Isand Kallas, kunagine vana kommunist ja võrdsustamise tuline pooldaja järelikult, on nüüd oma kunagistele vaadetele risti-põiki vastu astumas. Ta ei salli kommunismi silma otsas ja võrdsustamist veel vähem. Ei tea, kas Siim ei salli ka kunagist iseennast, hoiukassade peavalitsejat ning kommunistide peamise hääletoru peatoimetaja asetäitjat?
Või on tegu vana kameeleonide põhimõttega ehk värvimuutmisega vastavalt vajadusele? Olen kuulnud kummalist lugu Siimu noorpõlvest, kus ta jälle esineb võrdustamise verivaenlasena. Koolipoisina olla Siim nimelt kasutanud isa mosset ning teinud sellega kamraadidele sõitu. Ise seisnud limusiini juures ja kamandanud: “Sina tuled! Sina ei tule!” Muidugi võib Siim vanduda, et ta just kommunistiks selle pärast hakkaski, et mitte olla kommunist ning tuua näiteks oma vallandamise rublahoiukassakuninga auväärselt troonilt.
Ent ega praegustki Kallast enam hästi usu. Juhtuks praegu tontlik lugu ning kommunism tuleks põrgu kaudu tagasi, kujutlen Kallast hoopis teistsuguses seltskonnas ning mõnes uues pravdas võrdsustamist kogu hingest ülistamas. Elu on sihuke, ajad on seesugused!
KALLASE KULDSED MUNAD
Aga hea küll, uskugem praegu seda Kallast, kes pasundab võrdsustamise vastu. Mis ta selle vastasusega tegelikult mõtleb, ei saa päris hästi aru. Minu arust on inimene alati olnud karjaloom, ehk teisisõnu ei tule meist keegi teisteta ning ühiskonnata toime. Olgu see keegi siis nii andekas või võimekas kui tahes, ikka peab ta teisi ükskõik kui hiilgavate ideede või plaanide teostamiseks ära kasutama. Nõnda oleme kõik teistele võlgu ning võlad tuleb teatavasti ära maksta. Sellest tulekski alustada. Kallas aga näib uskuvat, et on grupp väljavalituid, kes saavad hakkama ilma teiste abitagi, ehk saavad elada ühiskonnas ja olla justkui ülalpool seda. Nad otsekui munevad omaette kuldmune, kadedad aga vahivad hiilgavi silmi pealt ja nõuavad jaole pääsmist.
Nii lihtne see asi nüüd ka pole. Andekad peavad ülal meid, meie, tubakad, aga peame omakorda ülal neid. Pea võib pilvedes olla, kuid vahel tuleb pilk ka oma nina ette heita. Ükskõik kui kõrgele roninul saabub kord ka kukkumise aeg. Ning siis saab ehk pisut rohkem aimu ka neist allpool seisjaist. Nii mõnigi kuningas on õppinud teataval eluperioodil hindama ja austama meest, kes ta sitapoti välja viib. Ning midagi unustab Siim kindlasti veel, ilmselt selle, millest rahanduse ja krediidi kursustel tavaliselt ei räägita – unustab juhuse, unustab saatuse, unustab selle, mida nimetatakse õnneks. Sageli ei oska keegi öelda, miks ühel läheb elus hästi, teisel aga vaatamata kõigile ponnistustele ja pingutustele, aina halvasti?
SÕNNIK KOMMUNISMIPÕLLULE
Muuseas ei tekkinud Kallase poolt kunagi nii kiidetud ja nüüd nii vihatud võrdustaminegi tühjale kohale. Eks võrdsustamise maania tekkinud ju üle igasuguse piiri läinud ebavõrdsustamise maaniast. Seesugusest, mida Siim praegu ise püüab edendada ja äärmuseni viia. Just selline sõnnik panebki mühinal kasvama kõiksugu äärmuslikud vasakliikumised.
Nõukogude Liit polnud mingi imeloom või arusaamatu haigus, vaid teatava seltskonna nõmeda ellusuhtumise ülimalt loogiline tagajärg. Äärmusteni minev parempoolsus on äärmusliku vasakpoolsuse sõber ja seltsimees. Üks sünnitab ja soodustab teist ning kõiki selle koostööga kaasnevaid õudusi.