Millised näitused ilmestasid Tallinna märtsikuist näituseelu? Tegelikult tuleks küsida: palju oli selliseid näitusi, mida meenutad veel aprilli alguses? Just selles mõttes, mis möödunud märtsile tagasi mõeldes kohe silme ette tuleksid, sest näitusi, mida galeriid igakuiselt ülesse panevad, oli muidugi palju. Ei ole ju galeriid, mis laseks oma ruumidel tühjalt seista, kui ei leita head ja galerii mainet hoidvat kunstnikku. Kedagi leitaksealati, mistõttu ei ole meil täna enam põhjust rääkida galeriidest, kust võib leida ainult häid näitusi, sest kes maksab pinna eest, saab enamasti ka näituse. Seega võiksime rääkida galeriide pahupidi pööratud näitusepoliitikast. Aga see on omaette teema.
JAAN ELKENIST SUTSU LÄHEMALT
Mis siis märtsis? Ei ole sügavat mõtet peatuda väga lühidalt kõikidel näitustel, mida märtsis nägin, sest enamus nendest kippus galeriist väljudes pea kohe ka meelest minema. Teine osa – siin on siiski mõned erandid, millest ka allpool juttu – oleks võinud sama kiiresti mälust kaduda, kuid seda ei lasknud teha meedia, tuletades neid lugejale-vaatajale ikka ja jälle meelde, ehkki nii mõnegi puhul julgen arvata, ei olnud selleks mingit muud sügavamat sisulist põhjust kui see, et kunstnike/kuraatorte sihikindel ja arvestav hoolitsus press-covrage´i eest. Aga eks see ole veelkord tõestuseks sellele, et hea tahtmisega võib päris palju saavutada, ka siis, kui sisuliselt ei ole midagi eriti saavutada. Igal juhul kuulub kogu see meedia värk lahutamatult tänapäeva kunstnikuks olemise, aga ka kuraatorite töö juurde.
Üheks näiteks sellel suunal oli minu arvates Jaan Elkeni suur isikunäitus “Maalid 1978 – 2005|” Tallinna Kunstihoones. Sellest näitusest ei läinud vaikides mööda ükski meediaväljaanne, ja kuidas seda tehagi, kui kunstniku tööd on üleval (kuni 10.aprillini) meie esinduslikumas näituste paigas!?
Enamus Elekni eksponeeritud töid pärinevad selle sajandi esimesest viiest aastast, nii et “suurest retrospektiivist” saame kõneleda vaid suurte reservatsioonidega. Ma ei saa salata, et Elkeni viimaste aastate maalid on jätnud mind suhteliselt ükskõikseks. Kogu selle rebestatud nõukogude sümboolika kasutamine suureformaadilistel “punamaalidel” (Johannes Saar) või siis ka päris hiljutised “mustad” lõuendid näivad viitavat selgele (alateadvuslikule) soovile olla oma kunstialastes otsingutes pidevalt eesliinil.
Ainuke häda kõige selle juurdes näikse olevat aga see, et enam ei ole eesliini, enam ei ole rinnetki, kus muutuda läbilöögirusikaks. On vaid vaikne ja hillitsetud kulgemine, kus ka kõige hulljulgemad ettevõtmised ei tekita “uudsuse” rabavat emotsiooni. Lõhe kujuteldava ja tegelikkuse vahel võib viia oma varasemate tööde permanentse “ümbertegemiseni”. Ometi tuleks aravata, et just varasemad tööd, näiteks “Kajakas”, “Kalinini rajoonis” jmt 1970ndate aastate lõpust ja 80ndatest, on need, mis kannavad oma aja krestomaatilist tähendust ega omandaks mingit uut lisaväärtust, kui neid praegu uuesti ringi teha.
Küll näeb kriitik Juske selles (“küll ta lõikub vanu lõuendeid, siis maalib üle, kombineerib motiive, teeb palimpseste jne”) Elkeni võluvat ja pidevat dialoogi oma varasema loominguga. Aga eks kriitikud kipu endale alati võtma mingit ülemkohtuniku rolli, kus nad arvavad teadvat sedagi, kas kunstnik ainult maalib või ka mõtleb sealjuures. Mina ei tea, mida Elken mõtleb, näen seda, mida ta maalib, ja loen, mida on rääkinud intervjuudes (vt.näit. Harry Liivrand: Elkeniga teksist, EE/Areen, 24.03.2005|; Kas ja kuidas kirjutada asju kunstiks? Tallinna Kunstihoones vestlevad Jaan Elken ja Jan Kaus. Sirp, 01.04.2005|) ning saan kinnitust näitusel kogetule – kunstniku taotlused jäävad ta viimaste aastate maalides pidama poolele teele, ta tööd on liialt kinnised ja suletud, kaude vihjelised. Need vajavad kunstniku verbaalseid selgitusi, mida Elken ka lahkelt jagab. Praegune aeg ja kunstnik Elken liiguvad erinevatel teedel, võimalik et Elken vaid selle aja pealispinnal. Kahju.
JAAN TOOMIKUST SUTSU LÄHEMALT
Kunstihoone galeriis Jaan Toomiku väike näitus “Hiljutised maalid”. Need olidki viimase aja tööd ja neid oli vähe. Toomikust kui maalikunstniku suhtes on meie kriitika veidral moel ebalev, aga ega Toomik ei seleta ka suurt midagi. Tema maalide puhul ei kasutata selliseid superlatiive kui ta videote puhul, mis on teada-tuntud. Aga asjata: tema “Krutsifiks” on üldse meie kunsti viimase aja üks huvitavamaid ja sügavuti minevamaid maale. Ent piisavalt valusat eneseirooniat võib leida “Kergejõustikus” ja eriti ehk “Kuraatorit oodates”.
Mida on vaja heaks näituseks? Vähe häid pilte. Nii lihtne see ongi. (Võiks lausa kihla vedada, et kui Toomikule korraldatakse kusagil maailma teises otsas maalinäitus, siis… teadagi mis!)
SUTSU LÄHEMALT XX SAJANDI NAISTEST
Nüüd tuleks rääkida veel ühest väikeses näitusest ja ulatuslikumast meediaprojektist “Reaalne ja ideaalne. Naine XX sajandi alguse Eestis”. Näitus ise toimus suhteliselt kõrvalises paigas, nimelt Kastellaanimajas. Näituse idee oli suurepärane – eksponeerida möödunud sajandi tundud naistegelaste suurendatud fotosid. See on kindel värk: vanade fotode eksponeerimisega vaevalt kuidagi alt saab minna – need on alati juba ainuüksi esteetiliselt nauditavad. Ja vaatajale palju äratundmisrõõmu: Marie Under, Marta Lepp-Utuste, Miina Härma jmt. Ainuüksi seetõttu tuleks “ruumiinstallatsiooni töörühma” liikmeid Mirjam Hindrikust, Inessa Josingut, Juta Kivimäed, Reet Varblast, Livia Viitolit kiita lihtsa, ent stiilse lahenduse eest. Kuid näituse teine osa, mis pidi peegeldama möödunud sajandi enimlevinud naisstereotüüpe (naine kui muusa, naine kui sfinks, naine kui prostituut jne), ei haakunud kujunduslikus plaanis sugugi eespool eksponeeritud suuremõõtmeliste töödega. Need olid pigem seminari (18.märtsil toimuski samas XX sajandi alguse naistele pühendatud seminar) seinale torgatud abimaterjalid kui näituse terviklik osa.
SUTSU LÄHEMALT MARGOT KASEST JA A?OT JEGIKJANIST
Üks ilusamaid märtsikuiseid ülespanekuid – kui nüüd naiskunstnikke pidi edasi minna -oli Margot Kase “Põlisasunikud” Linnagaleriis. Need on jäädvustatud Abruka põlispuud. Omamoodi igavikulised fotod igavikulistest puudest, lummavalt lihtsad ja vahetult kiirgavad. Samas võivad need tööd olla ka justkui viimaseks pilguheiteks maailmale, millest oleme pöördumatult lahkumas. Oleks neid fotosid olnud eksponeeritud vähemal arvul, oleksid nad mõjunud veelgi suurejoonelisemalt ja tõhusamalt. Aga küllap ta kombineerib, sest pole vaja kahelda, et Kase “Põlisasukaid” saadab urbaniseerunumates maailmajagudes kui meie edu.
Aga mis oli Hobusepea galeriis? Hobusepeas oli A?ot Jegikjani “Mummuistlik ekspeditsioon”. Ja oligi naljakas ja südamlik näitus. Tõeliselt armas. Ei mingeid suuri pretensioone ega ambitsioone. Ehk siis natuke kurbust. Lehmad. “Esimene koolipäev” jne. Neile, kes ta töid galeriis ei juhtunud nägema, võib julgelt soovitada astuda mööda Pikka jalga. Nimelt peab Jegikjan seal, mitte eriti kaugel Navitrolla galeriist, aasta-ringselt toimivat vabaõhugaleriid. Talle tuli see kevad sarnaselt mullusega, aga mida muud saame märtsi näituste kohta laiemaltki ütelda?