivanemate hingi ei ole saanud mingil põhjusel rahu ja on endiselt meie keskel. Teised aga vaidlevad tuliselt vastu: see kõik olevat üks suur bluff, inimeste eksitamine. Igatahes on Jaak Juske oma uues raamatus “Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood” pannud kirja mitukümmend taolist lugu. Lugege ja tehke ise järeldused.
Enesetapu teinud vene sõdur
Pärast Teist maailmasõda juhtus ärkliga majas Vene ja Viru tänava nurgal, mida praegu tunneme kui Demini kaubamaja, karm lugu.
- aastal ostis selle maja vene kaupmees Vassili Djomin, kes avas siin Tallinna esimese kaubamaja. 1930. aastate lõpus muutus kaubamaja restoraniks Kuning, hiljem aga sööklaks Viru. Sööklat ei kutsutud aga rahva seas Viruks, vaid Lakaks. 1940. aastate lõpus juhtus Lakas sünge lugu.
Laka tagatubades tegutses mängupõrgu, kus mängiti suurte summade peale kaarte. Ükskord tuli sinna mängima Nõukogude ohvitser, kel oli kaasas suurem summa riigi raha. Ohvitser tehti pihuks ja põrmuks ning ta mängis talle usaldatud raha maha. Tollal oldi sellistes asjades konkreetsed. Riigi raha? Sõjakohtu alla ja seina äärde! Et olukorda päästa, pani ta mängu oma elu.
Ohvitseril ei vedanud. Ta võttis ühe kaardi ülearu ja kaotaski elu. Nii tõusis ta kaardilauast püsti, läks söögisaali, tellis klaasitäie konjakit sidruniga ja istus ärklilauda. Joonud konjaki ära ja hauganud sidrunit peale, lasi ta endale kuuli pähe. Kuul purustas klaasi ja lendas koos pealuukillukesega sõiduteele.
Sellest ajast peale oli ärklilauake alati tühi, ükskõik kui palju külastajaid sööklas ka polnud. Laual oli alati sildike “Direktor” või midagi muud sellelaadset. Õhtuti aga võis ärkliaknas näha kuju, mis vaatab alla tänavale, justkui otsiks midagi – võimalik et maha kukkunud pealuukildu.
Lühikese jala väravatorni kummituslood
Keskajal ja hiljemgi moodustasid Tallinna ametlikult kaks eraldi territooriumi – all-linn, kus kehtis Lüübeki linnaõigus ja ülalinn ehk Toompea, kus kehtis kohaliku valitseja, maaisanda õigus. Neid kahte linna eraldasid ööseks lukustatavad linnaväravad. Väravad on oma algse mõtte kaotanud, kuid väravatornid seisavad kindlalt oma kohal. Mõlemat tornid on ka vanalinna kuulsad kummitusmajad.
Lühikese jala väravatornis, Lühike jalg 9 ilmutab end Musta Munga rahutu vaim. Legend räägib, et oma eluajal teenis see mees leiba timuka abilisena. Selleks, et oma verist tööelu lunastada, hakkas ta mungaks, kes aga surreski rahu ei leidnud ja ilmutas ennast inimestele palvetava nägemusena, vahel ka lihtsalt kiusupunnina. Väravatornis on öösiti nähtud seintelt vastu kumavaid veriseid mehenägusid, räbalates tantsu keerutavaid munkasid ja paekiviseintest välja liuglevaid purjelaevu.
Mööda naabruses asuvat kaitsemüüri võib aga aeg-ajalt näha tütarlast helesinise kleidi lehvides hiigelämblike saatel jooksmas ja kõndimas.
Lühikese jala väravatornis nähtud kord ringi liikumas ka munka ja lõvi. Arvatakse, et see lõvi sümboliseerib munka patusele teele ahvatlenud naist. Samuti on torni ümbruses olnud mees ja valges kleidis naine ning tornist kuuldud hääli, nähtud kahte munka, ühel neist kirves seljas. Veel on väravas nähtud kolmeliikmelist munkade tantsuansamblit sinipunases valgusjoas.
Eriti kurikuulus on Lühikese jala elamu kolmas korter. 1935. aasta sügisel kolis sinna üks vene daam. Ta oli küll naabritelt kuulnud, et just tema korteris olevat ühe daami ja ühe mungakuues mehe viirastust nähtud, aga ta ei omistanud kuuldustele suuremat tähelepanu.
“Kord istusin oma toas,” jutustas naine. “Kell oli umbes kaks pärast lõunat ja päike paistis heledasti sisse. Äkki märkasin heledat valgust läbi klaasukse, mis ühendab minu tuba väikese pimeda ruumiga. Siis nägin halli sutaani kandvat mehekuju, mis sellest heledast valgusest eraldus. Munk seisis väljasirutatud kätega nagu krutsifiksil. Ta pea oli langenud sügavale rinnale, nii et ma ta näojooni ei näinud. Munga kuju oli suur, kindlasti üle loomuliku suuruse. Läksin klaasukse juurde ja avasin selle. Viirastus jäi liikumatult samasse asendisse. Nii möödus ligi pool tundi, misjärel kogu pilt kadus. Umbes kahe nädala pärast ühel õhtul nägin taas munka. Ta põlvitas põrandal, käed palveks koos. Tema selja taga paistis suur torn, mille tipp oli nagu kirikutel. Esmakordselt nägin nüüd ta nägu: see oli kahvatu ja sissevajunud. Silmad väljendasid sügavat kurbust. Ühel viimastest kordadest nägin aga seinal ühe mehe pea kujutist. See oli erakordselt suur, ligi kolm korda suurem kui tavaline pea. Kahvatut nägu piiras habe. Üle otsaesise, nina ja suu ulatus vertikaalselt kaks sügavat verist haava. Kuid peatselt kadus see viirastus ja seinal nägin hoopis ühte väikest pilti, jällegi ühe munga kuju väljasirutatud parema käega. Läksin voodisse. Öösel ärkasin mitu korda. Toas oli täiesti pime, kuid pilt helendas täies hiilguses. Hommikulgi, kui ärkasin oli kujutis ikka veel seinal näha, kuid see oli kahvatumaks muutunud. Lähenesin seinale ja puudutasin pilti sõrmedega – tulemusi ei mingeid.”
Musta Munga lugu
- aastatel oli okultism Tallinnas väga populaarne, seda peeti lausa Põhjamaade okultismi pealinnaks. Seletamatutele ilmingutele püüti leida ka teaduslikku põhjendust ja sellega tegelesid täiesti arukad inimesed, kes olid Tallinnas selle tegevuse jaoks loonud mitmeid seltse ja ühinguid. Üks nendest oli Psüühiliste Uurimuste Selts, kelle kõrgendatud tähelepanu objektiks Väravatorn oli.
Korteri number kolm küsimuses peeti istungeid ja on koostatud vähemalt 16 protokolli. Selts avaldas 1935. aastal ka saksakeelse raamatu “Maja Lühikeses jalas”, kust leiab aruande ka kummituse kohta. Kummituse uurimisel püüti saada temaga meediumi vahendusel kontakti ja see olevat ka õnnestunud.
Väidetavalt olevat kummitava munga vaim seltsi ühe seansi ajal end ise ilmutanud ja teada andnud, et oli kunagi Tallinna timukas.
“Mispärast te mind otsite? Kes otsib uudishimust, kes teadmiste himust, aga pole kedagi, kes otsiks mind minu enda pärast. Te olete siia kogunenud, et näha minust pilti või kujutist. Kuid siin ei ole kedagi, kes mulle rahu tuua tahab. Teie südamed on külmad. Kutsuge kokku need, kes minu hinge otsivad, mitte need, kes minu kujutist näha tahavad. On parem, kui te minu nime ei tea. See võiks ainult pealiskaudsuseni viia. Tõelist kaastunnet teil minu vastu ju ei ole. Aga süda peab südamega, hing hinge ja vaim vaimuga ühinenud olema. Ainult siis tekib ühtsus ja ainult siis tekib side Jumalaga.
Mina pean palvetama ja teie peate palvetama. Ma palvetan möödunu ja tuleviku pärast. Teie peate palvetama oma tuleviku pärast. Milline oli minu surm, hävitamine, mida ma teistele olin korda saatnud, seda tegid nad nüüd minuga. Nüüd võiksin ma kõik lunastada. Ja kõik puhastada. Seepärast pean ma siin nii sageli viibima. Ma ärkasin, kuid oli liiga hilja. Mis on piin? Piin on maa ja seos sellega.
Kõik need ahelad, mis mind ta külge seovad. Päästke ja kaitske rahvast paremini kui mina. Valu ja igavene piin on nende saatus, kes rahvast valesti õpetavad ja tema valudest rõõmu tunnevad. Millal õpib maailm vaikima ja siis palvetama?”
Hiljem sai temast munk, Must Munk, kuid kunagi tehtud kurjast ta vabaneda ei suutnud. Nii kummitabki ta rahu leidmata väravatornis, kuigi hiljem saame teada, et teda võib näha ka naabermajas.
Poola restauraatorid taastasid Lühikese jala väravatorni 1988. aastaks, misjärel sai see uueks koduks ansambel Hortus Musicusele ja Tallinna filharmoonia kammerkoorile. Isa Rein Õunapuu õnnistas samal aastal värskelt remonditud ruumid sisse, kunstnik Jüri Arrak jäädvustas õnnetu munga ühele oma maalile. Seega sai kummitus rahu ja pole ennast enam ilmutanud.
Eesti kuulsaim kummituskool
Linnamüüri ääres Suur-Kloostri 16 asub Eesti vanima järgemööda haridust andva kooli Gustav Adolfi gümnaasiumi peamaja. Kuid gümnaasium ei tekkinud 1631. aastal tühjale kohale – varem asus sellel kohal keskaegne Püha Miikaeli ehk Mihkli nunnaklooster koos surnuaiaga. Ja kooliks saanud vana klooster kubiseb kummituslugudest. Seal olevat nähtud nii kolisevaid kette kui ka helendavaid peegelduseta peegleid ning kuuldud samme ruumides, kus kedagi liikumas olla ei tohiks. Enne päikeseloojangut tasuks seega kooliasjad korda ajada, sest just õhtusel ajal, kui koolimaja peaaegu et rahvast tühi, on seal juhtunud kummalisi asju. Üks neiu oli üksi WC-s, kui kuulis, et inimtühjas kõrvalruumis pesi keegi käsi.
Mihkli nunnakloostri puhul on harukordne see, et tsistertslaste kloostri sisehoov ei olnud tavaliselt kalmistu, vaid paik, kus nunnad said rahus oma mõtteid mõelda. Kui aga arheoloogid tänase kooli sisehoovis möödunud sajandi lõpus kaevamisi tegid, avastasid nad üllatusega, et seal oli keskajast pärit nunnade kalmistu. Igavest und magavate vagade naiste luud koguti kokku ja maeti ümber kõrval asuvasse vanasse kloostrikirikusse, tänasesse Tallinna Issanda Muutmise Peakirikusse.
Kool paigaldas aga mõned aastad hiljem kunagiste majaasukate mälestuseks hoovi ilusa mälestusmärgi ja nimetas koha Inglihooviks. Abituriendid saavad seal iga aasta juunikuus küpsustunnistuse ja astuvad läbi Ingli kuju ellu.
Kooli 385. sünnipäeva puhul lavastas koolipere oma maja kummituslugude teemal suure rokkooperi. Ma ise olen aga kooli aulas, keskaegses nunnade söögisaalis saanud ühe öise kummitusmajade matka ajal pildile ilusa nunna kummituse. Uskuge või mitte.
