Nikita Mihhalkov armastab rääkida järgmist lugu: suure paastu ajal keelati tsaari Venemaal kõik etendused, kuid nende jaoks, kes olid harjunud iga päev laval surema ja armuma, oli see keeld täiesti talumatu. Ning nii ostiski keegi tuntud traagik laste kirstukese ning niipea, kui saabus suur paast, asetas kirstu kelgule ja vedas seda Moskvas ringi, hirmsasti karjudes ja nuttes ning jutustades kõigile soovijaile hingelõhestavat lugu oma armsa pojakese hukkumisest.
RANGE JA ÕIGLANE HÄRRA
Ise mängib Nikita Mihhalkov kogu elu, tundmata tööseisakuid või keelde – ei suure paastu, ei poliitilise olukorra, ei isiklike, ei rahaliste põhjuste tõttu. Ta pole kunagui kuulunud kommunistlikku parteisse, pole kunagi vändanud nõukogude filme, pole flirtinud võimudega, pole end müünud ega ostnud, ta on algusest peale võluv härra-kullake, kellele on lubatud kõik.
Tema isa – poeet Sergei Mihhalkov – on N. Liidu hümni autor. Isegi Stalin sai aru, et see on puutumatu kuju, sümbol, keda puutuda ei tohi. Kui aga kõik on lubatud, pealegi veel sellisele, keda jumal on suure talendiga õnnistanud, siis miks mitte elada oma elu lõbusalt, huvitavalt, loominguliselt, nagu unenäos, nagu unistustes, mida ka tegid poeedi kaks poega, kaks re?issööri – Andrei Kont?alovski ja Nikita Mihhalkov.
Nikita Mihhalkov armastab korrata: teener vihastas härra peale, härra aga seda ei teadnudki. Ehkki teisisõnu ta sülitab kriitikute peale, kes on seal kusagil allpool, piiksuvad ja klähvivad, teda üldse puudutamata. Ja veel räägib ta: kuni koerad hauguvad, oled sa sadulas.
Kas teab ta midagi sellest elust, mida elavad inimesed, rahvas, maa, või on tema valdused kindlalt isoleeritud kõigest, mis segab mõtlemast, ilu nautimast, imetlemast loodust, kuulamast muusikat?
1999. aastal, pärast “Siberi habemeajaja” valmimist, esimese vene filmi, mis võis julgelt võistelda Hollywoodi kalliste lintidega, oli Mihhalkov terav: “Muidugi on mõnel meeldivam istuda kinomajas viinapitsi taga ja jutustada, kuidas mingite vaenlaste süü läbi ei saanud nad vändata oma filmi. Meil aga on suurepärane triumfimeeleolu – me saime sellega hakkama! Selle asemel, et seista, laiutades käsi, hoides vasakus snickersit, paremas tampaksit, ja oodates teisi armuande, tegime me midagi ise ja andsime kuueteistkümnele tuhandele inimesele tööd.
Tuleb välja, et range, kuid õiglane härra?
MILLINE AASTATUHAT MEIL ON, MU ARMSAD?
Nikita Mihhalkov pole praktiliselt kunagi vändanud filme kaasajast, millest tal on alati olnud üsna ähmane ettekujutus. Tema kõige kuulsam film – “Lõpetamata muusikapala mehhaanilisele klaverile” T?ehhovi järgi lõi surevate aadlipesade atmosfääri, mis kutsus esile saalis istunud väikekodanlaste kadeduse. Kõik oli teravmeelne, rafineeritud – kangelaste kaotatud elud ja nende võimetus armastada, nende soovimatus aidata lähedasi, nende eraldatus rahvast. Ise mängis ta selles filmis noort arsti, kes keeldub sõitmast sureva haige juurde, kuna ta tahab pigem juua teed, lobiseda külalistega, lõunatada? Ning tema alatus oli sedavõrd aristokraatne, nii lapselik-kaitsetu, et võimatu oli seda armastusväärset lurjust hukka mõista, olgu siis et anda paar kõrvakiilu või panna kümneks minutiks nurka?
Seda võluva lurjuse, sarmika kaabaka tüüpi on Nikita Mihhalkov sageli mänginud mitte ainult enda, vaid ka teiste tuntud re?issööride filmides. Nii Igor Maslennikov, populaarse seriaali Sherlock Holmes’ist looja, ja Eldar Rjazanov – nõukogude melodraamade tunnustatuim autor, ekspluateerisid Mihhalkovi tüpaa?i. Oma filmis “Oma võõrastele, võõras omadele” mängis Mihhalkov bande atamani, kes püüab kehtestada oma lihtsaid seadusi territooriumil, kus punased võitlevad valgetega. Atamani ei huvita ei ideo loogilised probleemid, ei au, ei õiglus, vaid ainult võitlus igavusega, mis võtab kõige ekstravagantsemaid vorme.
Kõik see on nii lähedane Mihhalkovile endale, kes pidevalt otsib kolmandat teed kahe vastamisi seisva laagri vahel. Mitte kommunistidega, mitte dissidentidega, mitte “uusvenelastega”, mitte bandiitidega, mitte emigrantidega, mitte pettunud intelligentidega, mitte tegevusetute geeniustega. Omaette ja alati täieliku heaolu seisundis. Kunagi küsis üks ajakirjanik temalt: “Kas on tõsi, et sel ajal kui maa elab vaesuses ja nälgib, magate te hollandi linasest voodipesul välja õmmeldud monogrammiga “N.M.”? “See on ju minu monogramm ja mitte kellegi teise!” vastas Mihhalkov.
Tal oli väga stiilne film “Armastuse ori”. Seal filmitakse kuulsat tummkino näitlejannat Olga Voznessenskajat (teda mängis tohutult maneerne Jelena Solovei) revolutsiooni foonil ilmselt viimses tsaari-Venemaa filmis. Ümberringi on kaos, tulistamine, valged vallutavad linna, siis tungivad peale punased, siis lähevad punased põranda alla, aga mitte sellest ilmast kaunitar, kes mängib “armastuse orja”, armub põrandaalusesse revolutsionääri. Finaalis sõidab ta tühjas trammis, millel puudub juht ja pöördub mõlemal pool rööpaid kappavate mõrtsukate poole: “Härrased, te olete metsloomad! Teid neetakse ära, härrased!” Loomulikult polnud filmil mingitki seost reaalsete ajalooliste kataklüsmidega, ei revolutsioonilise võitluse sünge ja metsiku romantismiga, filmi õrn võlu seisnes vaid ühes: elu peab olema sarnane kunstiteosele, peab olema ilus, stiilne, elegantne, aga ajalugu – see on vaid kostüümid ja dekoratsioon, ning pole tarvis pöörata talle eriti teravat tähelepanu.
“PÄIKESEST RAMMESTATUD”
Sügavalt irooniline, isegi põlglik suhtumine ajalukku saadab ka seda Nikita Mihhalkovi filmi, mille eest ta sai Oscari – “Päikesest rammestatud”. Mäletan väga hästi, kuidas kulges tolle filmi esilinastus Tallinnas 1995. aastal Vene Kultuurikeskuses: keskuse juhtkond riietas end Staliniks ja Beriaks, fuajees mängis isetegevuslik orkester populaarseid nõukogude meloodiaid, muusikud kandsid laagririietust; puhvetis anti viinapitsi juurde tasuta soolakurki, ühesõnaga taastati õelalt too naljakas atmosfäär, kus, muide, inimesi tapeti tuhandete kaupa, pisteti laagritesse, sunniti ära andma kõige lähedasemaid, kõige kallimaid.
Metsikustele ja õudusele pühendatud kostümeeritud ball oli kohalike provintsitarkpeade väljamõeldis, kuid ometi ei tegutsenud nad päris oma peaga, vaid filmi mõjul. Filmis on kõik ere, pidulik, kaunis: kaunis on peategelane Nikita Mihhalkovi esituses. Kaunis on tema võistleja Venemaa kõige elegantsema näitleja Oleg Men?ikovi esituses. Kaunis on naine euroopalike maneeridega näitlejanna Ingeborga Dapkunaite esituses. Peategelase võluvat tütart mängib Nikita Mihhalkovi tütar.
Moskva lähistel asuv suvila 1936. aastal sai “Mehaanilise klaveri” mõisa peaaegu täpseks koopiaks. Ainult nüüd elas siin Kodusõja legendaarne kangelane oma perekonna ja arvukate teenrite ja muu kaaskonnaga. Kuid nagu T?ehhovi aegadel kannavad kõik valget, varjavad end pitsvarjudega päikese eest, istuvad lõputult teelaua ääres, mängivad neljal käel klaverit, esitavaid itaalia keeles aariaid, pilluvad repliike prantsuse keeles, tantsivad, mängivad kogu suguvõsaga jalgpalli. Ja siingi on grammofon, ainult et nüüd asetatakse sellele plaat suvise romansiga “Päikesest rammestatud”.Õrn sarm, kerge banaalsuse maiguga.
“Mehaanilises klaveris” tungib elu kaunisse mõisa talumehe näol, kes tuli kutsuma Mihhalkovi kangelast oma haige naise juurde. “Päikesest rammestatus” tuleb elu kaadrisse Stalini portreega diri?aabliga, fanfaaridega pioneeridega, ja lõpeb peategelase arreteerimisega, mis on korraldatud tema võistleja poolt. Siin on NKVD ja spionaa?, reetmine ja avatud veenid ning metsik peksmine autos. Kaunilt ja uhkelt läheb Mihhalkovi kangelane surma, kaunilt ja rafineeritult lõpetab enese tapuga tema võistleja. Mitte stalinlik epohh, vaid sefiir ?okolaadis, ?laager, operett, kostümeeritud ball. Kogu maailma tunnustus?
MIKS ME KADESTAME AMEERIKLASI?
Veel Nõukogude Liidus seisis peamine ülesanne selles, et järele jõuda ja ette minna Ameerikast. Milleks just selline eesmärk püstitati, pole nüüd enam oluline. Järele jõuda ja ette minna Hollywoodist unistab aga iga vene kinomees. Ning Nikita Mihhalkov mõtleb välja uskumatu kinoprojekti _ “Siberi habeme ajaja”: Aleksandr III-nda (Nikita Mihhalkov ise) ajal armub noor ja kaunis vene junkur (Oleg Men?ikov) külla sõitnud ameeriklannasse (Julia Ormond) ja ohverdab tema pärast oma karjääri ja ühiskondliku positsiooni. Nii põimuvad Ameerika ja Venemaa saatused, mis viib kõige liigutavamate ja ootamatumate tagajärgedeni.
Juba “Mehaanilises klaveris” näitas Mihhalkov väikest poissi, kes on vapustatud itaalia ooperist ja valmis pühendama sellele kogu elu. Poiss kasvas suureks ja tema kirg vallutas “Siberi habemeajaja”. Kõik filmi kangelased laulavad hommikust õhtuni. Isetegevuslikus ooperis laulab noor junkur Andrei Tolstoi, klaveril mängib tema armastatu Julia Ormondi esituses. Mängivad ja laulavad nad vene vastlate kaunil ja pidulikul foonil, rahvapeo ja rusikavõitluste. Kõikjal jook sevad rahvakirjanduse tegelased – kindral, kes viinale klaasi peale hammustab, võõramaine leiutaja, kes on välja mõelnud masina siberi metsa lõikamiseks? Siber, lumi, Mozart. Armastus Mozarti vastu antakse pärimise teel edasi ameeriklase ja junkru pojale – ameerika armee sõdurile, keda mängis seesama Oleg Men?ikov; ameerika noormees on armastatud helilooja eest valmis elu andma ning kui seersant saab teada, et poisil on venelasest isa, noogutab ta mõtlikult pead: “Oo, see selgitab mõndagi!” See tähendab, et ameerika seersant mõistab, et ei saa olla venelane ja seejuures mitte armastada mõistuse kadumiseni Mozartit.
Nikita Mihhalkov näitas “Habemeajajas” ilusat, rikast, tervet Venemaad, kus kalamarja süüakse lusikatega, kus junkrud oskavad inglise ja prantsuse keelt, ja vehklevad, ja laulavad, ning aust teatakse mitte ainult kuulu järgi. Sellise filmiga võib kiidelda, võib selle välja panna oksjonil nagu karusnaha, et kõik kadestaksid võimu ja väge.
Mihhalkov rääkis maailma esilinastusel, mis toimus viis aastat tagasi, et ta tahtis teha lõpuks sellise vene filmi, mida vaadataks kogu perega ja ei häbenetaks lapsi ega kaetaks nende silmi kätega ebaviisakate stseenide ajal.
Nüüd võib igaüks viia oma poja kinno ja öelda: vaat, poju, milline oli meie emake-Venemaa tsaari ajal.
Monarhiani pole Venemaa veel jõudnud, kuid Nikita Mihhalkov, kes tsaari mängis, ei suuda seda rolli kuidagi unustada. Ta jäigi tsaariks kinematograafia Olümposel. Ilusaks, heaks, heldeks, andekaks. Arvatavasti. Kusagil seal, kaugel-kaugel troonil, istub Nikita Mihhalkov ja tunneb vastutust Vene kino imid?i pärast.
“Ma olen õnnelik,” ütles ta pärast hiljutist Moskva filmifestivali. “Jah, ma olen õnnelik, kuna kõik peaauhinnad läksid meie, vene filmidele.”
Miks läksid peaauhinnad Moskva festivalil vene filmidele? Sellepärast, et need on kõige paremad filmid? Või sellepärast, et nõnda oli koostatud kinoprogramm? Neid küsimusi härra Mihhalkovile esitada ei tohi.
Kunagi tegi Mihhalkov armsa filmi Gont?arovi “Oblomovi” järgi. Ja armastab korrata, et ta unistab elada nagu Oblomov, vedeldes diivanil midagi tegemata, peab ta aga elama nagu Stolz – pidevalt töötades ja asju õiendades. Kuid tegelikult on Mihhalkov Oblomovi ja Stolzi unikaalne ühendus ühes isikus. Seepärast ongi vist tema võlule raske vastu seista?