Augustikuuga algab meie loomariigis suve lõpu kõrghooaeg – on ju teada, millega lõpeb augustikuu. Sügise algusel tõuseb loomade ette oma täies suuruses nn. suur sügisene väljakutse valmistuda talveks. Eelkõige on vaja sellele väljakutsele vastata enese paksuks söömisega – tuleb luua korralikud varud oma organismis, ja nii mõnelgi liigil ka oma peidikutes, eesolevate külmakuude üleelamiseks.
MARUDAD KARUD
Juulis ja augusti esimesel poolel söövad näiteks karud veel nii, et valivad menüüst just parimaid palu. Poolest augustist aga muutuvad nende maitse-eelistused, nüüd õgivad nad kõike, mis ette juhtub. Et luua talveks hädavajalik ja piisav pekikogus ning neid pekke on erinevaid. Loomrasv neerude kaitseks, suure ja väikese rasviku eriline kude, mis kindlustab näiteks areneva loote hääd tingimused emakaru kõhus, nahaalune pekk kogu organismi konditsioneerimiseks – kõike neid tuleb biosünteesida ja seda aegsasti, kuni ressursse veel jätkub!
Juba augustikuus näeb emane jääkaru välja nagu pikemat aega sumovõistlusteks valmistuv kontestant. Tema keskkoht on niivõrd ümmargune, et iga teine loomaaeda sattunud reporter, nähes, kui suur on emakaru Vaida kõht, kiirustab üldsusele teatama, et emakaru on väga rase, tiinusest loomulikult rääkimata ja varsti on mõmmikuid oodata! Tegelikkuses on vastsündinud jääkarupojad vaevalt ühekilosed ning mahuvad vabalt suuremasse peopessa magama. Nende olemasolu emakõhust iseenesest nüüd küll välja ei paista.
Emane jääkaru veedab looduses 8-9 kuud suures jääkoopas ning selle aja jooksul toitumise eesmärgil sellest praktiliselt ei väljugi. Pojad, kes sünnivad harilikult detsembrikuu jooksul, on pooleteise, kahe kuu vanuselt juba nii tublid väiksed söödikud, et võtavad päevas kuni kilo eluskaalus juurde ning seda kõike emakaru arvelt.
EI MINGIT TASUTA TOITU ENAM
Minu augustikuu loomade seas on siiski peale karude veel palju loomaliike. Praktiliselt kõikide meil pesitsevate linnuliikide pojad on nüüdseks juba tugevad lendajad, kellel õhus ka meisterlikumate manöövrite sooritamisega lood aina paremaks lähevad. Seda kõike ikka veel vanemate lindude õpetussõnu kuulates – nii lennuoskuse, toitumis- kui sotisaalkäitumise osas.
Augustis võib näha juba aina suurematesse parvedesse kogunevaid kuldnokki, kes parajasti mõnele marjaaiale järjekordset suuremat reidi plaanivad. Isegi tavaline, kuid kunagi mitte väga arvukas vareslane – pasknäär – võib raevukalt rünnata marjapõõsaid kuni 10-12-peaste salkadena. Hõbekajaka pojad, nüüdseks juba emme-issi suurused, kuid veel pisut kirju sulestikuga, lendavad vanemate järele sinna, kuhu neid kutsutakse, et nad seal sööksid ja just nimelt ise sööksid. Nokk-noka vastu toitmismeetodiga pojukesi enam ei hellitata, kuigi hiiglaslikud võsukesed seda ikka ja jälle meeleheitlikult vanematele ette panevad. Ema või isa kollane nokk, väikse punaka täpiga noka alapoolel, aga enam hõrgutavat kalamassi välja ei jaga. Just nüüd on see kriitiline aeg, mil järelkasv peab õppima täiesti iseseisvalt toitu kätte saama – talveks peab iga kajakas olema iseenda peremees!
PURJUTAJAD SITIKAD
Putukate maailmas on aga paljudel liikidel veel pulmadki ees. Augustis lendavad minu suured lemmikud päevapaabusilmad, imekaunid suur-leinaliblikad ning kohata võib ka kauget külalist punast admirali, kelle röövikute jaoks meie flooras sobivaid taimeliike pole siin-seal oma graatsilistes värvides mööda hõljumas. Muidugi kohtab paabusilma ka juulis, vahest koguni juuni teisel poolel, kuid varasuvel on meil tegemist peamiselt talvitusest väljunud isenditega, kes näevad harilikult üsna rääbakad välja. Täies hiilguses kohtab neid kaunikesi just nimelt juuli lõpus, augusti algul.
Augustiks hakkavad suve jooksul viga saanud kaskede ja mõnede teiste lehtpuude armid tihtipeale käärima. Hallitusseened ja tselluloosibakterid toodavad puude haavades alkoholi ja teisi “mõnuaineid”, mis kõik vastupandamatu jõuga ülalmainitud kaunitaridest liblikaid ja teisi putukaid enda juurde väikesele joomapeole kutsuvad. Mõnusasti vindiseid lülijalgseid, kes on nüüd loomulikult aeglustunud reaktsiooniga, on hõlpsam jälgida, kuid ärge te jumala eest neid endale ninna toppige – see soovitus on eelkõige meie lugejaskonna sisalikele, siilidele, lindudele, nahkhiirtele ja muudele putuktoidulistele!
ÕITSVAD KANARBIKUVÄLJAD
Eriti südamelähedased on mulle augustikuuks õitsele puhkenud kanarbikuväljad eelkõige Põhja-Eestis. Milline kirju ja äge elu siin suve teisest poolest septembrini käib!
Üksildased mesilased koguvad kanarbikunektarit oma viimaste jooksva aasta põlvkondade puhuks. Mesilasi omakorda kütivad seal hiigelsuured karvased röövkärbsed, vapsikud ja krabiämblikud. Sooja augustikuu ilmaga ei leidu vist küll kuskil maailmas mõnusamat kuuma, ja seda igas mõttes, kui Põhja-Eesti kanarbikuväljal augustikuu hilislõunal!
Aga erilisi putukaid leidub augustis loomulikult ka mujal. Nüüd on suured ritsikad ja ka rohutirtsud lõpuks piisavas koguses head ja paremat söönud, et saada küpseks. Nende tiivad on lõplikult välja kujunenud ja sellega on iga ritsika ja tirtsu isasel isendil nüüd seljas korralik keelpillikvartett, mille ülevoolavalt meloodilisi võimeid keegi hüpikutest kade pole maailmaga (loe: suguküpsete emastega) jagama.
UJURID JA PARASIIDID
Erilised sündmused toimuvad augustis veekogudes – suurte veemardikate valmikute kõrgeim aktiivsusaeg on käes. Mõnes vaiksemas jõesonnis võib näha sadu üle 4 cm pikkuse kehaga ja merekilpkonna kujuga ujureid (Dytiscus marginalis). Tegevust neil jätkub – peamiselt tegeletakse suuremas koguses paaritumise ning küttimisega (kõik ujurid on kiskjad ning võivad oma saagiks valida koguni väiksemaid konnapoegi ja kalamaime). Isegi meil haruldast, laiselg ujurit (Dytiscus latissimus dorsi) on lootust kohata augustis, septembri hakul.
Puht professionaalselt rõõmustab ja täidab mind optimismiga augustikuu eelkõige seepärast, et keerulise elutsükliga parasitaarsete usside (helmintide) noorjärgud jõuavad nüüdseks oma märklaud-organitesse kalade organismis ja nüüd augustis on mul lootust neid hõlpsamini üles leida. Maksaparasiite otsin maksast, silmaparasiite silmast jne. Juunisjuulis toimub tillukeste ussikeste vastsetel peremeesorganismis suurem migratsioon, kus kõik alles üritavad üles leida oma kohta ja näiteks keskmises suuruses ahvena täielik parasitoloogiline lahkamine võtaks vähemalt kaks päeva rasket tööd.
KOHTUMINE VÄIKESE REBASKIGA
Jutt minu parasitoloogilistest töödest tuletas meelde üht hilisaugustis aset leidnud kohtumist, nimelt kohtumist ühe rebasepojaga, kes istus Saaremaal, merekaldal, kuivama pandud mõrra sees, kui sealt mööda juhtusin jalutama. Lisaks õnnetule näole, mis mõrra püügikoti rõngast mulle vastu vahtis, märkasin teises mõrrakoti otsas väikest siplevat linnukest, keda uljas punanahk Jookseb Vahvalt arvatavasti ka püüdma oli läinud.
Tänutäheks selle eest, et ma rebasepoja mõrrast vabaks päästsin, hammustas va lontrus minu kummikutesse augu! Linnukese lasin samuti vabadusse. Õnneks võisin ma oma tööd rannas jätkata, kuna kummikusse tekitatud auk oli ummistunud rebasepoja piimahambaga (kihv) – ju siis oli vaja lahti saada. Kinnitasin kihva teibiga, mis paar tundi vastu pidas.
RÖÖVIKU LOOD
Lõpetuseks pöördun auväärse lugejaskonna poole palvega: kui teile tuleb kuskil vastu liblikaröövik – suur, paks ja mis kõige tähtsam, kõvera sarvega saba peal, siis olge kenad inimesed, aidake ta üle tee sinna, kuhu ta suundumas oli. Ärge teda koju kaasa võtke, ta saab looduses suurepäraselt hakkama, talvitub nukuna ning ehk näete tuleval aastal üht imetoredat suruliblikat mööda sumisemas! Kõik surude liigid, kes meil elavad, väärivad kaitset.
Tuletan meelde, et august on rahva suus mädakuu, vältige lahtiseid haavu, hoidke võsukestel silm peal, peske puu- ja juurvilju ja jumala eest, hoidke piim külmkapis!