Rainer Jancis on muusikuna alati balanseerinud popi ja avangardi piirimail. Otsides pidevalt, kannatlikult ja kangekaelselt võimalusi elus vaid muusikaga tegeleda, on ta viimased neli aastat elanud Berliinis, seal erinevate koosseisudega üles astunud ja salvestanud. Loonud muusikat, mis Raineri tuntuks teinud bändist Metro Luminal kardinaalselt erineb. Nüüd, kui Rainer Tallinnasse ajutiselt tagasi tuli, tekkis tal salaplaan Metro Luminali taas kokku kutsuda. 25. oktoobril sai see Von Krahli teatri baaris teoks. Luminal esines täiesti uue kavaga, solistiks Rainer ise. Paljudele uus ja ennenägematu Metro Luminal meeldis.
JZ: Mis vahe on olla professionaalnemuusik Berliinis ja Tallinnas?
Rainer: “Berliinis on rohkem võimalusi ja tihedam konkurents. Elada ainult muusikast on igal pool ülikeeruline, kuid võimalik, kui sihikindel olla. Tegelikult ei ole oluline, kus ollakse, vaid see, mida tehakse ja kuidas. Iga hetk on võimalus. See, kes sa oled, sõltub sellest, mida sa siiani teinud oled. See, kes sinust saab, sõltub sellest, mida sa järgmiseks ette võtad. Olles usin ja arukas, saavutatakse alati edu ja lugupidamist olenemata alast. Kohale ei tohi hinnaalandust ega -ülendust teha. Igal pool tuleb üritada käituda ühtemoodi. Õieti. Ausalt. Ilma, et tuleks tehtut kahetseda. Veel olulisem kui anda endast parim siis kui inimesed vaatavad, on oskust teha seda ka siis, kui keegi sind ei näe ega selle eest kiida.”
*
JZ: Räägi paari sõnaga sellest, millised olid need bändid, kellega sa Berliini lavasid okupeerisid? Millised olid publiku reaktsioonid?
Rainer: “Minu enda lemmikuks on lihtsalt Trio, kus kontrabassi mängib Derek Shirely, trumme ja vibrafoni Jan Thoben ning kitarri ja klahvpille mina. Seda gruppi tahaks ikka Eestisse ka tuua, kui vähegi võimalik. Samas olen mänginud selliste ansamblite koosseisudes nagu Human Sampler ja Dragstars. Esimeses isegi laivtrumme. Peale selle oli mul ka oma popbänd The Windjammers, kus laulis Memphisest pärit lauljatar Phaedra Trass ja mängis Poola tuntud alternatiivansambli Pogodno trummar. Peale ühte laivi Berliini kultusbaaris Kaffe Burger, kus mängisime publiku soovil kaks lisasetti, teatas barman, et see oli vingeim kontsert, mida ta seal viimase kahe aasta jooksul näinud on. Olen viimase nelja aasta jooksul suure hulga kontserte andnud, reaktsioonid on olnud väga erinevad ja koosseisud samuti. Läbikukkumist on vähe olnud.”
*
JZ: Mis laadi inimestega sa Berliinis kõige tihedamalt kokku puutusid? Mis sind linna juures kõige rohkem võlus?
Rainer: “Ise otsin alati kontakti inimestega, kellelt midagi uut kuuleb või on midagi õppida. Berliini juures võlub aeglane elutempo (suurlinna juures küllalt ebatavaline nähtus) ja üldine mentaliteet, eklektitsism.”
*
JZ: Milliseid emotsioone nüüd uuesti Tallinnas olles siin vahepeal toimunu tekitab? Kas üldse on midagi toimunud?
Rainer: “Hämmastav on see, et üsna vähe on toimunud. Üldiselt on kõik üsna vanaviisi. Ainult et kultuurivahetus on aktiivsemaks läinud.”
*
JZ: Viimased kontserdid, millega Eestis üles astunud oled, on kõik suurel määral improvisatsioonilist laadi? Kas sa n.ö. popmeloodiatest koosnevaid lugusid enam üldse ei kirjuta?
Rainer: “Viimased etteasted on mul olnud sootuks “Metro Luminaliga”, mis on konkreetselt vokaaliga popmuusika. Ise laulan. Enamuses uued lood.”
*
JZ: Millist muusikat sa ise praegu kõige parema meelega kuulad?
Rainer: “Klassikalist muusikat.”
*
JZ: Kui sa peaks võrdlema kalal käimist ja kitarrimängu, siis milliseid sarnasusi sa nende kahe tegevuse vahel välja tooksid?
Rainer: “Kalal käies tuleb kalu muidugi ette tunduvalt rohkem. Aga siiski, mõlemal juhul tasub kannatlik olla. Õngitsedes tuleb osata tundide viisi vaikselt istuda, enne kui näkkab. Kitarri tuleb aastaid sõrmitseda, enne kui õige tunnetus tekib.”
*
JZ: Räägitakse, et istusid Berliinis lühikest aega vangis Peter Gabrieli kontserdile helitehnikat vedava auto ärandamise ja tema helimehele kergekujulise kehavigastuse tekitamise eest. Miks sa seda tegid?
Rainer: “See on valeinformatsioon. Olen täiestu vägivallatu tüüp. Samuti ei sirutaks ma oma kätt võõra vara järgi. Sellistele kuulujuttudele tuleb kiirelt lõpp teha.”
*
JZ: Millise loo mängiksid nendele inimestele, kes Balti jaama lähedal turulkäijatelt käekotte pihta panevad?
Rainer: “Metro Luminali “Meie isa””.
*
JZ: Kes on sinu jaoks helilooja suure algustähega?
Rainer: “Johann Sebastian Bach.”
*
JZ: Käisid Saksamaal ka vähemtuntud eksperimentaalsete bändide kontsertidel? Kirjeldad ehk lähemalt mõnda laivikogemust?
Rainer: “Olen üldiselt kehv muusika verbaliseerija. Loomulikult näeb Berliinis stuffi, mis siia üldse ei satu. Isegi sellised kuulsused nagu Tortoise või Sonic Youth ei eksi siia kunagi ära. Aga gruppe nagu Degenerate Art Ensemble (Seatle) või Gaston (Berliin) peaks kunagi kindlasti Eestisse tooma.”
*
JZ: Kui palju sa oma elus ?okiteraapiaga kokku puutunud oled?
Rainer: “Reeglina tunnen end halvasti, kui keegi ehmatab. Usun, et inimestele tuleb rahulikult ja usalduslikult asju selgitada. ?okki taluvad väga vähesed, tugevad indiviidid. Usun, et see võib sajast kolmel korral raviva toimega olla. Igasugune järsk keskonnavahetus võib kaasa tuua ettenägematuid tagajärgi.”
*
JZ: Oled sa kunagi mänginud jõuluvana? Kui jah, siis kuidas tundus? Kui ei, siis miks sa seda teinud pole?
Rainer: “Ei ole. Ma arvan, et jääksin kohe vahele.”
*
JZ: Kui sul oleks üheks päevaks võimalus muutuda tulnukaks, siis millisel kujul sa päeva õhtusse saadaksid?
Rainer: “Jätkaks sealt, kus pooleli jäi. Ei üritaks käituda teisiti kui muidu.”