Olgem ausad – griinpiislased tähendasid eelkõige tüütut lisakohustust, vastikuid sekeldusi ja nii edasi. Misasja nad ronivad meie hoovi peale kaklema? Tüüpiline kodumaine ametnik näitab end eelkõige ignorandina: peaasi, et midagi tegema ei peaks, peaasi et ei tõuseks tühja pärast tüli, pasa pärast pahandust. Muidu äkki laekuvad kaameramehed ja siis peab ehk liigutama? Oi fakk! Ja kui kaamera juba töötab, siis peab ju midagi ette võtma? Ei taha!
Analoogseid näiteid leiame küllaga, ehedamaks neist kindlasti möödundtalvine õlireostus. Lausa vastik oli vaadata, kuidas konkreetse tegutsemise asemel veeretasid ministeeriumid omavahel “asja süüd” ühe väravast teise, tiira-taara, nagu joodikud jalgpalli. Söandamata tunnistada, et tegelikult pole keegi keskkonnaohtu üldse analüüsinud, rääkimata plaani B olemasolust.
Just igikestev plaani B puudumine on see, mis Eestit iseloomustab. Kriisisituatsiooniga arvestamise ning võimalike lahenduse väljamõtlemise asemel on olemas seljaajus tiksuvad tsirkulaarid härralt Reiljanilt eneselt: aja mis möla tahad, peaasi, et vahele ei jää. Ning õige mees omal kohal leiab alati, keda süüdistada.
Keskkond on ruum, milles me tahes-tahmata kõik oleme vegeteerima sunnitud ning sellel on omad reeglid. Ent plaan A õpetab meid, kuidas looduselt armuande võtta, aga plaani B, mis peaks nii-öelda plaani A tagalat kindlustama, lihtsalt ei ole. Keegi ei tea, mida teha põlevkiviga. Räägitakse plaanist A, mis seisneb küsimuses “kaevandada või ei”. Olla või mitte olla. Alternatiivenergiate plaan B on sisuliselt olematu või eksisteerib üksikute tarkpeade ajusagaras, sealt ühiskonnani jõudmata.
Plaan B oli puuudu Reiljanil-Savisaarel ka presidendivalimiste kaotuse puhul. Arvestatud oli vaid võiduga niisiis. Plaani A lörriminek pani täiskasvanud mehed idiootsusi tegema: Reiljan ähvardas “reeturid” üles leida, ülekuumenenud Savisaar kukkus sekeldama riigikohtuga.
Plaan B puudub ka paremerakondadel: isegi kui nad valimistel edukaks osutuksid, pole veel keegi kuulnud, mis sellele järgneb? Peale üldsõnalise prioriteetide-jahu loomulikult, mis sarnaneb kõikidel parteidel ja on sisuliselt üks ja seesama vaht.
Plaan B puudub Eesti haridussüsteemil. OK, tohlakad ei suuda õppekavu koostada, aga mis siis teha tuleks? Plaan B puudus siis, kui aastaid tagasi hoiatati Eestit AIDS-i plahvatusliku leviku eest. Plaan B puudub isegi tüütuseni äraleierdatud pronkssõduri asjus, mis seisab endisel kohal edasi.
Plaani B puudumine tähendab tegelikult üht: täielikku mõttelaiskust, mugavust, ära-mind-torgi mentaliteeti ning peaaegu et riigiseaduseks muutunud pohhuismi. Nagu mürgilaevaga seoses ülalpool mainitud oligi. Probleemiga hakatakse tegelema alles siis, kui sitt juba uksest ning aknast tuppa tikub.
Kusjuures, kõik on juriidiliselt korrektne. Tegeletakse tagajärgedega ning leitakse kangelasi, kes on tagajärgedega eriti eeskujulikult tegelenud. Selle asemel, et kuulata tulevikku suunatud mõtlemisega inimesi. Olgu selleks siis üksiklastest visionärid või taadid Teaduste Akadeemiast.
Nii ongi meie riiklikuks plaaniks B tagajärjed ning õpetus sellest, kuidas neid üldsuse eest võimalikult kauem varjata.