Mis siin rääkidagi. Armeenia ei ole mereriik, mere asemel vaatame me ühelt poolt Türgit, teiselt Gruusiat, kolmandalt Venemaad ja neljandalt Aserbaid?aani. Ka nendes kohtades lainetab, ent see lainetus on võrreldes Läänemere omaga hoopis teistlaadi. Pigem poliitiline ja ei tea kunagi, millist sodi Armeenia rannale peksab. Tõsi, Armeenias on Sevan – järv, mis kuulus oma forelli poolest, ent meri ta ikkagi ei ole. Juba kui mõelda, kuipalju ta merepinnast kõrgemal asub?
ESITEKS
Niisiis pole midagi imestada, et sattun mere ääres alati omalaadsesse elevusse. Isegi siis, kui see meri asub vangla ääres, nagu Tallinna laht Patarei puhveti kaldaid aeglaselt õõnestabki. Vangla iseenesest on vangla, olgu või endine – ikka kuidagi õõvastav. Ent midagi sihukest nagu vangla puhvet pole ma veel näinud.
Juba see, et vanglasse on kultuuripark ehitatud, tundub täiesti friikliku ja laheda ideena. Veel hullem on aga ronida vangla müüri taha, okastraadiga piiratud mere kaldale, vahtida kuidas laevad mööda sõidavad ning väike naps teha.
TEISEKS
Vangla puhvet, nagu isegi aru saate, pole üks tõsine söögikoht. Ega ei saakski olla. Ei kujuta kuidagi ette end puhvetis vasikapraadi manustamas, samas ei tahaks ka seda, mis kontekstiga justkui rohkem sobiks – ehtsat vanglatoitu. See on lihtsalt vastik.
Kes tahab korralikku pikniku korraldada, võib tarvikud ise kaasa võtta. Külma kana, salati või midagi muud. Oma toidu tarbimine on täiesti okei, küsisin järgi. Patarei ise pakub siiski samuti midagi. Pirukaid. On viineriga ja singiga. Ja lisaks sellele endise NSVL-i parimaid kiluvõileibu. Värskeid ja õigeid. Joogiks õlu ja muu pisike naps.
JA KOLMANDAKS
Iseenesest aga hakkad mõtlema: ons kusagil Patarei puhvetile analoogiat? Asukoha maalilisust silmas pidades kindlasti mitte. Ometi meenuvad mõned Gruusia mungakongid Ad?aarias, mis on restoraniks ehitatud. Samuti täiesti veenev värk. Venemaal, Vorone?i lähedal, on samuti üks isevärki küla, kus korralik kõrts on ehitatud kloostrisse. Viis pluss. Permi oblastis, Kunduris, oli kunagi looduslikes koobastes tore toidukoht, aga minu teada on see kinni pandud.
Mis veel? Ega meenugi. Nii pole imestada, et järgmise treti ajal Eestisse koos sõpradega Patareisse kõmbin. Kohal on veel üks pluss: muusika ei mängi, inimesi on vähe ning aeg seisab. Maksab proovimist.