Vaidlus käib selle üle, mida need poisid ikka mõtlesid kui venelaste (või sakslaste) vastu astusid, mis kasu või kahju sellest tõusis ning mis mõtleb meist Euroopa, kui me Lihulasse samba püsti panime. Samal ajal kubiseb Eesti punastest sammastest vastikute stalinlike viisnurkadega ning koergi ei haugu. Domineerivaks seisukohaks on olnud ja kipub jääma – stalinlikud sambad olgu, Punaarmee oli Euroopa ning järelikult meiegi silmis vabastaja ja võitja, Hitleri võit toonuks kaasa pruuni katku, millest isake Stalin, mis sest, et vana timukate timukas, meid vabastas.
ASI POLEGI TÕES
Muidugi, tõde peaksime me ju teadma – eesti poisid ei läinud Narva alla ning kus kurat mujale koolema sportlikust huvist, ulakusest, mainkampfi või vladimirlitsi vaimustusest. Kõige parem oleks seda muidugi küsida neilt asjaosalistelt, kel õnnestus ellu jääda ning on õnnestunud erinevalt enamikust omaealistest tänaseni meie keskel viibida. Aga neilt ju ongi küsitud ning vastusedki peaks olema teada. Ent asi polegi tões, asi on ajas, mis taas sunnib meid oma minevikku ja seega ju ka iseendid maha salgama. Selles vanas heas ussikesetaktikas, mida oleme ikka harjunud arukuseks pidama. Ehk taas on tegu suhtumisega tollesse “salanaisesse”, millest juba sada aastat tagasi laulis Liiv.
EUROOPLASTE SOOVIMATUS MÕISTA
Euroopa tahtetus meid mõista on muidugimõista loomulik ning on otseseks järjeks selle mõistmatusele, mida nad meie vastu üles näitasid viis-kuuskümmend aastat tagasi meid silma pilgutamata maailma läbi aegade verisemale re?iimile maha müües. Maha ei müünud nad muidugi üksnes meid, allahinnatud kraamina loovutati Kremli ja miks mitte kogu ilma peakuradile kogu Ida-Euroopa. On´s keegi sealtkandist meie ja muude tolle tehingu ohvrite ees vabandanud?
Ei ole. Nagu pole vabandanud ka punaste kurjategijate järglased idas ning meie omal maal. Minevikku suhtumisel on masendav hulk neist endiselt stalinlased. Ei mingit häbi, kahetsusest rääkimata.
Ent see mis Stalin siin ja teistes vägistatud riikides korda saatis, on äraarvamata arv kordi jubedam, kui see, millega Adolf kolme aastaga samas suutis hakkama saada.
Ütleme seda oma lääne “sõpradele” ettevaatlikul moel ning sajaprotsendiliselt peame iga kord tõdema – nad ei mõista meid. Aga see, kulla kaasmaalased, pole mitte meie viga, nagu me tatiselt juba ise oleme hakanud arvama, vaid nende oma.
PÕRMUST TULEME
Miks peavad nad tänini ja ilmselt viimase päevani ikka veel Hitlerit suuremaks kurjategijaks kui tollega vähemalt võrdset Stalinit? Eks ikka seepärast, et Adolf tungis kallale ning ohustas Euroopa tsiviliseeritud, end paremaks pidavat osa, kuna Stalini saagiks oli hoopis odavam seltskond, kelle hulka on meilgi au kõigist astumistest ja hulkavõtmistest hoolimata tänase päevani kuuluda.
Vaevalt oigaks keegi juutide kallal tehtud hirmutööde pärast praegusel moel, kui juudid ei kontrolliks nii suurt osa maailma varadest. Kus on nutulaulud mustlaste või kasvõi nendesamade venelaste mälestuseks, kes paradoksaalsel moel moodustasid ju enamiku Stalini ohvritest? Jne. jne. Praktiliselt ei kippu ega kõppu.
Praktiline suhtumine? Reaalsustaju? Mida end eesrindlikumaks pidav osa meist on olnud varmas ise õppima ning teistegi selgeks tegema.
Jumal tänatud, et maailmas leidub ikka veel mõni Madissongi.
Näe ikka kerkib küsimus, kes oleme, kust tuleme? Põrmust tuleme, limukad oleme?
