Mis kombel saavad “kohtuda” kunst, haridus ja kunagine vangla? Kuidas läheneb noor kunstisündmus kaugele ja relatiivselt tundmatule tsoonile meie sootsiumis? Missuguse tõuke annab sellise kultuuriprofiiliga ringkonna kohalolu kultuurikandidaatlinna hariduskünnisele?
Kõik need küsimused ajendasid Tallinna ülikooli kunstide teaduskonna magstrante Maris Vahterit, Aleks Tenusaart ja siinkirjutajat organiseerima kunstide hariduse festivali endisesse Patarei vanglasse, potentsiaalse avatud teaduse projektina, mis sobituks ühtlasi nii akadeemilisse kui ka loomeraamistikku.
Pilootprojekti idee teostamise vajaduse on kujundanud praegune kunstide õpetuse olukord ülikoolis. Muidugi, sellise kaasaegse festivali puudumine pole meie varasemat õpetajaks pürgijate põlvkonda takistanud sarnast õppeprotsessi otsimast mujalt maailmast.
ESITEKS
Paari viimase aasta jooksul on kamp seni veel väikestes ringkondades tuntud noori – sealhulgas ka Patareis aset leidva AHNE hulk tegijaid muutunud üha aktiivsemaks – ka rahvusvahelisel tasandil. Nagu nad ise ütlevad, “tuues kaasa uut dünaamikat”. Tehes seda oma olemuselt kohaliku kõrghariduse tuumalt lähtudes.
Samuti – üha enam on Eesti doktorante, magistrante, kes naasevad paljudest erinevatest välisülikoolidest ja keskkondadest, olles omandanud – jah! – mitmeti polüfoonilise ja kosmopoliitse karakteri. Ehkki ka Eesti (mitteadekvaatne?) haridusstruktuur jätkab oma püüdlusi luua tugevat ja selget Eesti kultuuriprofiili. (Kodumaist haridussüsteemi on korduvalt süüdistatud laiapõhjaliste uuringute teostamise, arengute, kriitiliste debattide ja toetavate teoreetiliste taustsüsteemide võrgustike loomise pärssimises.) Kas see on nii, otsustagu igaüks juba oma peaga.
Tegelikult – vist – pole veel keegi pidanud praegust hariduspinnast täiesti viljatuks. Vajadusi ja puudusi muidugi leidub, ent ehk just need olud loovad pinnase muutustele. Ning kiirema tee leidmiseks muutuste käivitamisel.
Sõnaga, ülikoolid võiksid enam funktsioneerida avatuna, kriitiliste küsimuste ja ideede vahetuse platvormidena ning omada võimaliku katalüsaatorina efekti kogu meie kunstimaastikul. “Perifeeriakeskne huvi” – vast võiks just see olla võimaliku tulevikumaastiku tänane loosung.
TEISEKS
AHNE, rahvusvaheline kunstide hariduse festival, loodi selge püüdlusega areneda paindliku ja dünaamilise struktuuriga ürituseks, mis oleks võimeline pidevalt muutma ja end taaslooma. Ehk lihtsamalt, midagi värsket, uut ja avatut, mis suudaks ühendada laial skaalal algatusi ja integreerida neid ürituse projektidesse. AHNE määratleb end üha laieneva võrgustikuna, teadmistepõhise töötoana, kaasates õppivaid loomeinimesi Euroopast koostööle – jagamaks kunstiharidusalaseid teadmisi ja panustamaks informatsiooni levikule.
Kihk võimaldada festivali osavõtjatel õppida üksteise kogemustest otse ja vahetult sai alguse AHNE 1 näituselt (Rahvusraamatukogus 2003|). Printsiip 2003|. aastal oli niisiis sarnane tänasega, lihtsalt üritused on siiani olnud väikesemastaabilised. AHNE peaks hakkama kujundama mitmeotstarbelist lähenemist kunstiharidusele. Usume, et festar arendab meie kõigi intellektuaalset kapitali.
Festival on rahvusvaheline, ta kujutab endast kohaspetsiifilist kuuajalist näitust, 7.- 25. maini 2007| ning esitleb erinevaid töid ja kultuurisündmusi tantsuetendustest performantside, seminaride ja muusikani.
* * *
“Idee ülikoolidest” formuleeriti 190 aastat tagasi entusiasti Henrik Steffensi poolt ning oli realiseeritud kui “organiseeritud teadmiste tervik”. Praegu on kool aga tõeline turg, mis koosneb suvalistest individuaalsetest distsipliinidest. Kool on kujunenud ühiskonna diskussiooni subjektiks. Praegu on ülerahvastatud loengud tihti kopitanud õppemeetoditest.
Derrida näeb kooli kui dissidenti, vastupanu, kriitilist ja dekonstruktiivset opositsiooni riigi poliitikale, majandusjõududele, meediale, ideoloogilisele, religioossele ja kultuurilisele jõule, mis piirab permanentset demokraatia arengut. Seega saab kool olla posthierarhiline ruum ?niversité sans condition’, kool, mis ei oma staatust. Derrida kool on priviligeeritud vastupanu ja dissidentluse asukohaks, mistõttu koolile omistatakse üheselt mõistetav vabadus.
19. sajandi lõpus edendas Friedrich Schiller kultuuri õilsust status quo, kuna ta uskus, et kunst ja kultuur teevad meist paremad ja üllamad tegelased. Fragmente sellisest haridusesteetikast on käibel praegugi.
* * *
AHNE kunstihariduse festival sai alguse Helsingi Kunsti ja Disaini Ülikooli ja Tallinna Ülikooli kunstitudengite näitusetegevusest:
AHNE / Annantalo, Helsingi 2006|
AHNE / Haapsalu linnagaleriis 2005|;
AHNE / Atski galeriis, Helsingi 2004|;
AHNE / Rahvusraamatukogus 2003|;
*
Kunstide hariduse festivalist AHNE 5 võtab osa üle saja üliõpilase fotograafia-, meedia-, filmi-, graafika- ja kunstiõpetuse erialadelt, kokku neljast ülikoolist: Helsingi Kunsti ja Disaini Ülikoolist (Soome), Duisburg-Esseni Ülikoolist (Saksamaa), Thessaloniki Aristotelese Ülikoolist (Kreeka) ja Tallinna Ülikoolist. Festivali raames toimuvad lisaks rahvusvahlisele näitusele ka tantsuetendused Kanuti Gildi saalis ning Patarei kultuuripargis.
AVATUD TEADUS
Patarei vanglas ülespandud näitused ja kogu festar üritab keskenduda mõistele “avatud teadus”. Iseenesest võiks see tähendada olukorda, kus kunst ja kunstiteadus kokku saavad ning on lisaks võimalusele neid eraldi vaadelda hoomatavad ka koostegurina.
Mõelda kunstiharidusest selles perspektiivis on samm kaardistamaks kunstide rolli ühiskonnas ja kommenteerimaks selle praegust staatust uue kultuuri loomises.
Tähelepanekud festivalist kui koolist on eeltekst, vabandus ja ka võimalus. See on eeltekst küsimuste esitamiseks institutsionaalsele kunstimaailmale. See on ettekääne kutsuda kokku erinevaid ülikoole, et defineerida institutsionaalset kliimat (kooli), milles praktiseeritakse.
Ja lõpetuseks, küsida, missugust haridust me vajame praegu, et funktsioneerida efektiivselt.
AHNE töörühm teeb ettepaneku minna festivalile kui kooli. Minek festivali kui kooli haarab endas palju enamat kui soovi tuua kunst lihtsalt sotsiaalsesse ellu. Kutsume seda kasvõi kodutööks. Ja väike kodutöö ei tee kellelegi halba.
FESTIVALI AJAKAVA:
– 07.05 kell 13:00: Festivali pidulik avamine Patarei kultuuripargis.
– 07.05 – 25.05 kell 12:00 – 18:00: Rahvusvaheline kuraatorekspositsioon Patarei kultuuripargis.
– 09.05. ja 10.05 kell 20:00: Tantsuteater Tee Kuubis tantsuetendus “Üksi(k)ongi” Patarei Kultuuripargis.
– 15.05.2007| / 19.30 / “DIPLOM 2007|” dance performance at the Kanuti Gildi SAAL
– 17.05.2007| / 19.30 / “DIPLOM 2007|” dance performance at the Kanuti Gildi SAAL
– 19.05.2007| / 19.30 / “DIPLOM 2007|” dance performance at the Kanuti Gildi SAAL
* * *
Raoul Kurvitz – kommentaariks, KesKus´i palvel:
Jah, sellise avatud foorum-kooli tekitamine, kasvõi piiratud ajaks, on lausa hädavajalik. 90ndail aastail püüdis Sorosi-keskus oma programmidega täita sihukest, sidusat rolli, jõudumööda katsub Kumu tegeleda taoliste ülesannetega, kuid paratamatult on need oma olemuselt institutsioonid, mis polegi määratud looma anti-hierarhilisi võrgustikke nii, nagu Derrida või Deleuze neid on oma visioonides näinud. Samuti ei suuda ega peagi seda suutma oma akadeemiliste niidistikega ka Kunstiakadeemia, mis meil elab praegu läbi päris positiivseid muutusi; täiesti omaette ning samuti tugevat turgutust nõudev on galeriide võrgustik.
Kõik eelnimetatud on nende arenemisel määratud teatavale enesessesulgumisele, toimides deleuzelikult kujuteldavas võrgustikus küll patareipunktide või spetsiifilisemalt funktsionaalsete süsteemidena, neid ühendavana on vaja aga veel midagi. Midagi täiesti ebainstitutsionaalset, tegelikku ning elavat, mis üha enam kipub minema kaotsi.
Laborina, mis testiks ning stimuleeriks vastavat potentsiaali, ma kõnealust ettevõtmist muidugi absoluutselt tervitan.