Vladimir Putini karjääril on Tallinnaga kõige otsesem seos. Just siin tehti filmi “Surnud hooaeg”, milles vaprat nõukogude luurajat mängis Donatas Banionis. Seda nägi koolipoiss Vladimir Putin, vaimustus ja otsustas ka luurajaks saada. Leedu näitlejat peab ta siiani oma “ristiisaks” ning unistas palju aastaid temaga isiklikult tutvuda. Saades Venemaa presidendiks, suutis Putin oma unistuse teoks teha: kutsus Donatas Banionise Kremlisse, kus rääkis talle oma lapsepõlve saatuslikest kinoelamustest.
KUUEMEETRINE PUTINI KUJU
Kui Putin tunneb huvi Banionise vastu, tunneb enamik huvi Putini vastu. Energiline Zurab Tsereteli lõi presidendi kuuemeetrise skulptuuri nimega: “Terves kehas – terve vaim”. Putin seisab paljajalu, sportlikus ülikonnas, valmis kohtuma vastasega. Kõrval kõrguvad kaks monumenti Moskva linnapeast Juri Lu?kovist. Ühe nimi on “Tennisist”, kuna meerile meeldib see spordiala. Teine aga on “Kojamees” (Lu?kovi on seal kujutatud luuaga!, kuna ta võitleb Moskva puhtuse eest.)
Kuid Putin ei osutunud nii vastutulelikuks kui Peeter Esimene, kelle mälestussamba õnnestus Tseretelil püstitada Moskva keskpaika, kuhu skulptori tahtel tsaar purjetas ühel oma purjelaeval; Kreml keelas kategooriliselt Putini ja Lu?kovi skulptuure näidata kusagil väljaspool Tsereteli isikliku õue piire.
PEREKONDLIKUD NÄÄKLUSED
Venemaa tsaariperekondades on alati valit senud inetus: kes, nagu Katariina Suur, tappis oma mehe, kes, nagu Aleksandr I, oma isa, kes, nagu Ivan Groznõi ja Peeter Esimene, tapsid oma lapsed, kes, nagu Stalin, oma naise. Kuid see pole kunagi seganud rahval liigutava helluse ja uudis himuga suhtumast oma türannide inimlikesse ilmingutesse. Praegu ilmus näiteks Vassili Pit?uli film Hru?t?ovist, kus peatähelepanu on keskendatud sellele, kuidas Nikita Sergejevit? armastas käia seenel, kuidas jumaldas roose, õunu ja kirsse. Vändatakse filmi Bre?nevist, kes armastas autasusid ja kinnitas kogu aeg endale rinda üha uusi ordeneid. Tema tütar Galina Bre?neva, kel oli nõrkus briljantide, meeste ja alkoholi vastu, lamas ja suri hullumajas; tema joodikust lapselapsest sai pätt – sissekirjutuseta, tööta ja koduta. Filmide autorid püüavad tõestada, et türannid võivad mõningates olukordades olla lihtsalt harilikud inimesed. See on ammune tendents.
Aleksandr Sokurov näitas oma filmides Telets ja Moloh Leninit ja Hitlerit haiglaste, tühiste olenditena. Aleksei German näitas filmis Hrustaljov, ma?inu Stalinit sureva abitu raugana. Mulle tundub, et ajaloo viimine perekondlike koosviibimiste ja majapere meeste harrastuste tasemele on väga ohtlik. Nii võib tekkida mulje, et tuhanded ja miljonid türannide poolt õnnetuiks tehtud, hävitatud ja alandatud inimesed eksisteerivad justkui eraldi neist, kes selles süüdi on. Nii võib kirjutada raamatu Pu?kinist, kujutades teda ainult tema naiste ja kaardimänguvõlgade läbi. Ja raamatu Gogolist, kus keskenduda üksnes tema psüühilisele haigusele. Ning seejuures unustada täiesti, et nad olid suured kirjanikud, kes kujundasid oma lugejate teadvust. Segased ajad paiskavad segi ka väärtushierarhia: türannil osutuvad peamiseks tema lõuendist särk, aga mitte maa viletsus, poeedist geeniuse juures aga tema joomakalduvus, mitte loomingu köited.
Neil päevil avati Moskvas näitus, kus demonstreeritakse Stalini frent?i, mis siiani lõhnab tema tubaka järele, näitusel on rahvaste juhi parteipilet, tingraha, mida kasutati laagrites ja muud “meeldivad” ja “liigutavad” pisiasjad.
REVIDENT
Moskvas Kirill Ganini teatris toimus Gogoli komöödia “Revident” esietendus. Tõelise revidendi ossa palus lavastaja riigiduuma saadiku Tserepkovi. Too, nagu talle teatris selgitati, pidi ilmuma lavale finaalis ja asendama põgenenud Hlestakovi. Kuid esietenduse päeval tabasid saadikut mitmed ootamatused: esiteks nägi ta oma õuduseks, et Gorodni?t?i tütar ja naine ilmusid arvestamata Gogoli repliike lavale täiesti alasti, etenduse käigus ühines nendega veel mitu poolalasti nümfi. Jahmatunud poliitik tõugati publiku sekka, tüdrukud ümbritsesid teda ja samas klõpsusid fotoaparaadid. Hiljem õnnestus õnnetul riikliku eliidi esindajal tööl vaid vaevaga selgitada, et talle meeldib küll isetegevus, kuid mitte amoraalsus.
Lev Tolstoi “Anna Karenina” on üks kõige moodsa maid romaane, mis jutustakse ümber kaasaegsesse keelde, viiakse lavale või filmitakse. Lugu sellest, kuidas korralik abielunaine armub, vahetab meest, pärast aga viskub rongi alla, erutab meie küünilisel sajandil oma puhtusega, peamine aga võimalusega selle puhtuse üle irvitada. Pea aegu oleks hakatud väntama filmi stsenaariumi järgi, kus Anna Karenina roomab rongi alt välja ning kõnnib ühel jalal, Karenin poob end üles, aga Vronski osutub homoseksualistiks. Populaarne re?issöör Sergei Solovjov otsustas olla originaalne ja vändata filmi täpselt Tolstoi romaani järgi. Ta filmib viis seeriat, kus püütakse edasi anda 19. sajandi olusid ja kirgi. Eriti palju töötab ta Vronski kuju kallal. Nagualati on arvatud, on Vronski ilus ja hiilgav ohvitser, kes algub astub sammu, siis aga hakkab täis tuska ja rahutust mõtlema selle tagajärgede üle. Solovjov kavatseb muuta Vronski kuju deemonlikuks, Onegini ja Pet?orini traagilisi ja meeleheitlikke saatusi meenutavaks, kes suhtuvad ellu ja surma kergemeelselt, hinnates vaid oma au. Iludus Vronski ossa on palutud Sergei Bezrukov, kellele üldrahvaliku armastuse tõi peaosa seriaalis bandiitidest “Brigaad”. Näitleja lõpetas alles Pu?kini rolli võtted. Nüüd siirdub ta Tolstoi juurde. Kuid ükskõik millise tema osa kohal hõljub nimbusena bandiidi oreool, peegeldades meie aja elu põhisuunda.
