Muld ei usu, et loodushoiule kutsuval raamatul suuremat mõtet on. Maksab vaid ringi vaadata ja analüüsida näiteks kohalike põldurite iginat, kes näevad igas loodusnähtuses katastroofi. Esmalt sirutavad nad oma viljavargustest parkunud kätt riigi pika rubla poole, millest pole tegelikult enam poolt kiltigi alles või siis usuvad kaljukindlalt, et vesi on halva auraga ja õel, sest tikub tuppa. Seejärel teevad sadu avaldusi, et sõjavägi võiks tulistada iga tuulepuhangut, mis ulatub üle 10 ruutmeetri sekundis.
Selle asemel, et oma ilge majaklots Lasnamäele ehitada ja põõsa asemel Viru parklas kusel käia.
Selles teoses räägib autor elukaliikidest, kes on hääbunud viimasel ajal – enamasti just eelkirjeldatud indiviidide sihipärase tegevuse tõttu. Ja Muld omalt poolt tuletab meelde, et maailmas sureb igal aastal välja sadu liike, mitte ainult Quammeni kirjeldatud sulgedeta näoga imelind dodo või kukkurhunt. Kus näiteks on Euroopa naarits, oinapead või see piison, kes veel mõned ajad tagasi Tartu lähistel ringi traavis?
Paljud vana kooli intellektuaalid mäletavad koos Mullaga, kuidas Fred Jüssi kunagi õhtuti Eesti raadios ühe oma saate alguses ökoloogilise pohmelli tõttu ahastavalt laulis.
“Papräägo, papräägo!” karjus Jüssi eetrisse, kimedas hääles mure lindude pärast. Saade-saatelt ähvardas Fred inimesi sambla, liblikate ja käbi väljasuremisega, lasi lindilt viimase laulukonna kevadist krooksumist või aafrika põdra võitlusininat, mida tänapäeval teeb oma kõnedes nii hästi järele katastroofiminister ja Jõgeva Loomade Paeluss Tillu-Villu Reiljan.
Quammen õpetab loodusrüüstamise ajaloo näitel sama asja: ühel päeval ärkavad kõik inimesed korraga üles ja avastavad, et peale rottide keldris või Linnuvabriku maffia kaagutavate kanade on muud elukad välja surnud või kuhugi mujale läinud. Tihase asemel nokivad Edgari pekki koalitsioonipoliitikud ja ainuke Ilves elab Prüsseli hotellis.
See on meile paras, sest omal ajal ei korjanud keegi meist oma prügi kokku.