Õige pea täitub aasta päevast, mil teavitasin avalikkust ja oma tööandja esindajat Ene Ergmad otsusest loobuda Riigikogu kohast ja laiemalt võttes teha lõpp oma tegevusele päevapoliitikas. Maakeeli öeldes sai siiber ja hakkas igav. Nüüd on käes paras aeg kirjeldada, mis mõtteid ja tundeid poliitikast lahkumine endaga kaasa tõi.
Lahkutakse vaid jalad ees
Poliitikast lahkumine ei ole nähtavasti võrreldav lahkumisega mõnelt muult elualalt ilmselt juba seetõttu, et poliitikuks olemine polegi õige amet. See on pigem tegevusvaldkond, mida ümbritseb teatud mütoloogiline saladuseloor ja mille suhtes eksisteerib väga palju eelarvamusi. Poliitikast lahkudes seega koged, millisel distantsil sa enne muust keskkonnast asetsesid. Ma ei ütle, kas selline poliitikute positsioneering on halb või hea, ma kirjeldan lihtsalt veidi isiklikku kogemust. Ja tõtt öelda on see vist üsna ainulaadne, sest teisi poliitikast päevapealt täielikult väljaastunuid polegi Eesti 20 iseseisvusaasta jooksul palju kogunenud.
Oli päris kummastav kogeda, mismoodi tõlgendas poliitikast lahkumist Eesti avalikkus, sealhulgas interneti kommentaarid ja paljud tuttavad. Minu kogemus näitas, et meil valitseb endiselt poliitika osas nõukaaegne arusaam, et sealt lahkutakse vaid jalad ees. Kui inimene vabatahtlikult arvab, et tahaks vahelduseks midagi muud teha, siis eeldatakse reeglina, et selle taga on midagi kahtlast ja salapärast. Et poliitika on nii väärtuslik ja kinnine süsteem, et sellest lahti laskmise põhjuseks võib olla vaid midagi suurt ja dramaatilist. Ilmselt mängib rolli nõukaaegne taak, kus poliitbüroo liikmed lahkusidki poliitikast, jalad ees, pärast kompartei sanatooriumis saadud alkoholimürgitust. Aga võib-olla ongi meie poliitikas juba niipalju poliitbroilerlust ja dementsust, et avalikkus ei usu, et lõviosa poliitikutest üldse väljaspool seda süsteemi tubasele tööle saaks. Ja ilmselt on, kui mõtleme tagasi Ühtse Eesti tekitatud furoorile ja täismüüdud saalile.
“Kurnavad” kohtumised valijatega
Teine huvitav fenomen, mida olen tunda saanud ja mis on samuti kõnekas selles osas, kuidas rahvas poliitikat tajub, on nihkumine hulgast “nemad seal” gruppi “meie siin”. Aeg, mil autoostu lube jagati Keskkomiteest, suitsuvorsti said süüa vaid personaalpensionärid ja nomenklatuuril oli Soome markasid, lõppes kakskümmend aastat tagasi, kuid mentaalne veelahe “meie” ja “nende” vahel on justkui endiselt olemas.
Paljud inimesed on mulle viimase aasta jooksul öelnud, et nüüd, kui ma pole enam seal üleval – nende seas, on minuga normaalne rääkida. Vaevalt, et mina ise olen niipalju muutunud. On tõenäolisem, et muutunud on see, kuidas mind nähakse. Või äkki siiski? Võib-olla on olukord isegi fifty-sixty, nagu Nykänen ütleb. Sest kahtlemata mingil määral muudab poliitikast eemaldumine ka inimese igapäevast olekut ja kõnepruuki. Seda, mismoodi sa välja paistad. Ilmselt vabaned mingitest kli?eelikest väljendusvormidest ja mõttelaadist.
Muidugi, praktilisemalt vaadates, on poliitiku elust tavalisse tööellu naasmisel tõepoolest terve rida koomilisi aspekte. Mis seal salata, parlamendi liikme elu on olmelisel tasandil midagi sootuks teistsugust kui näiteks töö erasektoris või ka õppejõu amet, mida ma pean. Parlamendis tundsin end sinna 28-aastaselt sattudes ikkagi tõeliselt noore pensionärina. Aga kujutage endale ette. Füüsilisi tööpäevi on kuus jämedalt 12 (kolm istunginädalat v.a reede). Sellele lisanduvad muidugi “kurnavad” kohtumised valijatega. Lõputuna näivad tunnid Toompea puhvetis, kus sisseõgitavatel võileibadel ei näi olevat kunagi lõppu. Füüsilisele vormile see siiski õnneks fataalset lööki ei andnud, sest keldrisse on ehitatud ka jõusaal. Muidugi, värskuse mõttes võiks parlamendis mõned noored istuda ja elukogemust omandada, aga üldiselt ütleks ma noortele uljaspeadele, kellel poliitkarjerismi pisik veres, et tehke enne paarkümmend või enam aastat mingit päris tööd, siis võib-olla oskate sealset “kliimat” rohkem nautida.
Poliitikavälisus on kirgastav
Ka poliitiku töö loogika on piisavalt erinev võrrelduna paljude teiste ametitega. Just seetõttu tavatsesin mitu kuud järjest pärast poliitikaga lõpparve tegemist küsimusele “Kuidas läheb?” vastata naljaga pooleks, et ma taastan tööharjumust. Erasektoris tegutsedes näen, et inimesi hoiab valdavalt pinges ja motiveerib teatud selge eesmärkide raamistik. Mõte, et täna teen tegevuse a, et jõuda nädalaga tulemuseni b, mis viib mind mingi hetk vahe-eesmärgini c, on mõttemudel, mille kohaselt erasektor valdavalt toimib. Riigiametnik ei mõtle ilmselt alati nii eesmärgipäraselt, kuid teda motiveerib midagi muud konkreetset – kas siis sunnimeetod või edutamise väljavaade. Teadlast motiveerib avastamisrõõm, kuid on ka terve rida praktilisi kriteeriume nagu uurimistoetused, stipendiumid ja avaldatud artiklite arv. Kõikide erinevate ametite motivatsioonisüsteemides on neid elemente, mida võiks laenata osalt ka poliitikute motivatsiooni kirjeldamiseks. Samas, poliitiku vastutus puht igapäevasel tasemel on enamiku teiste ametitega võrreldes siiski palju segasem. Kli?eelikult võib rääkida vastutustunnist valimistel, aga mööngem – poliitikule isiku tasemel on selles siiski rohkem saatust kui vastutust. Jah, muidugi võib poliitik teha hea seaduseelnõu või suruda läbi hea otsuse. Seda juhtub. Ometi on ja jääb poliitiku eesmärgisüsteem küllalt abstraktseks. Ja palun ärge saage minust valesti aru. Poliitikute hulgas on töökaid, keskmikke ja logardeid nagu igal teisel elualal.
Poliitikas oli tegelikult lahe. Osaleda protsessides, mis makromõõtmes asju mõjutavad, on mälestus, mis võib sinna kunagi tagasi kutsuda. Kuid poliitikavälisus on teisalt ka puhastav ja kirgastav. Midagi pole teha, kuid kahtlemata parteilisus teatud osas siiski ahistab. Ole sa loomupäraselt kui tahes vaba hing, ikka tuleb ette olukordi, kus pead kaitsma või argumenteerima kitsalt ühelt ideoloogiliselt positsioonilt. Päris mõnus on sellest murest vaba olla. Olla kastist väljas.