Äh. Ma ei peaks seda va kokarubrikut üldse kirjutama, sest ma olen teda juba nii kaua (miski kuus aastat?) kirjutanud ja ühel hetkel võib saabuda siiber, sest honorari ei tõsteta ja ajaleheraisk hakkas kaa ühe korra asemel kaks korda kuus ilmuma ja üleüldse.
Samas harjunud värk ja näpud sobivad klahvidele sama hästi kui ennemuiste. Aga mida ei mäleta, seda ei mäleta. Et kas ma mingist asjast või värgist või mõttest olen juba kirjutanud või ei ole mitte.
Näiteks tahaks kangesti kirjutada suomlastest (teate küll, elavad kaugel põhjas, söögiks on kalakukko ja mämmi ja lipeäkala ja lonkero). Et nendel on kohuviin (kuohuviini) ja meil siin jällegi kohupiim.
Kuidas on ometi võimalik, et kohuviinamehed (ja naised) kohupiima-omadest kauem, edulisemalt ja mõnusamini elavad? Viina juues peaks surm saabuma varem kui piima juues? Halligi.
Kohuviina võid jooma jäädagi, ootamagi surmakest, paremal juhul tuleb vana sõber pohmelus ja naeratab näkku. Nägu, kusjuures, pole pooltki nii hall ega loppis kui näiteks korraks Gruusias ametiasju ajamas käinuna. Ma räägin muidugi päris-Gruusiast, mitte sellest mustanõmmemäe serva alla platseeritud pirosmaansest libarõvedikust, kus sasliku pähe antakse pekki, sütt ja konte. Parem oleks juba konn. Aga konna kohta kirjutas Kivirähk aastat eest surematu lause: “Konn, söö kohupiima!”
Kohupiimast siis. Kodujuust on see õige, mahlakas kohupiim. Segage teda hapukoore ja tükeldet keedumuna ja kuubistet värske kurgiga, maitseks hakkige kamaluga tilli, riputage halli soola ja musta pipart ja, kui tahate, siis minupärast ka pruuni suhkrut. Sipakene sinepit, lusikatäis parimat oliiviõli. Kuum keedukardulas ja kilu.
Vist ongi arusaadav, miks mina, eestlane, toidust kirjutamist ei lõpeta.