Peamisi põhjusi, miks ma sel teemal siin sõna võtan, on kaks. Esiteks muudab iga haridusreform paratamatult ka õppekirjanduse struktuuri, sest järjekord ainete tähtsuses vahetub. Ükski ei õpeta enam hobuse liikumise vektori teisenemist olenevalt sellest, kas ta veab talumehe lauakoormat või suurtükki. Ent oli aeg, mil mehaanikast anti ülesandeks leida aiste kinnitusviisi kasutegur just toodud näite põhjal. Hobuse veovõime oli siis peatükk mehaanikat, mis omakorda kuulus ainesse nimega “tehniline füüsika”. Raudteekoolides oli see kohustuslik. Sama epohhi (1946) progümnaasiumis hobune nii kohustuslik polnud, seal oli kohustuslik … luts (Lota lota lota): Mispärast eluskala (luts) on raske käes hoida? (J. Lang, A. Mitt, Küsimusi ja ülesandeid füüsikast I. VIII ja IX klassile. Tallinn, 1946, lk 60).
Teiseks lisandub iga aine kohta kogu aeg, mis sellest, et ebaühtlase kiirusega, midagi uut ehk isegi väga hea õpik vananeb küllalt kiiresti. Järgnevas ma ei käsitle õpikute vananemist. Teemaks on õpiku funktsioonide kaetus mis tahes viisil eriti kahes kriitilises olukorras ja nimelt siis, kui õpilane muudab hariduse suunda (ega taha olla näiteks loomaarst, vaid hakkab hoopiski parameedikuks) ning siis, kui sobiv õpik puudub eesti keeles, leidub aga inglise keeles.
Kas õpik on manuduktsioon?
Selliseid füüsika-alaseid raamatuid, mille autorid vabandavad juba ette matemaatiliste võrrandite ja arvuliste suuruste hulga pärast ja kinnitavad, kuidas nad on püüdnud viia see hulk võimalikult väikeseks, on pikk rida. Mitte vähem pole matemaatikaõpperaamatuid, mille autorid teatavad kohe, et raamatu tekst pole mõeldud pelgalt lugemiseks, vaid nõuab kaasaarvutamist isegi siis, kui ülesanded pole eraldi alaosana välja toodud. Kas ülesanded on lülitatud õpperaamatu koosseisu või ilmuvad eraldi väljaandena, see on pigemini autorile jõukohasuse, samuti loengutundide ja seminaride arvu suhte küsimus. Samuti on oluline, kas tegemist on peaainega erialal (näit kõrgem matemaatika matemaatikutele) või kõrvalainega mingil teisel erialal (näit matemaatiline analüüs tulevastele üldhariduskooli matemaatikaõpetajatele). Professor Gunnar Kangro (1913-1975) luges kõrgemat algebrat tulevastele matemaatikutele. Seevastu professor Arnold Humal (1908-1987) luges kõrgemat matemaatikat tulevastele inseneridele, kuid mitte vanema kolleegi professor Gerhard Rägo (1892-1968) õpiku “Kõrgem matemaatika” (viimane trükk 1962-1963) põhjal, vaid originaalselt (esialgne käsikiri 1951). Ülesandekogusid iseseisvate raamatutena ei avaldanud aga kumbki ja kui Gunnar Kangro “Kõrgema algebra” esmatrükis (1948-1950) olid ülesanded koos vastustega toodud ära iga peatüki lõpus, siis teises trükis 1962 jättis ta need välja viitega, et teiste autorite koostatud ülesandekogusid leidub juba küllaldaselt (kui Kangro õpik sisaldab kompleksarvude kohta kümmekond ülesannet, siis Vassili Minorski ülesandekogus inseneridele on neid 11. trükis (1971) umbes 30).
Kui õpik oleks manuduktsioon, siis oleks seal kõik – teoreetiline osa pisut suuremana kui tundide arv, näidete analüüs, ülesanded koos vastustega, võimalikud alternatiivid nii nõrgematele kui ka tugevamatele, viited rakendustele ja praktilised harjutused. Suruda see kõik ühte raamatusse on utoopiline ülesanne ning nii ma polegi sattunud lugema ainumatki käsiraamatut kirjandusloo või kirjandusteaduse aluste kohta, mis kätkeks eneses kõike.
Nii ja naa
Kuna eelnevast järeldub, et õpik kui käsiraamat iseenesest ei ole vaieldamatu ideaal, siis peaks kuskil leiduma ikkagi mingi nn raudvara, kompendium, mis sisaldab kõike üle selle miinimumi, millest allpool me ülikooliharidusest rääkima ei peaks. Pluss praktilised oskused, näiteks oskus tõlgendada ilukirjanduslikku teksti omas ajas. Neis asjus on äärmiselt petlikud kõik säärased teatmeteosed, mille vorminimetuseks on “entsüklopeedia”. Ühel õhtul oli meil sellest juttu Võrtsjärve ääres töötanud filosoofiadoktor Ervin Pihuga (1930), kelle kirjutatud raamatuid Eesti kaladest on minulgi põhjust lugeda. Ta küsis otse, kas neis on ka midagi küsitavat.
On – puudub peatükk kalade anatoomiast. Pöördusin tema poole teadasaamissooviga, kui suur on latika süda. Vastuseks kostis esmalt, et seda ei saa öelda üleüldiselt, sest see sõltub kala vanusest. Lähtusime siis ühekilosest latikast, kes on vana üle kümne aasta (latikas võib elada kuni 32-aastaseks). Temasuguse süda kaalub kuni paarkümmend grammi. Jah, aga raamatud Eesti või ülejäänud Euroopa kaladest niisugust näitajat ei sisalda.
Hüva, oletagem, et paljude erialade tehnoloogiline sisu ja vastav terminoloogia pole lihtsureliku asi. Kui aga elektri hind tõuseb, siis mida peab teadma elektri tootmisest igaüks, kes on sunnitud selle tõusu kinni maksma? Kui mitu korda päevas peab lind minema sitale selleks, et säilitada lennuvõime, see vist tõesti pole minu asi. Mitut trafot on aga vaja elektrijaama kui tootja ja minu kui lõpptarbija vahele, see on küll ka minu asi, sest vastav raha võetakse minu taskust juba enne, kui see sinna jõuabki. Entsüklopeediast ma seda ei loe.
Kontrollida tuleb
Tervet rida distsipliine üle välja (alates 1. kursusest kuni järeldoktorantuurini) Eestis tõepoolest ei õpetata. Kas pole eksperimentaalseid tingimusi või minimaalselt kaheksat tudengit vms. Üks niisuguseid on tuumafüüsika selles ulatuses, mis on vajalik töödeks juhitava termotuumareaktsiooni korraldamisel. See ei tähenda aga, et kui inimestel puudub sellest vähimgi ettekujutus, siis midagi väga hullu ikka juhtuda ei saa, sest vastavad avariid ei leia aset siin, kõrvaltänavas.
Tuumaohutuse õpetamine ei ole liiast. Kübersõjaohutuse õpetamine on veelgi hädatarvilikum, sest me ei tea, kes on selles sõjas meie liitlane ja kui suur on vaenlaste hulk. Meid pannakse sõltuma väljavalitutest. Me peame eeldama, et neid tuleb uskuda. Seda tuleb kontrollida.
Röntgen polnud sugugi ainus, kes kontrollis väsimatult, kas ta ehk siiski pole lasknud läbi nn süstemaatilist viga. Eestis on selline väsimatus võõravõitu.